Jäin mõtlema.
Tegelikult EI vahetu nii sageli. Pooleteist aastaga on olnud ja tulnud mul 4 uut abistajat: Signe, Ave, Liis ja Helina. Diana oli ennemgi seda abistaja - seega päris uus ta polnudki eelmisel sügisel tööle tulijana. Enne seda poolteist aastat olid ligi kaks aastat Erika (talle vastu panna mul ausalt kedagi, tõsiselt ja heaga!), Merike ja Ly.
Ei ole palju!
Töökuulutusi sada korda rohkem, võib - olla sellepärast tundubki, et abistajad vahetuvad sageli. Head isiklikku abistajat ei leia nii kergesti. See võib olla õnne juhus!
Huvi pärast arvutasin kokku, kui mitu tundi oli Liis minule käteks ja jalgadeks 3,5 kuu jooksul. 317 tundi! Ma saaksin iga abistaja tunnid kokku arvutada. Vambolast alates. Mul kõik alles. Kindlasti on neid abistajad, kes kuid kauem olnud, kuid vähem tunde... ja vastupidi.
Seega, ma ei arva siiski, et mu abistajad lähevad tihti.
Nad ju ei lähe ju kuhugile. Ei kao.
Enamus jäävad sageli suhtlema. Muutavad oma rolle. See on kihvt! Mõni tüdruk on mulle hea sõbranna, mõni võtab mind emmena, mõni lihtsalt tibina...
Ja kui väga vaja, tulevad appigi.
Kes ei ole selle vahva möllu sees, see ei saa seda mõista :)
Kas 317 tundi mu elus on vähe või palju... Kas 1 tund on vähe või palju...
Aitäh, kõik mu isiklikud abistajad! Võib - olla te ise ei ole suutnud kujutada, kui väärtuslik teie töö mu elus!
PS.üht uut tüdrukut vajan siiski veel nüüdki möllu sisse. Siis saan rahulikult talve üle elada :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar