Tänasel volbripäeval

on meil Kass Bongo sünnipäev :) Ta saab 2 aastaseks. Hommikul laulsid linnud talle  sünnipäeva laulu... Bongs näis väga rahulik ja ükskõikme :) :P Magas edasi...

Mitmed on uurinud, kas Kass Bongo on veel väike ja noor, sest ta tundub nii pisike. Ta ongi kasvult väike ja sale :) Ma kui Bongo vanaema, naeran, et tal meie geenid :D Kõik oleme ju väikesed ja saledad. Hea väljanägemine parimates aastates!

Head volbripäeva ja öödki! Ikka häid nóidu!

Päikeseline pühapäev...

... on akna taga ja toaski. Olen joonud kaks topsi kohvi.
Pestnud mõned nõud. Köögipõranda üle tõmmanud. Ma lihtsalt ei salli köögis segadust :)

Varsti peaks veel ühe kohvi tegema, siis ärkan päris ülesse. Suudaksin siis mõelda, mida teha teise poole pühapäevaga. Olen muide üksinda täna muide. Kass Bongo ka muidugi. 

Teha oleks ikka ja alati palju - palju.
Maaliks natuke, kuigi eile avastasin, et ei ole valget õlivärvi. Pean kindlasti uuel nädalal ostma. Ahjaa, usun, et sügisele on näituste ajad täis. On võimalik veel näitusi teha suvel. Kellel vähegi minu tööde vastu huvi on, siis soovige näitust suveks... :) Huvitav on see, et ühe näituse soovist tean detsembrist, et on soov, kuid konkreetsemalt ma ei tea ikka veel mitte midagi. Ei "ei-d" ega "jaa-d". Võtsin sellise otsuse vastu, et kes ees, see saabki näha mu näitust :)
Hetkel võib mu maale veel  näha Lääne - Tallinna Hooldusravikliinikus. Ja kui uut konkreetset pakkumist ei tule maiks, siis hooldusravikliinikusse jäävad maalid üles juunini. Haiglaperel olevat sellest tore ja meel :) Minul ka.

Mõtted ekslevad juba uute kursuse ja koolituste juures... Ma ei tea küll, millal ja kas uued tulevad... Kuid ega nad tulemata ei jää!!! Analüüsi teen ka olnule.
Videokaamerat on vaja leida. Või laenada... Siis saaks suvel teha õppematerjal. Nagu olen aastaid juba unistanud ja mõelnud. Nüüd peaksin hakkama selle mõtega tegelemagi. Siis saab viimaks suur unistus ja mõte teoks. Videoks.

Kirjutada võiks samuti...

Ja tuhat üks pisiasja, millega saaks ja peaks tegelema... Täna ja homme...

Eilsest koolitusest

Arvan, et eile sai astutud samm taas üksteise ja edukuse poole :) Kui üldse nii saabki koolitust kokku võtta...
Esimest korda mul polnud aimugi grupist. Mulle endale oli hästi põnev ja huvitav hetk, kui istusin üle paarikümne naise ees ning mõtlesin, mis  saab lähima kahe tunni jooksul... Teine mõte oli mul see, et kahjuks ei ole ühtki meest...
Usun, oma koolitaja tööd võin hindele 4 hinnada. Arvan, et ei hinda üle...  Kindlasti sügisel saab paremini teha. Loodan, et sügisel saab olema pikem kursus...

Pagana raske on ikka mõtemaailma muuta...  :) Kuid ma räägin edasi ja hea meelega ka koolitan...Siiski usun, et eile suutsin panna  nii mõnegi teistmoodi mõtlema :)

Pabin ja...

 Niisiis, homme juba Tartu Rahvaülkoolis lühikursus "Erivajadustega inimese isiklik abistaja, kes ta on?" 
Väike ärevus on. See hea. Näitab, et püüan teha taas midagi, mis on oluline ja soovin anda endast parima. See ärevus on aga hoopis teistsugusem ärevus kui näituste avamistel. See koolitaja ärevus, mitte kunstniku ärevus :)
Usun, et suudan kursuse osavõtjaid mõtlema panna ja pisutki üllatada. 

Laupäeval peaksin olema Tallinnas, kuid tõenäoliselt ei ole. Ja taaskord on mul küsimus iseendale: mitu abistajat peab olema, et mitte niipalju loobuda... Vaatamata sellele, et tihti pean loobuma (veel), andsin sõrme (või varba :) ) EPNÜLi  juhatusesse kanditeerida... Muidugi, see pole kindelgi, kas mind üldse validakse, kuid... igaks juhuks pean valmis olema. St kui soovin midagi konkreeetselt ja asjalikult seal ära teha, on vaja kõrvale palju häid abistajaid :)

Sügisel saab olema vähemasti 2 näitust.

Nüüd hakkan tööle.
Homseks positiivne ja hea ettevalmistus...

Poolikud tööd

Veel vaja natuke teha, siis ongi hea töö taas valmis... Praegu üks pool täitsa meeldib, teine pool ajab mind lihtsalt nutma... Tee mis tahad, aga ei tule kuidagi... 

Siin on  midagi, mida mina ise ei teagi täpselt, mis lõuendil
saab olema :P Küll teavad seda Ave ja Diana -  nad näevad alguses oleval tööl 2 erinevat maali juba... Eks püüan siis need kokku sobitada... Ise mõtlesin hoopis kolmandat asja teha :)
Moraal: ei ole valet ega päris valmis maali, kõik on õigeid ja
valmis. Kunst on vaataja silmis :)
Mina ei näe siin veel miskit, maali...

Nüüd on küll UPS-kene :D :D :D

Vahel nii kahju, et häid naerukilde ei saagi sõnades edastada  nii  nagu nad on tulnud ja samas kadunudki. Alles jääb hele naer. Kiiremini põksuv süda...
Mina vist naeran täna uneski sõna otseses tähenduses. Kuigi soovin sagedasti "naeratusi unne"...
See juhtus õhtuses bussis. Koju tulles. Keegi kena abivalmis mees aitas mind bussi... Võttis ilusti sülle, tõesti oskulikult ...   Naeratasin ja tänasin... Ja siis... Seda, mis juhtus, teame kahekesi Dianaga. See on  nii sürr ja piinlik ja koomiline, selle tulemusena itsitan oma ette siiani. Kaagveres aitas ta bussis väljagi. Noormees isegi katkestas telefonikõnegi, et aidata. Suur aitäh talle :)
Aga ... :D
Tõsiselt olukord oli piinlik - õnneks keegi ei pannud tähele - ja koomiline. Vähemasti bussides ei ole mul seda juhtunud :)
Kuid juhtuda võib kõike!!!

Nüüd soovin kõikidele, kes veel enne und mu blogi loevad, naeru unne ja uskuge, igas päevas
on midagigiiii, mille üle võib uneski naeratada :)

Head

Head uut nädalat!

Lõpetajatele head eksamiaega!

Tänane pühapäev...

... on igati töine. Kuid mõnus. Lammutasin pool tagatoa ning tegin ajutise uue kujundusega poole toa. Loodan lollikindlalt, et see suvi suudan teha tagatoas väikese remondigi... Remond on küll koguaeg edasi lükkunud, kuid kaua võib see edasi lükkumine ikka kesta... Lópmatult see ei saa kesta. Vastasel juhul hallitab kõik ära. Mina kaasaarvatud.
Kellele vaja hallitatud ja sellest tingitud deprekas mind? Mulle endale ei ole vaja lisa pingeid :)

Sai täna esmakordselt pesu kuivatud óues. Mulle meeldib väga óuelóhn puhtal pesul :) Ei ole paremat lóhna pesul, kui óue värske lóhn!!!

Laual on sinililled ja lumikellukesed. Väikesed kevadróómud eilsest jalutusest. Metsa vahelt.

Mulle meeldib tänane pühapäev  :D

Nüüd on selge, et...

... juunist vajan uut isiklikku abistajat. Kindlasti.

Sest isiklik abistaja Ave sai super praktikakoha. Mul on taas rõõm oma abistaja edusammudest :) Mis sest, et üks tüdruk taaskord lahkub töölt ning mul on jällegi peavalu, kust ja kas leian juuniks asjaliku ja tubli isikliku abistaja. Aga siiski on mul siiralt hea meel, et mu tüdrukud on nii edukad :)

Kuid jah, juunist vajan kindlasti uut isiklikku abistajat. On kuulutused igal pool, kuid praeguseni ei ole keegi huvi tundnud tööst. Eelmisel aastal oli sama... ja siis hopsti ilmus Signe :) Usun, et see aastagi tuleb see hopsti täpselt õigel ajal. Hetkel on üliõpilastel nt tegemist koolitöödega jne.

Kirju liblikas tõotas kirjut suve :)

Eile  naudisime Erikaga imelist kevadilma :)
Kuid Raadi surnuaias ei olnud pori ja jääsupi segu nauditav. See oli hullem, kui talvel lumehanged või tuisk... Mõnes mõttes on lumi kergemini läbipäästetav... Nii jala kui ratastooliga käies... Porisse vajub sisse ja sinna võib jäädagi. Papa ja vanaema haual oli ilus ja rahulik. Haual oli suht paks lumi...
Porile vaatamata on hea tunne, et sai surnuaias ära käia.

Zeppelini ees nägime lendamas kirjut liblikat :) Nii vara - 16. aprillil!!! Loodan ja soovin, et 2013 suvi tuleb hästi heasti värvikalt rõõmus ja õnnelik meile mõlemale. Ehk piisab selleks aastaks jamadest, ja muustki, mis võiks tegelikult hoopis palju parem olla.

Eile enamus inimesi naeratasid siiralt ja väga rõõmsalt.
Kevad :)

Suve alguseks reklaamin

koguperefestivali  Puude taga on inimene http://puudetagaoninimene.ee/ . Minagi olen oma kunstiga Lauluväljakul.

Tulge kõik :)

Vihmapiisad aknal...

... annavad märku kevadest... Õue lõhn ja õhk on  kevadine...
Täna külastasin Mäksa vallamaja taaskord. Käisin kohtumas vallavanema Elina Madalaga. Usun, et sellised kohtumised on aeg - ajalt kasulikud ja vajalikud mõlema poolele. Seda enam, kui kohtumine toimub esmakordselt. Hea on vahel näha ka oma valla sotsiaalnõunikugi Meilitki. Ja seda enam, et  ei kurtnud probleeme. Mul on neid küll ja veel, kuid nendega olen harjunud ja kuidagi ikka saan hakkama. Aga hädaldamise asemel jõudsime rääkida uuest näitusest, mis saab teoks usutavasti septembris. Näituse soov tuli mulle üllatusena :) Loomulikult haarasin sellest kinni.
Võib - olla, kui hästi läheb, saab uuest aastast  IAT-gi pisut raha juurde. 2014 aastani on veel aega :)
Enne veel 2013 kevad ja suvi ja sügis ära elada!

Täna sai 5 aastat papa surmast.
Päris pikk aeg oldud temata...
Samas nii lühike aeg...
Kui mõelda, kui palju igasuguseid asju ja olukordi, mured ja rõõme on mahtunud 5 aastasse, siis  see kõik on kuidagi hästi uskumatu, millistes elumöllukeerises olen elanud. Ise. Üksi. Mitte selles mõttes, et see peaks olema nii üllatus... See on olnud täisväärtuslik elu.
5 aastat tagasi olin isikliku abistaja nõustaja koolitusel, korraldas Händikäpp... Sest kodus ma ei oleks suutnud istuda... Papa oli ju haiglas... Mina olin valmis halvimaks... Kuigi... Hea oli, et mu isiklik abistaja Helena oli kõige raskemal ja kurvemal hetkel minuga...  Huvitav on see, et koolitusest eriti osavõtjaid ei pannud tähele, et mul on kurb... Õhtul kohe ei saanud ma koju sõita ja see poleks ka midagi andnud. Järgmine päev oli pühapäev... 
Nüüd hakkan ise kursust isikliku abistaja teemal läbi viima... Tõesti on võimalik elada erivajadustega inimesel oma elu elada üksnes ise isikliku abistaja abiga. Pere toetuseta. See on küll karm variant, kuid... Egas minagi ei ole ju päris üksi. Võib - olla on mul rohkemgi  oma inimesi ümberringi, kui mõnel teisel... Ma ei tea... 
Ainus, mis vahetevahel tundub puuduma, on armastus. Armastust on palju, mitmekesiselt. Kuid just see üks, kelle õlale toetuda, kui näib, et enam ei jaksa raasugi... See  mitteolemine ei häiri mind. Olen harjunud vaba ja hakkaja naine olema. Armastada saan siiski palju - palju. Kuid siiski - pean tunnistama, et olen ju vaid naine...Usun, et kui on ettenähtud, siis tuleb õige härra mu ellu täpselt õigel ajal. Ja kui ei tulegi - mis siis ikka, elan ikka täis säraga ;)

Aahaajaaaa, kolmapäeval linnas käies avastasin, et Koopiakeskus (ma hüüdsin onu Jaaguks, sest seal teenindas Jaak) Kaubahallis ehk uuema nimega Kesklinnakeskuses on kolinud keerdtrepiga  teisele korrusele. Ok, lift on. On lifti kõrval sildki "Koopiakeskus". Mina ei uskunud Liinat, kes püüdis väita, et lift viib vaid büroodesse. Sõitsime teisele korrusele. Ja olime lõksus. Vasakul lukustatud uks, paremal ka ja selja taga samuti. Ees lift või trepp. Klaasseinast nägime Koopiakeskust küll, kuid sinnapääs oli keerdtrepist. Tahtsime, mina, Diana ja Liina, soovisime uuesti liftiga alla sõita, otsustas lift minutiks katki minna. Seisis paigal, helises ... lõpuks uks avames... Keeldusin   liftis olemast. Jube oli. Liina proovis üksinda sõita - õnnestus. Julgustas mindki.
Kuid see on narrus, kui on küll lift ja sildki, kuid ei pääse ikkagi sihtkohta. Ma ei ole muidu üldse närija, aga seekord küll.

Sõrvesääres...

... Saaremaal täna õhtusel ajal 7 aastat tagasi asutati MTÜ LEEPÜ :)

Mina läksin tookord küll Saaremaale pigem puhkama, kuid sain kukile suure töö. Vahetevahel olen mõelnud, milleks vaja LEEPÜ-t ja mind esinaisena... Momendil loodan, et edaspidi suudame rohkem anda kui siiani.
Mina ise olen ikka endast andnud, ka LEEPÜ-ta... Aga jah, praegu mõtlen just meie väikest mtü-d.

Sõrvesääres otsisin ka kaisulindu :) Oi oli lõbus!!! Vähemasti minul. Teisel mitte, kõrvad väsisid neil mu kaisulinnu jutust. Aga ma ju puhkasin. Naudisin olemist. Kindlasti blogi lugejad ei saa aru, kui naljakas see otsing oli, kuid asjaosalisi ajab siiani naerma.
Ka 7 aastat tagasi oli lumi ja suhteliselt jahe ilm. Vist teisel või kolmandal sealolemise päeval tuli kevadeõhk ja päike õue. Ja tol päeval tegime pika jalutusretke kolmekesi. Mina. Mu isiklik abistaja Pille. Maarja. Jalutasime kuskil 5...6 km, Sõrvesäärele tegime ringi peale.

Uskumatu....

Olen  mitmel korral järjest nüüd kuu jooksul kuulnud üht hirmuäratavat eelarvamust. Need on küll täiesti erinevad juhtumid. Kuid valupunkt samasse kohta: erivajadustega inimesel ei tohi looma, täpsemalt kassi olla.

See suisa uskumatu!!!
Ma ei saa aru, kuidas inimestel saab olla selline väärarvamus...
Miks siis on välja töötatud igasugused teraapiad, kus on loomad... Kassid - koeradki oskavad ravida... Olla sõbrad. Veel paremad sõbrad kui vahel inimesed.
Enne Kass Bongo vanaemaks saamist, ma tegelikult kasse ei sallinud. Lihtsalt ei saanud kasside hingeelust aru ega püüdnudki sellest aru saada. Hoidsin võimalikult kaugele kassidest. Kuigi vahel harva proovisin nendega mängida...
Silver võttis Bongo. Soovis lemmiklooma. (Kui Silver väike oli, soovis tuua iga hinna eest endale oma voodi alla elama kana. Tal oli mamma pool oma kana, keda ei löödudki maha...) Kass Bongole olin ka võtmise vastu.
Olin küll kassi vastu omas kodus, aga mitte sellepärast, et olen ise puudega. Ja kui keegi oleks tol hetkel mu puuet rõhutanud, siis oleksin ta metsa saatnud...
Mul on olnud elus kaks koera, päris oma + nö omandatud koer, kes hoidis mind ja  mu lapsi kõige rohkem  (valvas käru, kui laps aias magas) ja kui arvestada veel loomade kasvatamist peres, siis oli aastaid lauta täis loomi. Jänkud, pullid, lehmad, sead... Ok, ma küll ei tegelenud eriti nendega, olin ju väikegi, kuid siiski... võisin lautas käia, pai teha... Ühe pulli õpetasin karamell kommi sööma igal hommikul...

Usun, et loomade olemasolu andis mulle eluks palju juurde.

Ja nüüd ei kujuta oma väikest peret Kass Bongota ettegi. Ta on pereliige :)
Kassiga on palju lihtsam, kui koeraga. Erivajadustega inimestele...

Miks on maailmas niipalju rumalaid eelarvamusi...

Lumi magas täna hommikul...

ja päike säras silma. Ajas une ära. Vähemasti minult.
Natukene on kurb, et eile õhtupoolikul ei säranud taevas kevade näoga päikest. Vaid oli justkui jõulueelne karm külm tuisk... Silver muigas tabavalt või luuleliselt, et lumi oli eile purjus :D Mina ei oleks sellist võrdlust elu sees välja mõelda...
Muide, 35 aastat tagasi oli umbes samasugune aprillikuu. Vist külmemgi... Olin 11 aastane laps, kuid... pärast vanaema surma 8. aprillil tundsin end ühtäkki suurena... Muidu ma ei mäletakski 1978 aprilli...
Naljakas mõelda täna, et olen nagu mingi vanakene, kes räägib, et minu noorusaja ilm oli nii ja naasugune :)

Siiski oli eilne õhtupoolik ja õhtugi asjalik ja vahva. Tutvusin  oma kursuse kohaga st Rahvaülikooliga. Rõõmustav oli kuulda, et suht palju inimesi on juba registreerinud kursusele. Isegi minu jaoks üllatav arv. :)
See annab usku, et huvi jätkub sügiseks ja ehk kauemakski.!

Täna on laupäeva õhtu. Hetkel olen üksi kodus. Õues on mõnusalt valge veel.  Teler mängib. Hakkan tööle...

Kaltsukad vähendavad armastust või... ?

Mul on küsimuste küsimus. Või õigemini hästi paha tunne... Nukrus ka... Mis iganes emotsioon see on, aga pean selle endast välja kirjutama - muidu jääb painama. Kas kaltsupoodides käimine vähendab armastust või hoolimist või inimese enda väärtust...
Minu meelest ei vähenda.
Saab olla originaalne.
Saab raha, mida niigi alati vähe, kokku hoida.
Aga püüdi järjekordselt selgeks teha, kui mõtetud on odavad riided. On kasutatud ja kulunud. Huvitav, miks mõnel riideesemel on veel täiesti uus hinnasildki küljes - kas keegi käis nii ringi... Oh jah, seegi suhtumise asi. Ei midagi muud.
Kui osta firmapoodides... kas on ikka edukam ja õnnelikum tunne... Mina panen ju selga vaid selle asja, mis mulle meeldib. Ja hinna viskan paberi - prügikasti.
Olen õnnelik. Rahulolev.
Tavapoodides  nö andakse riietele 2 aastat garantiid...  Odavate riietepoodides ei anda ju...

Mul on kahju, et kaltsukad on nüüd hoopis kallimad kui tavakauplused. Nüüd saab  nt Seppälas ka päris hea hinnaga... ja võid uskuda, et tõenäoliselt 10 inimest võib samasuguse asja osta :)

Praegu on head valikute võimalused.
Mida mu nooruse aeg ei olnud.

KUID
armastus ei tohiks küll rahaliselt väljenduda, Kuigi rahagi tuleb  armastada.

Mu "jalad" suvehooajaks korras :D

Ratastoolis käisid järjekordselt remondis. Üks, õue - ratastool 10 minutiga juba esmaspäeval. Pidurid ei pidanud üldse... mind eelkõige magamistoas ;) :) Kuna toa - ratastool oli ju katki, siis pidin kasutama õue - tooli ka toas. Pidureid vajan voodisse minemiseks ja voodist tõusmiseks, muul ajal eriti ei kasuta ma pidureid toas.
Nüüd istun mugavalt taas toa - toolis. Kahe ratastooli vahe on sellest, et ühel saan lössutada, teisel daamilikult istuda vaid :) Toa - tool pisut madalam, mis jalgade töötamiseks ja kirjutamiseks, maalimiseks ideaalne.
ITAK-i remondimees esmaspäeval  naeratas jälle, et küll teie käite palju ringi... Jäin mõtlema, et tõesti käin ratastoolidega 2...3 korda aastas remondis... Kuid see oli hästi mõistvalt öeldud. See, mis sõidab, see ka kulub :)
Aga remondimehed on öelnud, et minu ratastoolidele ei mõju juba trepid hästi...

Kuid suvehooaeg võib tulla. Soovin suve naudida. Kõikjal olla ja möllada :D

Ratastoolid on valmis.

Vaja leida veel asjalik ja tore uus isiklik abistaja!

PS. Saan taas maalida. Luban, et mitte ratastooliga... :)

Isikliku abistajast loeng Tartu Rahvaülikoolis

Täna ilmus Tartu Rahvaülikooli uudiskirjas minu kursuse reklaam

Erivajadustega inimese isiklik abistaja, kes ta on? | Tartu Rahvaülikool 

Ootan 26. aprillil kell 17,30 huvilisi. 

Kindlasti ootab huvilisi Kaupo Sauegi (www.creades,ee), kes on lubanud kohal olla ning kes on mulle enda olemisega väga palju õpetanud.

Ütlen kohe, et kursus on minulik, minu moodi. Ma soovin jääda iseendaks.