Mul lõppes jaaniaeg hästi hästi kihvtilt ja üllatavalt :) Mul siiani hea muie suul.
Magasin.
Telefon...
Keegi mees... Kui une segaselt sain aru, kes on - oli super suur üllatus. Tõesti üllatus ja imearmas üllatus. Mu sõber Tarmo, kellega me pole paar aastat suhtlenud soovis soovida mulle lihtsalt "kaunist jaani lõppu"... Lihtsalt sirvis telefoniraamatut ja mõtles, et hellab mulle... Muidugi ta oli veidi veel jaanipeo tujus mingil üksikul saarel...
Ja jälle meenutas 25 aasta eest ilmunud "Noorust", kus olid mu luuletused... Armas ju, kui keegi mäletab siiani kogunisti minu esimesi luuletusi :)
Tarmo oli Tarmo! Aus. Ausameelne. Salapärane. Ajas mind laginal naerma, pool ööd naersin. Kuigi kõne kestis max-lt 10 minutit...
Muide, ta taas uuris , kas olen roninud mäe tippu. Ta on ka mägironija. Kunagi sai unistatud, et võiks ka kuhugile mäe otsa ronida... Ta oleks olnud mulle toeks ja abiks. Küllap oleks praegugi, kui mu soov kasvab nii suureks, et tahaksin ronida tippu :)
Mina aga olin veel eile õhtul pisut õnnetu, et...
Õnnetu olemine ei olnud aga põhjust. Tuleb lihtsalt meeles pidada, et kuskil on alati keegi, kes võib helistada südamest , kas või öösel kell 1 ja küsida, kas kõik on hästi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar