Nii ma istusin teisipäeval Pierre´s. Ootasin kohtumist. Isikliku abistaja kandidaadiga, keda jäingi ootama... Oi, kui palju olen tühja ootanud...
Isiklik abistaja Diana tegi ajaviiteks nutitelefoniga pilti.

Täna pidi ühel tüdrukul olema abistajana proovipäev. Jäi tulemata. Mitte midagi ütlemata. Ootasin jälle tühja...
Oi, mulle ei meeldi inimesed, kes ei julge või ei soovi EI öelda, et nad siiski seda tööd ei soovi. Kõik ei saagi abistaja tööd  hakata tegema, kui nad järele mõtlevad. Viisakas oleks tööandjale siiski ära öelda.

Töötukassa infotund aga on läinud minu meelest korda. Hommikul leidsin postkastis kirja, kus tänati, et selle pooleteist tunniga õppis palju... Mulle on selline tagasiside vaid tunnustus ja rõõm.   Ka siis, juhul, kui mitte   keegi isikliku abistajana tööle ei hakka. Ka siis, kui mõni ajab veel ja ikka jälle sassi isikliku abistaja ja tugiisiku... Küllap mõndagi jäi inimestele kõrva taha :)

 Homme kohtun Maarjaga koos psühhodraamagrupiga. Eks näis, mitu inimest kohale tuleb...
Mul on ärev tunne.
Esimene kord tuleb pikaajaline grupp kokku.
Siiski grupijuhina tuleb veel vaeva ja higi näha. End  tõestada. Et tulevikus tuleks inimesed kutsuma julgesti mind koolitama. :)