Oli ju Lillemajas minu 1. näitus!
Poisid käisid ka Rahvaülikoolis mu näitus vaatamas.
Aga see, mis eile koolis toimus oli minu jaoks üle ootuste rabav. See soe vastuvõtt, see maalide ülespanek, see avamine , see varvastega joonistamine... Poisid, kes juhatasid vägesid, õpilased, õpetajad, muidugi tore direktor... (Poisid tutvutasid oma direktorit sedasi :) ) See kõik oli IMEARMAS. VÄGA ASJALIK.
Koolimajas on muide ka lift/tõstuk. Mina olin ratastooliga esimene, keda üles sõidutas. Alla ja vahepeal jooksime trepidest. Me lihtsalt ei viitsinud ringiga minna! Nii palju siis kohandatud võimaluse kasutamisest mul!
Inva - wc jäi ka üle vaatamata...
Kuid selle - eest nägin väga hubast koolimaja.
Emotsioonid ja tunded on veel praegugi kõrgel.
Kellel on facebook, see näeb juba piltegi...
Nüüd tean taas, miks maalin ja loon midagi kellegi jaoks!
Ja usun, et noorus pole veel hukka läinud! Head on koolides rohkem, kui vägivalda...
Arvan, et need neli noormeest õppisid ühest projektist ja päevast tohutult palju. Juba seda, kui maali käes hoida, ei pea seda tegema õhkõrnalt... :) Arvan seda ka, et me kõik kogesime palju uut!
Mulle endale eriti meelde tüdruk, kes lõpuks päeva lõpetamisel hakkas ise mind "tõlgima". Talle ei tekkitanud minust arusaamine üldse raskusi. Tulevane isiklik abistaja :)?
2 kommentaari:
Tore vaadata, et nii suur punt noori, kellele ei pea tulevikus selgitama hakkama, mis imeloom see puudega inimene on, kes ei kipu tühja haletsema ja uihaih karjuma, vaid kes hoopis oskavad näha võimalusi ja kui neid pole, siis loovad ise :)
Helet mäletan mina ka, kui võimalik, anna tervitused edasi
:) ja neist kasvab võib - olla ametnikud, kes tegelevad ehk puuetega inimestega ning oskavad näha, mida vaja teha, et puudega inimestel kergem edukad olla...
Tervitan Helet!
Postita kommentaar