Eile avasin niisiis järjekordse näituse. Haabersti Sotsiaalkeskusele on see minu näitus nr 198, minule alles 23. Niipalju arvudest.
Inimesi oli küll vähe, kuid vastuvõtt oli hästi soe. Kindlasti jääb see näitus ka omamoodi meelde. Juba seepärast, et sõnavõtud tõlgiti vene keelde. Esimene näitus, kus on olnud tõlge.
Sotsiaalkeskusel on komme, et kunstnik süütab näituse avamise hetkel küünlad. Mul arvati, et abistaja süütab... Me Dianaga mõtlesime kohe, kuidas siiski mina ise süütan - mina olen kunstnik. Tunnistan ausalt, ma ise polnud elus tiku põlema tõmmanud... (See on jälle see koht, aga sina ju ei saa ega või... Lapsena loomulikult oli tiku tõmbamisele keeld, kuigi lubati mängida tikutoosidega - see oli vinge!) Õnneks olid laual kaminatikud. Pika oli parem varba vahele võtta, pealegi mul olid sukkpüksid jalas... Kolm küünalt sain põlema! Väga - väga lahe tunne oli! :) Mu enda sees läks justkui valgemaks... säravamaks...
Linnaosavanemgi palus mind tervitada. Näituse avamisele valimiste kiiruses ei jõudnud, kuid arvati, et vaatama jõuab küll.
'
Taas aga pani mõtlema mind see, kas olen nii eriline... Kõik inimesed on omamoodi erilised... Seda peab lihtsalt nägema...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar