... kuid tore ja hea päev. Natuke meeldejäävam päev. Seda kindlasti.
Oli vahvat.
Oli mitte nii vahvat.
Hommikul mõtlesin küll, et tänane päev läheb pisut mööda... Suht paljuga eksisin. Mulle meeldib sedasi eksida, et negatiivsuse asemel tuleb hoopis positiivsus :)
Kuid,
sain teada, et keegi muretseb minu selja taga, kui raske mul ikka on... Andeks, miks keegi ei ole minult küsinud, kuidas millega hakkama saan või mis on mulle tegelikult raskus. Kurb, kui keegi teine elab või vähemasti püüab elada kellegi teise elu. Selle asemel, et tegeleda oma eluga.
Võin kindlalt öelda, et tegelikke raskusi ei tea keegi, peale minu enda. Räägin ka neist julgesti, kui kõik üle viskab ja neile, keda usaldan ja kes saavad mind aidata kuidagi. Ma ei viitsi igaühe õlal nutta, kui väga paha ja raske on...
Andeks, aga minu elu on minu elu ning sinu/teie elu on sinu/teie elu! Ei saa neid sassi ajada, saame lihtsalt jagada kogemusi oma eludest üksteistele. Õppida üksteiselt. Jne. Aga teiste eest elada me siiski ei saa ega suuda. See pole ka kombekas!
Õhtul sain teada veel, et Tartu Rahvaülikoolis sügisel arvatavasti mu isikliku abistaja koolitus ei toimu. Ei rahastatud. Kahhjuks jälle. Kuid usutavasti novembri keskpaigast uue aastani võib Tartu Rahvaülikoolis näha mu näitust.
Kuigi on olnud täna palju eitavalt, siiski elu läheb edasi. :) Usun, et veelgi paremad asjad ja ajad ootavad ees!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar