Õhulend Kass Bongol...

Täna ei ole Bongo päev.
Usutavasti tegi Kass Bongo köögiakna välisservalt hüppe alla maja ette... Suur oli minu ja Liisi jahmatus, kui Villu kassi tuppa tõi ja küsis:
"Tiia, miks Bongo trepikojas oli?"
Süda pidi seisma jääma mul.
Olin just dšussi alt tulnud. Mul polnud aimugi, mida Bongo veerand tunni jooksul oma eluga otsustas teha.
Ta käib ikka aknast õues. Juba väikesest saadik. Ettevaatlikult. Targalt. Nt kui Sauelt koju jõudsin, oli Bongs  esimene, kes aknalt armsa näuga mind tervitas...  Võib - olla täna oli liblikas (liblikate järele on Bongo pöördes!) või lind, keda soovis taga ajada... See on vaid loogiline järeldus taganjärele.
Igatahes lonkab vasakut esikäppa, kõnnib kolmel käpal. Arvatavasti on paha olla, magab minu voodis, pea padjal. Sööb ja joob küll.
On näha, et Kass Bongo on väga õnnetu. Šokis. Köögiakna poolegi enam ei vaata.
Mina oleksin ka, kui teeksin langevarjuta taevast alla hüppama!...
Hakkasime just igeme põletikkust jagu saama, nüüd aga... Pole hullu, kassil 9 elu ja küll Bongo pulmadeks paraneb!
Mind rahustas mamma.

Ma ei oleks elus uskunud, et üks kass nagu Bongo mulle nii korda läheb... Ma ei saanud kassidega üldse läbi... Ja nüüd olen Kass Bongo vanaema, kes armastab ja hoolib...