Ma ei saa aru, kuidas inimestel saab olla selline väärarvamus...
Miks siis on välja töötatud igasugused teraapiad, kus on loomad... Kassid - koeradki oskavad ravida... Olla sõbrad. Veel paremad sõbrad kui vahel inimesed.
Enne Kass Bongo vanaemaks saamist, ma tegelikult kasse ei sallinud. Lihtsalt ei saanud kasside hingeelust aru ega püüdnudki sellest aru saada. Hoidsin võimalikult kaugele kassidest. Kuigi vahel harva proovisin nendega mängida...
Silver võttis Bongo. Soovis lemmiklooma. (Kui Silver väike oli, soovis tuua iga hinna eest endale oma voodi alla elama kana. Tal oli mamma pool oma kana, keda ei löödudki maha...) Kass Bongole olin ka võtmise vastu.
Olin küll kassi vastu omas kodus, aga mitte sellepärast, et olen ise puudega. Ja kui keegi oleks tol hetkel mu puuet rõhutanud, siis oleksin ta metsa saatnud...
Mul on olnud elus kaks koera, päris oma + nö omandatud koer, kes hoidis mind ja mu lapsi kõige rohkem (valvas käru, kui laps aias magas) ja kui arvestada veel loomade kasvatamist peres, siis oli aastaid lauta täis loomi. Jänkud, pullid, lehmad, sead... Ok, ma küll ei tegelenud eriti nendega, olin ju väikegi, kuid siiski... võisin lautas käia, pai teha... Ühe pulli õpetasin karamell kommi sööma igal hommikul...
Usun, et loomade olemasolu andis mulle eluks palju juurde.
Ja nüüd ei kujuta oma väikest peret Kass Bongota ettegi. Ta on pereliige :)
Kassiga on palju lihtsam, kui koeraga. Erivajadustega inimestele...
Miks on maailmas niipalju rumalaid eelarvamusi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar