... on õnnehetki, mida tulebki meeles hoida. Isegi siis, kui vahetevahel tunduvad just need õnnehetked süüdi olema halvas. Kui poleks olnud õnnelikke sekundeid, poleks ka ehk kurje minuteid...
Nii see aga ei ole.
Halb on rõõmuta ka. Mina olen sedasi elus ja maailmas arusaanud. Halvast oleme harjunud rohkem rääkima. Kuulma. Nägema.
Vastupidiselt on samuti. Ainult õnne mäletada või rõõmu teha ja jagada on vahel raske. Väga raske.
23 aasta eest riskisin õnnelikult. Tol päeval ma ei mõelnud riskidele, või n ö negatiivsetele riskidele - ja hea oligi. Muidu ei oleks tänaseks nii palju kogenud nagu olen. Tol päeval võtsin vastu õnne. Õnne, mis on toonud mu ellu tohutult palju uusi ja uusi väljakutseid ja tundeid jm.
Oli aeg, kus ma tahtsin, et just seda üht päeva poleks olnud mu elus. See õnnelik mälestus tegi valu, väga valu. Seni tegi valu, kuni kohtusin iseendaga. Jõudsin mõistmiseni, et õnnelik olemine ei ole mitte kuidagi seotud haiget saamisega... See särav tunne viib tänagi elu edasi... Olgugi, et palju - palju on muutunud. Mina ise olen eluküpsem. Ja võib ju olla ka pisut rohkemgi õnnelikum... Säravam...
Kuigi kõik ei ole siiski nii hea, kui võib tunduda. On mured tänagi. Probleemid. Südamevalud.
Alles paar päeva tagasi nägin Tartu uut bussijaama plaani. Naeratasin omaette: seal võiksin küll uuesti pulmalõunat süüa :P :) Nali naljaks, kuid täna võiks olla ka mu perenimepäev. See kelmikas mõte taas meeldib mulle. :) Pool elu olen olnud Tiia Järvpõld... Kas nime veel kunagi muudan - ei oska täna öelda ;)
Head pole halvata.
Halba ei ole heata.
Maailmas on siiski rohkem head. Seda rohkem on head maailmas, mida parem oskad iseendale ja ka teistele olla...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar