Üle pika aja on selline lugulaul, et kojuminek on määramata ajaks edasi lükatud :P Tule veel kolmapäeval linna ja joo õhtul klaas šampust. Ja siis käi neljapäeval ühe olulise inimese juures. Ja siis jäädki Tartu. Põhjus - ei-ei, mitte kellegi ega millegi pärast. Lihtsalt ei saa enam linnast tulema.
Tegelikult olin selle tunde juba unustanud. Aasta-poolteist tagasi oli seda tunnet üsna tihti. Asi lihtsalt selles, et mul on hetkel üksainus isiklik abistaja. Ja on ju normaalne, et kui inimene on tõbine, siis tuleb ennast ravida. Kõigil teistel inimestel on oma normaalne isiklik elu, ja siin ma siis nüüd olengi. Ega ma kellegi peale pahane ei ole. Lihtsalt olukord kui selline ajab naerma, ja ega siin ei aitaks vist ka ükski seadusemuudatus ega reform, millest Facebookis on täna ja eile hästi palju juttu olnud.
Vaadake ja mõelge kaasa:
http://www.youtube.com/watch?v=yfidgEEv-R4&feature=youtu.be
Mina kõigega päris nõus ei ole. Minu jaoks oli ikkagi päris esimene film puuetega inimestest, ehk tollel ajal veel invaliididest "Ratastoolitants". Mis siis, et mina ise ei olnud seal mina ise - aga vahet pole, aeg oli selline. Palju on muutunud küll, paremuse poole. Ja samas on palju ka seda, mis ei ole muutunud - aga peaks. Mina isiklikult olen ikka ja jälle rääkinud ja mõelnud, et teenused ei tohi inimest killustada ega sundida ennast mitmeks tükiks rebima. Mina olen üks ja ainus, ja ma ei saa kuidagi olla hommikul üks, lõuna ajal teine, õhtul kolmas - ja nädala pärast kolmekümne kolmas. Ja on tõesti vaja individuaalset lähenemist abivahendite ning teenuste vajadusele - minu puhul on nendeks ratastool ja ilmtingimata ka IAT. Aga siin ma nüüd olen - ratastool on täiesti olemas, aga temast ei piisa, et koju veereda. Isegi kaldtee ega madalad bussid ei aita - neid viimaseid maakonnas veel ei ole ka, kui mõni ongi, siis satub korra aastas ette. Nuta, naera või jää koju istuma. Aga mina ei pääse hetkel koju istuma ka :D
Igal juhul homme 3.advent ja jõuluimede aeg, küllap leiab mõni päkapikk ka tee siia, kelle seltsis koju jõuan. Miks mitte siis niikaua küla peal olla, ja järgmine kord jälle küla peale tulla - ega praeguse olukorraga veel elu ei lõpe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar