Vahel nii kahju, et häid naerukilde ei saagi sõnades edastada nii nagu nad on tulnud ja samas kadunudki. Alles jääb hele naer. Kiiremini põksuv süda...
Mina vist naeran täna uneski sõna otseses tähenduses. Kuigi soovin sagedasti "naeratusi unne"...
See juhtus õhtuses bussis. Koju tulles. Keegi kena abivalmis mees aitas mind bussi... Võttis ilusti sülle, tõesti oskulikult ... Naeratasin ja tänasin... Ja siis... Seda, mis juhtus, teame kahekesi Dianaga. See on nii sürr ja piinlik ja koomiline, selle tulemusena itsitan oma ette siiani. Kaagveres aitas ta bussis väljagi. Noormees isegi katkestas telefonikõnegi, et aidata. Suur aitäh talle :)
Aga ... :D
Tõsiselt olukord oli piinlik - õnneks keegi ei pannud tähele - ja koomiline. Vähemasti bussides ei ole mul seda juhtunud :)
Kuid juhtuda võib kõike!!!
Nüüd soovin kõikidele, kes veel enne und mu blogi loevad, naeru unne ja uskuge, igas päevas
on midagigiiii, mille üle võib uneski naeratada :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar