... sõna öeldi, kui eile õhtul olin ühe hingetõmbega öelnud: täna ei suhtle, mul pole tuju... See sõna oli: kõdikuur. Hakkasin tõesti laginal naerma. Ei, mind ei kõdistanud päriselt ega füüsiliselt keegi. Suhtlemise vahemaa oli 200 km. Netikaugust.
Aga korraga tundus kõik kõdina.
Seda ma just vajasin. :)
Tänane päev tõi kõdikuure juurde. Vahvaid närvikõdikuure :) :P
Järgmisel nädalal olen vägagi lapsemeelne :)
Mind paluti Melliste lasteaeda (meie valla oma lasteaed) kolmapäeva hommikupoole rääkima ja ka midagi tegema, nt joonistama.
Neljapäeval on näituse avamine Tartu Kesklinna Koolis.
Noo öelge, kuidas ma tunneks end vanana!
Ausalt öeldes, mulle meeldib lastega suhelda ja tegeleda.
Ja lastel lahenevad probleemidki kuidagi kergemini, kiiremini ja iseeneselt... On ju nii! Seega ma usun, et mu muredki lahenevad lapselikult, kuid tõsisusega.
Olen vist Pipi, kes ei soovinud suureks kasvada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar