Huvitav...

Töökuulutust, mis riputasin paar päeva tagasi siia blogi on loetud pisut alla 1200 korra. Kindlasti on see mul blogi rekord arv  lugejaid. Töökuulutust on vähemasti tähelepandud... Kuid mind huvitab, mitme tuhande seast leian taas endale järjekordse super hea isikliku abistaja?! :)
Tänaseni on minuga ühendust võtnud aind üks inimene...

Ja huvitav,  kas  tööpuudus kaobki... või...

On inimesi, kes on kogu elu olulised, kuid sagedasti nagu unustame argielus nad... Nad on ju igavesti olemas...
Eile suri onu Mihkel...   Minu jaoks lihtsalt tõesti onu Mihkel... Kuigi Eesti jaoks oli ta palju suurem... Mulle oli ka onu Mihkel palju rohkem kui onu...
"Ratastoolitantsu" film...
Ülikool ja psühholoogia - onu Mihkel uskus minusse... Olin siis 19...20, noor ja roheline...

Ja veel mitmeid hetki ja olukordi...

Viimane "like" fb-s onu Mihklilt oli vaid 10 päeva tagasi, kui postitasin, et "olen taas õnnelik...", ja  ta veel kommenteeris: "Rõõm kuulda!"...
Eile tõi see meenutus pisut külma värinad ihule... ja pisarad silma... 

Usun, et  onu Mihkel jääb olema seni, kuni on olemas keegi, kes mäletab teda... 

Laupäevast Olustvere piltde veel

NB! Vajan isiklikku abistajat - kiire

Vajan isiklikku abistajat. Sobid Sina, kes oled
- kohusetundlik
- usaldusväärne
- rõõmsameelne
- rahulik
- tolerantne
- ja julge ja keskmise jõuga naine.
Töö sobib hästi üliõpilastele ja / või lisatööna.
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. Abistad täpselt nii palju nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen 

ja millega ma ise füüsiliselt toime ei tule.

Sind väljaõpetan mina ise.
Kontakt 5529317 või tiia@lux.ee

Kiire on isiklikku abistaja leidmisega aga päriselt! Praegu olen suht närvis, mis siis saab, kui ühel hetkel jäängi hetkeks üksi... Just tänane õhtu lõi selle hullu küsimuse esikohale. Muud mured ei olegi momendil nagu tähtsad... Ma ei suuda varjata, et mind häirib, et see nädal on arvatavasti vaid üks kord ehk üks päev ehk mõned tunnid minul kasutada isikliku abistaja abi. 

See EI lähe enam mitte. 

Elurühmi lööb sassi...

Saan aru suurepäraselt, et tüdrukutel ehk isiklikkel abistajatel on ka kindlasti oma elu, kuid lõputult ei saa ma end sealjuures ära unustada... 

Seega, kes teab kedagi, kes soovib seda tööd kas või proovida teha, öelge, palun, julgesti, et ta võib julgelt minuga ühendust võtta!     

Hetk eile õhtust

Buss nr 20. Sõitsin sõbrantsi poolt (jõudsin käia eile veel sõbranna Karini juures söömas imehead kartuliputru) bussijaama. Mina istusin ratastooli kohal. Istmel istus vana härra. Vaatas ja uuris mind. Ma ei teinud välja.
Järsku küsis Erikalt:
"Kas tema kirjutas jalaga raamatu?"
Kui sai teada, et see olen tõesti mina, siis tulid mõned kiitused ja ajalugu, kuidas ja kellelt raamatu kunagi sai... Dr Vaasalt...

Väike on maailm :)

Dr Vaasa oli MINU arstitädi vist 3 aastast saadik. Oli minu kõige suurem sõber kuni ... kui lahkus meie seast jäävalt... Siiani mõtlen talle aeg - ajalt...

Eilne hetk bussis oli hästi vahva ja kuidagi armas! 

Minu inimesed... Meie inimesed...

Käidud.
Olustveres. Konverentsil.
Ma olen iseendaga väga rahul,  et siiski pingutasin mineku pärast, just viimasel minutil... Ausalt öeldes olles natuke närvis, olin ikkagi kindel, et saan rahulikult minna.
See oli minu soov.
Suur unistus. 
Soovidel ja unistustel on ikka ja alati kombeks õigel momentil täide minna.!
Uskuma peab vaid.

Lisaks oma jamadele mõtlesin ka sellele, kui seltskond seekord mind oma ei võta - mis siis...
Aga EI.
Kõik paanika oli asjata :)
Pabistan rohkem kui asi väärt on. Alati. See olen ju mina! 

Kohtusin paljuga.
Mitme - mitme uue inimesega. Ka vanade tuttavatega.
Hea mõistmisega. Nt kooli õpilaskodu inva-tuppa, kus ma 2 aastat tagasi magasin mõnusasti põrandal ja isikliku abistaja Erikal käskisin :) voodis magada. oli seekord pandud kaks voodit. Nii armas! Kuigi mulle  oleks seekordki meeldinud taas magada põrandal...
Avastustega. Nt kui põnev ja ilus on jalutada öösel pimedas Olustveres :)
Sööklas olnud Epu näitusega. Kunstnik on samuti psühhodraamatik. 
Isikliku abistaja Ave kõige suurema elamusega - ratastooliga saab tantsida. Ja just seda ei arvanud ma ära, kui Ave eile koduteel küsis , mis talle kõige kõige rohkem meeldis. Tantsimine on mulle normaalne. Avele oli see esmakordne kogemus. :)

Sain teha tööd iseendaga kui ka teistega koos.
Taaskord olen jäänud mõtlema, et ei ole olemas teistsugusi inimesi. Kõik inimesed on teistsugusem. Igaüks on eriline.
Ka jalaga võib käest kinni võtta. :)
Ligipääs iseendale ja kogu elule algab siiski inimesest endast.!
Ei saa kuidagi teistmoodi mõelda... Mitte, et abivahendeid poleks vaja... Kindlasti on vaja. Vägagi. Kuid näiteks mulle ei piisaks ainult ratastoolist ega ka isikliku abistaja olemasolust, et ma sooviks elada ja olla nagu elan ja olen... Minu olemise viis peab tulema inimesel seestpoolt. Ja kui see on, küll tuleb ka kõik muu... :)

Sel nädalavahetusel olen levist väljas

Olustveres, augusti üks hommik aastal 2009.

 

 

.

Homme usutavasti jõuan siiski Olustverre. Kõikide takistustele vaatamata, mis seekord on seoses selle minekuga... Mu isiklik abistaja Ave.  Jälle. Abistaja leidmine / otsing Olusvere jaoks oli vahepeal lausa lootusetu, kuid lahendus tuli imekiirelt eelmisel nädalal.
Üks väike probleem laheneb homme hommikul ja ... lähengi Eesti Psühhodraama Konverentsile "Kohtumine Olustveres" :)  See on traditsiooniline Eesti psühhodraama konverent, need toimuvad iga kahe aasta tagant. Mul on seekord kolmas kord osavõtta. Esimene kord oli 2009 aastal.
Elus on väga tähtsad kohtumised teiste inimestega. Tõelised kohtumised. Kohtuda sellistena nagu me oleme. See on seekord läbiv teema hästi lühidalt. 

Niisiis, homsest pühapäeva õhtuni  mind väga levis pole. 



Eile kohtusid Kass Bongo ja Kass Kurri, kelle perenaine läheb ka Olustverre, ning Kass Kurri tuli meile seniks. Päris huvitav on kasside kohtumist vaadata. Tänaseni, praeguseni hetkeni vaatavad teine teises toas tõtt. Bongo turris, uriseb... Kurri seevastu on nagu omas kodus... 

Olge mõnusad, mu kallid sõbrad :)

Head taasiseseisvuspäeva õhtut!

Näitused aasta lõpuni

Septembrist 2013 aasta lõpuni on kolm näitus mul veel.

Septembris usutavasti Mäksa vallamajas. Täpselt aega veel ei tea.
Oktoobris avan kindlasti näituse Tallinnas Haabersti Sotsiaalkeskuses. Aeg on juba veebruarist teada. 
Novembrist jõuludeni vähemasti on näitus Tartu Rahvaülikoolis.

Täpne info kuupäevadest ja kellaaegadest edaspidi täpsel õige ajal. :)

 Tänane "Õhtulehes"  http://ohtuleht.ee/537413  
on artikkel  isiklikku abistaja teemal. Päris hea. Kuigi palju jäi ütlemata, räägimata... See selleks, kõike ei saagi ühekorraga... :)

Ütlen ausalt, netikommentaare leheloole ma ise ei ole lugenud ega loegi. Ma ei ole aastaid kommentaare lugenud enda kohta. V. A omas blogis ja viimastel aastatel ka facebook´is olevaid komme.  Ei hakka närve rikkuma.
Mitmed sõbrad on  siiski aga juba öelnud, et seekordki kommentaarid on ... uskumatud ja nõmedad...
Mõni komm on minuni lühidalt jõudnud sõpradelt... Andeks, aga ajavad tõesti muigama. Soovin südamest, et kommijad teeks asjad selgemaks ja asjade vahel vahet tegema   ning et neile endile ei jagada iial totakaid kommentaare.    

Aa kahte isiklikku abistajat korraga iga päev pole mul eal olnud! Iga päevgi ei ole isikliku abistajat... Huvitav, kus see vale inf  välja küll loeti... Kõige suuremaski unistuses EI soovi ma kahte isikliku abistajat ja veel iga päev korraga tööle... Ma läheksin siis hulluks. Soovin privaatsusruumi aeg - ajalt. Ise toimetada. Üksi ka mõelda... Jne. Kui seda kõike mul ei oleks, siis ... ei jääks minust midagi järele.
Kuid, Eestimaal ehk on tõesti mõni puudega inimene, kes vajab mitut isiklikku  abistajat üheaegselt enda juurde tööle - kui saaks niisugust teenust, siis mina oleksin tema pärast õnnelik :)

 Muide, raadio "Õhtulehe" reklaamis oli mu perenimega apsakas :D

Hommikust pilte... ja...

 Sõbranna Katiga meie Kaagvere rannas. Muide,  paaditee on ka ratastoolile vee piirini minemiseks hea

Petsiga

See vana mõisahoone on meil uus unistus, mul küll vana unistus :P

Ja Bongo oskas olla keskpunktis :D, mis sest, et lonkab... Tallinna rahvale sai ta esimes hetkega lemmikuks!

 

Ja õhtuks tean, et Olustvere abistaja on mul olemas :) Seda paanikat taas pole, et abistajat ei leia... :)

Hetkede rohke reede

Hommik algas kohe jõe äärde jalutusega.
Minu jaoks oli see suhteliselt erisugune päeva algus. Ja muide veel ilma isikliku abistajata! Liis lihtsalt tuli tööle tulles tunde järgi jõe äärde järgi, kuna mind ei olnud toas :P
Sõbrad Tallinnast läksid ujumagi veel. Mina mitte. Isegi mitte jalgupidi. Mulle tundus õhk ja vesi külm... Kuid  Kati ja Kadri olid usutavasti üli rahul, nii vee kui supluskohaga! Mu rõõm. :)
Oli ilus hommik ka. Päikeseline.


Siis andsin oma esimese telefoni intervjuu.  "Õhtulehele". Isikliku abistaja teemal. Päris ausalt öeldes, teadsin seda juba nädal, kuid ootasin teistsugust interjuud... Mõtlesin mitu päeva, mida ja kuidas räägin... Täna oli kõik meelest läinud.
Usun, et homses "Õhtulehes" on siiski mõtlema panev lugu IAT-st.
Kuigi muidugi oleksin võinud palju asju veel rääkida... või asjalikumalt... 
Ajakirjanik Kristiinale oli mu kõne arusaadav. Minu meelest telefoni intervjuu õnnestus suurepäraselt!  Isiklik abistaja Liis aitas ka "tõlgida". Seega, probleeme polnud!

Veel sain teada, et tänases Saue ajalehes Saue Sõnas artikkel minust sealse  näituse puhul. Sedagi teadsin. Saatsin ise enda tutvustuse kui kunstnikust.

Meedia möll :P ;)

Veel tegin täna vahepeal hapukurke ja tomateidki.

Järgmise reedega on mul paanika. Kas saan minna Olustverre... Usun, et kõik laheneb positiivselt  ja saan edukalt... Aga, kes on mu isiklik abistaja, ma veel ei tea konkreetselt...  

Oli sügise moega päev...

... kuid tore ja hea päev. Natuke meeldejäävam päev. Seda kindlasti.
Oli vahvat.
Oli mitte nii vahvat.
Hommikul mõtlesin küll, et tänane päev läheb  pisut mööda... Suht paljuga eksisin. Mulle meeldib sedasi eksida, et negatiivsuse asemel tuleb hoopis positiivsus :)

Kuid,
sain  teada, et keegi muretseb minu selja taga, kui raske mul ikka on...  Andeks, miks keegi ei ole minult küsinud, kuidas millega hakkama saan või mis on mulle tegelikult raskus. Kurb, kui keegi teine elab või vähemasti püüab elada kellegi teise elu. Selle asemel, et tegeleda oma eluga.
Võin kindlalt öelda, et tegelikke raskusi ei tea keegi, peale minu enda. Räägin  ka neist julgesti, kui kõik üle viskab ja neile, keda usaldan ja kes saavad mind aidata kuidagi. Ma ei viitsi igaühe õlal nutta, kui väga paha ja raske on...
Andeks, aga minu elu on minu elu ning sinu/teie elu on sinu/teie elu! Ei saa neid sassi ajada, saame lihtsalt jagada kogemusi oma eludest üksteistele. Õppida üksteiselt. Jne. Aga teiste eest elada me siiski ei saa ega suuda. See pole ka kombekas!

Õhtul sain  teada veel, et Tartu Rahvaülikoolis sügisel arvatavasti mu isikliku abistaja koolitus ei toimu. Ei rahastatud. Kahhjuks jälle. Kuid usutavasti novembri keskpaigast uue aastani võib Tartu Rahvaülikoolis näha mu  näitust.

Kuigi on olnud täna palju eitavalt, siiski elu läheb edasi. :) Usun,  et veelgi paremad asjad ja ajad ootavad ees!

Õhulend Kass Bongol...

Täna ei ole Bongo päev.
Usutavasti tegi Kass Bongo köögiakna välisservalt hüppe alla maja ette... Suur oli minu ja Liisi jahmatus, kui Villu kassi tuppa tõi ja küsis:
"Tiia, miks Bongo trepikojas oli?"
Süda pidi seisma jääma mul.
Olin just dšussi alt tulnud. Mul polnud aimugi, mida Bongo veerand tunni jooksul oma eluga otsustas teha.
Ta käib ikka aknast õues. Juba väikesest saadik. Ettevaatlikult. Targalt. Nt kui Sauelt koju jõudsin, oli Bongs  esimene, kes aknalt armsa näuga mind tervitas...  Võib - olla täna oli liblikas (liblikate järele on Bongo pöördes!) või lind, keda soovis taga ajada... See on vaid loogiline järeldus taganjärele.
Igatahes lonkab vasakut esikäppa, kõnnib kolmel käpal. Arvatavasti on paha olla, magab minu voodis, pea padjal. Sööb ja joob küll.
On näha, et Kass Bongo on väga õnnetu. Šokis. Köögiakna poolegi enam ei vaata.
Mina oleksin ka, kui teeksin langevarjuta taevast alla hüppama!...
Hakkasime just igeme põletikkust jagu saama, nüüd aga... Pole hullu, kassil 9 elu ja küll Bongo pulmadeks paraneb!
Mind rahustas mamma.

Ma ei oleks elus uskunud, et üks kass nagu Bongo mulle nii korda läheb... Ma ei saanud kassidega üldse läbi... Ja nüüd olen Kass Bongo vanaema, kes armastab ja hoolib...

Pühapäevaliselt...

... mõtlen suve lõppu ja sügise mõtteid. Suvi küll kestab veel, kuid ... mitte kaua enam...
Puhkusereis jälle lükub edasi. Kahjuks. Mõtlesin küll kuid ja kuid, et see suvi lähen päriselt kuhugile puhkama. Lihtsalt niisama  olema. Üksikule saarele ;) Kuid, täna, 11. augustil tundub, et enam ei jõua mitte kuskile...
Siiski iga hinna eest pean jõudma ja saama Olustverre! Paari nädala pärast. Muidu mina lihtsalt ei suuda enam mängida. Olen seda minekut kaks aastat oodanud... Hetkel elan ja hingan selle nimel! Olustvere pole niisama olemine. On mõtetöö, kuid seda vajan ka praegu vägagi.
 Tunnen, et mu aju kärbub juba asjatult.
See väsitab mind.
Ma ei ole ju veel nõnna vana, et võiksin lubada oma aju kärbumist :D


Mõtlen taas tõsiselt raamatu kirjutamisele... Ausalt öeldes, mõned kuud ei suutnud pooleli olevale raamatule mõeldagi... Küllap kõik need vastu taevast lendamised röövisid tahet kirjutada... Kui ikka arvutis kaob 2 - 3 korda järjest natu suur töö, siis... Saan aru küll, et olen ise ka süüdi. Ei salvestanud mujale... Aga noo, juhtub ikka. Kuigi tõenäosus, et üks apsakas juhtub kolm korda järjest aasta jooksul, on väiksemast väiksem.  
Kuid momendil mõtlen, et hoopis teistmoodi kirjutamisele... Aasta paari pärast usutavasti on raamat loetav... :)

Üleüldse saadab mind viimasel ajal liialt mingi loomekriis...

Usun, et läheb üle.
Kõik on ju tegelikult hästi.

Sügis toob loodetavasti uusi põnevaid kogemusi ja elamusi!
Tänast pühapäeva võtan vabalt. :) Mõtlen, mida õuntega teha... Teen hapukurke ka ikka, kuigi - mmmm - ma ise söön neid vaid kartulisalatis... Iihhii!  

Septembrist vajan isiklikku abistajat

Tõesti, vajan septembrist taas ühte uut isiklikku abistajat. 

Lootsin, et ei pea enne septembrit uue isikliku abistaja otsimisega tegelema. Kuid jah... Täna mõistsin, et on mõistlik kohe järjekordne kuulutus panna.Muidu võin ise hätta jääda...
 Uuel nädalal saab kindlasti kuulutus ka mujale. 

Just teisipäeval  helistas keegi ja küsis, kas olen juba leidnud abistaja... Kuna küsimus esitati just nii, siis vastasin automaatselt jaatavalt. Tegelikult olin Prisma külmriiulite vahel ning telefoni jutuajamiseks oli suht ebamugav koht. Külm hakkas.
Usun, et kui helistaja oli minu inimene, kes soovis abistaja tööd, siis ta leiab mind taas üles... :)

Tasakaal ehk "Vaikuse helin"

Mul on olnud see nädal kuidagi "seinast seina"... Hästi hea. Samas on probleemid ja nii edasi. Kuid iga kord, kui mõtlen, et nüüd ma ei viitsi enam jõuda, et olengi lõpuks jõudnud otsusele, et nüüd olen jõuetu ja punkt - tuleb mingi positiivne ja tore üllatus. Energialaks :)

Täna tuli  maksikirjaga mu mängu - vanaema Stellalt ta IMEARMAS luulekogu "Vaikuse helin". Väga väga ilus ja huvitav kujundus Tiinalt. Luuletused nii armsad ja elulised.
Köidegi, mis ei olegi köide moodi, on põnev lahendus. Raamat nagu voldik, kuid paksem ja samas jätab ikka raamatu mulje... Kõvad kaanedki,
Usun, et vanaema Stella on sellise ilusa - ilusa luulekogu vägagi väärt. :)

Mitte ei saa olla elust tüdinenud!!! :D
Vahel on küll palju, mida kõvasti välja ei ütle, aga... Ja siis tuleb taas tasakaal. Positiivne plaks. ;)

Pilte veel esmaspäevast

Pildistajad olid Heiki ja Diana.

Pühapäeval õige bussiga Tallinna

Niisiis, pühapäeval sõitsin isikliku abistaja Dianaga kell 17.30 Sebe bussiga Tartust Tallinna. Kella 17.00 bussile olid piletid välja müüdud. Aga  usun, et saime väga õige bussile, millel oli väga lahe ja abivalmis bussijuht.  Nimesildil ta  Rein A.
Bussis oli midagi enneolematut ja uskumatult armsat: bussi täis rahvast tegi bussijuhile reisi alguse ja lõppu info eest aplausi. Sest see kõlas lahedalt ja vaimukalt. Lihtsalt pani kuulatama. Bussijuht rääkis ka hästi inglise keeles.
Minu ratastooli oskas ta ka väga oskuslikult kokku - lahti panna. Tallinnas väljudes võttis probleemideta mind sülle.
Mina küll sõidaks temaga iga päev. Või vähemasti iga kord, kui on vaja kuhugile sõita. :)
Bussijuht Rein A. tegi südamega oma tööd. Samas reklaamis väga oma bussifirmat. :)

Oleks selliseid nunnusid bussijuhte ainult rohkem!!!

Üleüldse oli pühapäeva õhtu heade teenindajate õhtu. Balti jaamas trehvasime klienditeenindaja Annega, kes tulihingeliselt soovitas uut elektrirongi. Alguses mõtlesime bussiga Sauele minna, sest raudteel   oli mingi remont ja ümberistumised (nii öeldi kuidagi segaselt infotelefonis)... Aga ei. Ümberistumine oli küll - rongist rongi, kuid mõlemad uued elektrirongid. Sujus. Jooksime probleemideta rongist rongi. Jõudsimegi Sauele.
Muide, teenindaja Anne teatis rääkida, infot jagada, et järgmise aasta jooksul tulevad Tallinna - Tartu vahel head rongid sõitma.

Siiski tulime Tartu tagasi rongiga. Hea on vahel näha tuttavat beroonil, kes aitab diiselrongi ronida... ;)

Aga näituse avamine Saue Päevakeskuses oli vahva!

Pintsel pooleks...

... soovis Ly täna mulle esmaspäeva hommikuks. On ju hea ja vahva soov kunstnikule! Egas ma ei teagi ikka veel, mida soovitakse kunstnikule. Aga see sobib küll. Vist.

Homme õhtupoole sõidan Tallinna ja sealt kuidagi Sauele. Loodan, et saan proovida uut rongigi! Ammu - ammu ei ole rongiga sõitnud, kuigi... Paarkümmend aastat tagasi sai rongidega sõidetud pidevalt ja siis ei osanud unistada keegi  rongist, kuhu pääseks ratastoolis sisse kohe. Kuid minu pärast on rongid mitmel korral ettenähtust palju kauem... Sest mu ex oli tol ajal vedurijuht, ja kõik oli siis võimalik :) See on tore meenutus iga kord, kui rongidele pean mõtlema. Päriselt.
Aga raudteel ja isegi raudtee ääres ei lubatud mul iial jalutada - liiga eluohtlik. Nii tehti mulle selgeks. Kõik muu võis teha... :)

Esmaspäeva hommikul on Saue linna Päevakeskuses mu järjekordse näituse avamine. Pabistan ka. Nagu alati. Kuigi kõik läheb nii hästi nagu peab :)

Loodan samuti, et saan mõni tundki ka puhkust kodust :)