Tänane unelm teatri minna jääbki unelmaks.
Vahel ununeb, et suurim teatrietendus on siiski oma elu. Peaproovita. Kahju, kui see ununeb. Sageli ei mõtlegi ju sellele, et elad laval,kkus oledki peategelane, kes teebki teatritüki sisu, mida võib iga kell pealt vaadata ja millesse võib tulla igaüks kõrvalosaliseks ja nii edasi ja nii edasi...
Vahel komöödia.
Vahel tragöödia.
Vahel lihtsalt draama. Ei ühte ega teist.
Mõnikord mõni vaatus venib liiga pikaks jäädes sama teemaga st ei otsa ega lõppu. Seistes tammudes paigal...
Eh, siis saabub aeg, et peaks edasi minema :)
Nüüd mõtlete, miks seesugune blogimine...
Lihtsalt - oleks vale öelda. See ei ole mõtevälgatust lihtsalt.
Üks vaatus, millest tegelikult enamus inimesi ei teagi midagi, sai mu elus otsa. Ühelt poolt on hea kerge olemine, teisalt nukker natuke, on kuidagi lolltunne... Kui midagi ei toimi, siis ei toimi. Sinna ei saa midagi parata.
Pole hullu!!!
Päriselt teatri lähen ka kindlasti lähiajal. Ja jmujale lähen ka...
Eluteatris olen niikuinii iga päev...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar