Selle aasta kevadpühad

on olnud mulle imelised ja kurvemad...

Kuid soovin siiski värvilisi mune kõikidele! Las jänkudki käia :)

Kõik halb saab kord ikka heaks. Usun seda. Võib - olla tulebki mul pisut veel kannatada, et kunagi teada saada, et kõik on olnud vajalik ja õnnelik olla... Siiani on õnn ja rõõm tulnud minuni suure ringiga tagasi. Usun, seekordki... Armastamisjaksu vaja hoida :)

Häid imelisi pühi :)

Eile sai käia Tallinnas

Võtsin  osa Seksuaal- ja reproduktiivsetervise arengusuundade dokumendi tutvustamisest. Päris huvitav ja asjakohane dokument saab olema, kui valmib ja kui ta ei jää kuhugi sahtli  kui lihtsalt paber...
Kuid, jäin mõtlema, kuidas elaksin erielu, kui peaksin naisena igal sammul rõhutama  oma erivajadust... :) Mis asi on eriigatsus... Naisena igatsen. Oleks veider ju öelda, et puudega naisena tunnen eriigatsust... Sry, see kentsakas näide lihtsalt tuli mõtte.
Saan aru suurepäraselt, et valupunktidega tuleb tegeleda. Neist rääkida. Aga kas tõesti igal hetkel toonitama puudega naine... puudega mees... puudega inimene või millist sõna iganes kasutada.
Ei ole olemas samuti puudega inimese erilähisuhte erivägivalda...
Saate ju aru, mida mõtlen.
Ma ei soovi absoluutselt öelda, et probleeme pole. On. Ja mitte vähe.
Suhtumine probleemidesse peab ENDAST muutuma, siis muutub ka keskkond meie ümber.

Mitte nii nagu Tartu bussijaamas kassa juures hakkas üks vanapappi nutma mind nähes, et tema teab küll seesugusi inimesi, et peaski on viga - ta olevat  olnud 30 aastat erikoolis õpetaja...
Ohkasin vaid...

Täna 7 aastat tagasi...

... maalisin, tõestamaks teistele, et ma ei saa maalimisega hakkama ja ma ei oskagi maalida, oma esimese maali "Sinilill". Tänaseks olen tõestanud vastupidist :) Eelkõige iseendale.

7 aastat tagasi oli vaja mul papale miskit erilist kingitust... Nuputasin kinki välja ja võib - olla veel suurema ja ägedama kinki kui esialgu plaanisin... Kuigi papa ei ole näinud ühtki näitust, kuid ta oli uhke, et olengi kunstnik... Siis ajas see tema arvamus naerma...

Papa oskas samuti joonistada. Oma annet aga ei suutnud arendada... Kahjuks.

Sinilill oli lemmilill papal.
Täna oleks papa 67 sünnipäev...

Teatris. Eluteatris...

Tänane unelm teatri minna jääbki unelmaks.
Vahel ununeb, et suurim teatrietendus on siiski oma elu. Peaproovita. Kahju, kui see ununeb. Sageli ei mõtlegi ju sellele, et elad laval,kkus oledki peategelane, kes teebki teatritüki sisu, mida võib iga kell pealt vaadata ja millesse võib tulla igaüks kõrvalosaliseks ja nii edasi ja nii edasi...
Vahel komöödia.
Vahel tragöödia.
Vahel lihtsalt draama. Ei ühte ega teist.
Mõnikord mõni vaatus venib liiga pikaks jäädes sama teemaga st ei otsa ega lõppu. Seistes tammudes paigal...

Eh, siis saabub aeg, et peaks edasi minema :)

 Nüüd mõtlete, miks seesugune blogimine...
Lihtsalt - oleks vale öelda. See ei ole mõtevälgatust lihtsalt.
Üks vaatus, millest tegelikult enamus inimesi ei teagi midagi, sai mu elus otsa. Ühelt poolt on hea kerge olemine, teisalt nukker natuke, on kuidagi lolltunne... Kui midagi ei toimi, siis ei toimi. Sinna ei saa midagi parata.

Pole hullu!!!
Päriselt teatri lähen ka kindlasti lähiajal. Ja jmujale lähen ka...

Eluteatris olen niikuinii iga päev...

Armastus see

See on siis minu uus pooleliolev maal Armastus. Loodan, kui tähelepanelikult uurite, mis pildile tuleb, saate aru, miks nii kõlav nimi maalile. Idee leidsin internetis, sedapuhku näppasin kellegi foto. Kuid see üksteise hoidmine hakkas meeldima, et pean sellest maali tegema. See jutustab paljust... Muide, üleeile maalides just seda, puruneski ratastoooli esiratta kruvi... :)

Aga täna sain aru selgelt, mis on suhted ja armastus minu jaoks. Seda mõistes värvisin taas juukseid.
Leidsin sahtlist südametega hõbeketti. Panin kaela üle paari aasta. Jne. Ühesõnaga päev ISEENDALE :) Kui armastan ja hoolin endast (väga heas mõttes), siis on häid inimesi ümberingi... Mida rohkem võibki soovida :)

Head säravat kevadet :)

Sel nädalal algav KEVAD...

... saab olema minul hästi põnev ja töine. Samuti loodan, et kevad tuleb särav ja õnnelik. Ma ei arvagi, et mured ja probleemid ja kahtlused kuhugile kaovad, aga kui on igas päevas raas rõõmu ja rahulolu, siis ongi kevad säravam ja õnnelikum :)

See nädal hakkan ettevalmistama kevade üht loengut Rahvaülikoolis. Kindlasti ei ole mu teema kunst, nii julge ja tark ma veel ei ole, et õpetada joonistamist või maalimist.... ;) :) Aga samas on elamine iseenesest loovus, mida saan oma kogemustega baasil teistele jagada. Päris veendunud olen, et räägin isikliku abistaja tööst ka.. Kui mõelda sügisele, siis teemasid jätkuks mitmeks - mitmeks kursuseks. Minu soov on, et inimenegi tänavalt saaks aimu, kui sarmased ja erilised me kõik tegelikult oleme. Usun, et nutulaulud ja virinad, et elu on nii päh - päh, jätan heaga kõrvale. Loovus oma elu põhimõttes saab olla selline nagu ise oled :)
Püüan maalida pooleliolevat maali "Armastus". On kohutavalt keeruline teha, seal juures aga väga armas. Tegelikult alustasin seda maali juba sügisel. Kuid miski polnud see... ja seisis ja seisis... Nüüd vahetasin lõuendi väikesema lõuendi vastu st alustasin maali nullist peale - ja see ongi see, mis olema peab. :)

See nädal unistan veel teatri minna :) Kui see nädal ei tule minekust midagi välja, siis kunagi ikka lähen :)

On veel tuhandeid pisiasju, millest ma ei blogigi, kuid mis moodustavad minu elu - olu täna - homme...

Ettevaatust sünnipäevadega!

Sel nädalal oli mul KURB juhtum. Siiani on mitte hea tunne... Soovisin õnne sünnipäevaks ja mina polnud ainus soovija... Ning päev hiljem sain teada, et sünnipäevalast ei ole enam meiega detsemrikuust... Lihtsalt keegi tema sõber kirjutas õnnesoovi alla selle kurva teade...
Ta oli mul vaid interneti tuttav, kellega ei olnud päriselt kordagi kohtunud...

Facebook, rate jt portaalid annavad hästi märku sünnipäevadest, kuid... See KURB juhtum pani aga mõtlema hoopis teisiti... Kui inimene lahkub jäävalt meie keskelt, siis internetti jääb vist mõni igavesti nagu elaks edasi... (Kui just keegi tema inimene ei kustutada portaalides  ta lehti...)

Kas facebook on ikka elu!?
Ei ole ju...
Surmgi on paratamatult hetk elus...

Saage oma siiski sõprade ja tuttavatega ka päriselt kokku :) Või vähemasti küsige kirjutades ja helistades, kuidas läheb...

Super! Rahvaülikool. Unistus täidubki.

Mitu nädalat mu kavalat vaikimist või hulljulguse jutte või MINU närvikõdi, mis oli mu sees, sai just hetk tagasi positiivse vastukaja.

Hakkan tasakesi koostööd tegema ehk loenguid pidama Tartu Rahvaülikoolis. Jess!

Praegu on küll esimene samm astutud ning ma ei saa pikemalt ega laiemalt sellest kirjutada, kuid loodetavasti toimub juba kevadel. Eks sügisel paistab, mis edasi saab - usun, et saab hea loengusari...

Kõik sai ootamatult alguse veebruaris  Pierre´s, kui Kaupo soovitas mul enda ideid pakkuda ka Rahvaülikooli. Mul hakkas too hetk kõhe ja siiski tundus see nii põnev. Unistan ju ammu koolitaja tööst, ja seda tõsiselt.

Hetkel olen mingil  heal moel endast väljas - positiivne vastukaja lõi tummaks. Valmistusin küll heaks vastuseks, kuid pisut ka eitavaks vastuseks. Aga nii positiivset... :)

Olen õnnelik.
Unistada tuleb  suurelt ja nüüd veel suuremalt :)

See kõik aga tähendab mulle tööd. Tugevat tööd.

Õnn on

blogida eesti keeles :)

Olgem õnnelikud ja tänulikud, et kõneleme emakeelt ja meil eesti keeles on "Õ" :)

Väikesena mõtlesin mingil ajal pead valutavalt, miks ei ole isakeelt... Usun, paljudel lastel on see küsimus vähemalt korra mõttes ja suul.

Mõtlemisest

Viimastel päevadel olen mõelnud mõtlemisest. On kuidagi hästi kummalised mõtlemised minuni jõudnud...
Tundub, et inimesed ei mõtle üldse enam või mõtlevad üle. Minu meelest on mõtlemiste variandid pehmelt öeldes kentsakad. Usun, et kogu elu ja ühiskond areneb, inimesedki arenevad... Aga näib, et mõne jaoks areng seisab...
Toon vaid ühe näide, pehme näide. Seda küsiti üle mitme aasta minult endalt, et tahad tahad suhelda - ratastool ju... Noo, sorry, aga mis suhtlemisse puudub ratastool? Ptaegu mõtlen, et oleksin võinud vastada: tahad suhelda minuga, sul arvatavasti auto... :D Vastasin, enda meelest, pisut targemat, kuid arvan, et tema jaoks pead murdvat. Ratastool tantsimiseks, et suurele suhtlusringile veel uusi suhtlus luua... Rohkem ei ole ta kontakti võtnud. Küllap jäi mõtlema, ehk suudab veidigi mõtlemis muuta... Loodan vähemasti seda.
Ma olen veendunud, et vahel võin minagi totakalt mõelda. Püüan enne välja ütlemist küsida iseendalt, kas tean ikka ning võib - olla on probleem hoopis minus endas, et maailm näib must... Maailmas on ju ka tohutult halle toonegi...
Mõelda on mõnus ja hea :)
Kuid...

See on tõsi, et...

... unista ja julge suhelda igaühega, kelle soov suhelda on. Vahel on aga segav mõte,  milleks võtan ühendust, et ma ei  ole keegi  ju talle... Sellest mõtest tuleb üle olla - juba enda poolt esimest sammu tehes või esimest sõna öeldes, oledki keegi...

Olen mõne nädala jooksul püüdnud mitmeid uusi suhteid luua. Väljakutseid luua. Tunnen, praegune elu - olu on kuidagi ammendatud. Soovin särtsu, mis viib mind edasi... :)

Eile õhtul saingi energialaksu.:) Paarisõnalise. Selle eest tohutu võimsa ja positiivse.
Mu looming sai hoopis parema värvingu minult endaltki.

Täna käin taga toas edasi - tagasi ja mõtlen, kuidas tuba suuremaks teha :P Töönurk peab olema oluliselt suurem, et korralikult maalida... Ega miskit - tuleb unistada väga suurelt! Unistada, et kolme - nelja aasta pärast saan mingil moel unistuste suurema kodu. Sest praeguseid seinu ei venita kuhugi poole laiemaks. Riidekappe vajan. Voodit vajan. Pesuresti vajan. Raamatu ja vanade paberite kappi vajan. Töönurka vajan. Peeglit vajan, sest igal hommikul on vaja iseendale öelda "Täna tuleb hea päev, sest armastan sind!"

Head MEIE päeva :)
Eriti meestele head naistepäeva ;)

Väike tänu Eesti Energia klienditeenindajale

Eesti Energiast on ikka pigem halvemini rääkitud, kui hästi... Aga mul on praegu hea emotsioon. Ja usun, et võlaosakonnast klienditeenindaja Merlel on samuti hea tunne.
Suhtlen elektriarvede maksmise pärast talviti üsna tihti Energiaga. Mitu - mitu kuud on mulle helistanud tagasi vastuseks e-kirjale klienditöötaja Merle. Eelmine kuu kirjutasin tänu, et kuulab mind rahulikult ja kannatlikult ära. See on olnud tõesti rahulik ja kannaatlik. Ta on alati siis helistanud, kui mul ei ole isikliku abistajat käepärast... Ükskord küsis isegi, kas mul ei ole abistajat, kes aitaks... 
Tund tagasi helistas klienditeenindaja järjekordselt. Ootasingi Energia vastust oma ettepanekule. Hästi soe toon oli ta hääles. Kohe ütles, et ta teab, kellega räägib ja ütleb vaid vastuse (mis oli positiivne nagu soovisingi) ja lõpetuseks naeratas - seda ma küll ei näinud, kuid kuulsin ja tundsin. Sain vahele öelda "väga hea", "aitäh", ja lõpetuseks "teilegi ilusat päeva".

Muide, minu tänukirjale tuli Eesti Energiat vastus.  Neile on iga rõõm oluline. Ja saatsid veel küsitluse, kuhu toonitasin, mida teha kõnepuudega kliendidega, kuidas kuulada jne.

Jagagem väiksematki tänu!!!
See muudab päeva paremaks.

Poolametlik

Niisiis,
vajan tõesti veel ühte isikliku abistajat. Olen seda oma tüdrukutega ka arutanud. Praegu küll keegi neist ära ei lähe st nad on ikka minuga. Usun ka, et viiruste hooaeg saab peagi otsa ning tööelu tüdrukutel ja seega kogu elu - olu minulgi jookseb taas paika. :) 
Ja kui sõnumid, miks ei saa tulla,  ei kaoks kuhugi ära - on super. Võib - olla panite tähele, et olin kuidagi pahane... Ausalt olin. Ilmnes aga, et üks sõnum oli lihtsalt vahepeal kuhugi kadunud. Minuni ei jõudnud.

Siiski vajan veel ühte isikliku abistajat. Et mitte mina ise hätta jääda nagu olen juba öelnud. Juunini võib keegi töötada minu juures 25 - 30 tundi kuus, rohkem hetkel ei olegi vaja. Arvestades, et ees on eksamite aeg ja koolide lõpetamised, siis vaevalt, et noored tudengineiud enam saavadki tööl käia. :)
Kes tunneb kedagi, kes soovib näiteks natu kommiraha juurde teenida ja samas uusi kogemusi omandada, siis soovitage julgesti mind.

Võib - olla on seegi hea reklaam mulle, et sügisel tegi isiklik abistaja Diana koolitöö just siinsest töökohast. Õpetaja olevat öelnud, et nii positiivset töökoha tööd pole ta ammu lugenud. Loodan, et seal polnud midagi üle kirjutatud ega kirjutamata jäetud...

Ma siia ehk ei panegi päris ametliku kuulutust. Need lähevad mujale. Kuid, kes siingi tabab isikliku abistaja töö põhimõte ja olemuse ära, võtke julgesti minuga ühendust :)

Veel üks isiklik abistaja

... on vaja ikkagi leida.
Mõtlesin küll, et enne kevadet ma ei hakka uut tüdrukut otsima. Märtsi algus praegu ei ole parem,  kui veebruarikuu. Võin küll 3...4...5 päeva ise toimetada ja olla, kuid kui see on nii järjest, siis on päris keeruline. Kodus veel. Aga kõikjal käimata jääb ka päris palju ja see ei lähe enam.
Soovin sajaga edasi rallida.
 Ja vanad probleemidki maha jätta... Töötada... Selle kõike jaoks vajan väga häid isiklike abistajaid :)

Mulle tundub, et pean nüüd hakkama otsima isikliku abistajat. Et mitte ise jänni jääda... Mind ennast häirib just see tunne... Saan ju aru, et jätkuv gripihooaeg ei kesta igavesti ning isiklikud abistajad on ühel heal hetkel terved.
Siiski...
võiks olla tagavara abistajaid ka...

Ma ei tea, kas on hea võrdlus, kuid kujutage ette: teil on vaja midagi teha, aga väike sõrm on katki ja see häirib teid väga. Arvan, et mul sama tunne.

Kunstipood elu loomingus

Kunstipood Tartu Kunstimajas Vanemuise tänaval on alati super armas :)
Käisin täna jälle (üle pika aja) töövahendeid ostmas. Ikka oli müüja nii sõbralik ja oskuslik nõuandja. Sain jälle hinnasoodustust :)
Kunstimaja välisuks on vaid veidi raske. Täna aitas keegi daam otse tänavalt ust lahti hoida. Mõtlesime Avega, et ta tuleb ka majja, kuid eksisime. Daam keeras välja, tänavale tagasi.

Aitäh!!!

Tegin veel ühe hulljulge tükki eilsele lisaks :)
Kunstipood mõjus mulle endale üllatavalt!!!!!! Ootamatult küsisi iseendalt ja seejärel müüjalt, kas selles majas saaksin  näitust teha.  Müüja vastas oskuslikult ja väga teadvat. Eks ma homme kirjutan Kunstimajja.

Kui juba hulljulgeks minna, siis ikka sajaga!!!  ;)

Eile kirjutasin ühe  esimese kirja. Soovist. Ettepanekust, mille soovitas ja tegi Kaupo veebruari keskel ning mis  näis mulle niiii ahvatlev, et kui ma seda EI prooviks - siis ma tõesti häbeneksin ülejäänud elu... Selline soovitus tuleb küll ükskord elus!!! Kuid ma EI hakka häbenema. Eile astusin esimese väikese sammu unistuste ja plaanide poole. Kaks nädalat kogusin julgust. Kaalusin miinuseid ja plusse.
Mis ahvatlev hulljulge tükk see on, kirjutan siis, kui saan mingi tagasisidet...
Kindlasti mina olen valmis oma elus mõndagi veelgi paremaks muutma. Seda andmise ja kohtumiste kaudu. Osaliselt on see kunst...

Usun, kogu elu ongi looming :)

Laupäev

on olnud hästi vaikne, kuid toimekas. Õigupoolest ma ei mäletagi laupäeva abistajata... Täna aga oli... Koristasin pisut suuremalt. Köögi pool sai natuke uue näo. Tänu külmkapile. Täitsa mõnus köök sai. ja huvitav küll, kuid lauale on ruumi laiemalt, kuigi midagi suurt ümber ei tõstnudki. Ainult nõudekapp nihkus veidi toaakna poole. Nõudekapp varjutab hästi natu akent st kapinurk aknanurgal ees. Valgusele ei mõju.
Vähemasti Kass Bongo sööb taas ja ikka kapi all omas söögitoas. Eile oli ju Bongo st kasside päev maailmas :)
Kappe tõsta  aitas Silver.
Oma vana väikese külmkapi anname naabrimehele. Külmkappide vahetus!!!
Muide, naabrimeest meenutab  mingil viisil papat... Ta on sama vanagi nagu oleks olnud papa...

Toimetasin.
Mõtlesin elu üle...

Kevadkuud head :)

Algaski märts. Kevadkuu.

Taas on üks pime talveaeg õnnelikult üle elatud :) Ärge nüüd öelge, mis seal õnnelikku oli... Igas päevas on tegelikult alati üks hea kild. Talveski oli miski rõõmu ja head...

Täna pidin minema Orule... Kuid alati ei lähe nii nagu plaanitud. Võib tulla ootamatult väike haigus. Ei, mina olen terve. :)
Üle mitme talve muide oli mul siiski eelmine nädal kaks - kolm päeva päris tugev  nohu  ja väikene köha, kuid ei ole enam. Kergelt läks gripilaine minust üle. Kuigi ümberringi oli haigeid... 

Küllap jõuab Ida - Virumaalegi lähiajal.