See aasta lõpp...

... on mingis mõttes mu jaoks ei - midagi uut. Kolme päeva pärast vahetub lihtsalt üks number  ning taas hakkavad tiksuma aasta 8760 tundi... See aasta lõpeb paljus teadmatuses ja tegemata asjades - ma ei tunne   absoluutselt, et miski on tõesti hästi ja edukalt lõpetatud, kõik on  nagu pooleli.
See ei ole üldse hea tunne.
Teeb rahutuks.
Kurvaks.
Ma ei tea isegi täna veel, mis saab IAT-st valla poolt.  Iga aasta olen sellest järgmiseks aastaks teadnud novembris. Sel aastal aga... Saan aru, et vallavalitsuses on olnud segased ajad, kuid sellegipoolest olen ootanud mingit vastust... IAT-d teadmata, ma ei saa ka väga teha uueks aastaks plaanegi,
KUIGI
A4 ruuduline leht on soove, unistusi ja plaane juba täis.  
Eelarve poolt on kohutavalt keeruline midagi konkreetselt paika panna.

Loodan siiski, et 2014 aasta tuleb edukam ja parem. Selgem. 

2013 aasta jääb meelde, kui tavaline, normaalne ja keeruline aasta. Meelde jäävam  on:

• 6  näitust
• Olustvere päevad augustis
• Avatud lava korraldamine ja läbi viimine     

Rohkem erilisemaid ja / või säravamaid hetki ei meenugi.
On neidki hetki, mis oleks pidanud palju õnnelikumad olema, kuid neid saadab must vari...
Aga jah, 2013 on olnud kuidagi keeruline.

Täna on selles mul kopp ees :)
Väsitab ära.

Eile sain käia taaskord Tallinnas. Sedapuhku EPNÜLi laiendatud juhatuse koosolekul. Jõuluaja koos olemine Lyon kohvikus.
See aasta sain päris mitmeid kordi Tallinna vahet sõita. See tore.

Ja selle aasta viimane maalimistöö, mis sai valmis. Pisikene. On lihtne ja võib - olla pisut lapsemeelnegi :)

 

25. detsember

                                                          Head jõulupühade jätku!

Loodan, et oli rõõmus ja imeline jõuluõhtu!
Minul möödus hästi vaikselt. Olin üksi mõned tunnid. Vaatasin telerit, kuulasin muusikat, sõin šokolaadi, kirjutasin paberile uusaastasoove. Tundsin end mõnusasti.
Kuigi ei olnud lund.
Ei olnud jõulupuudki... Tuba siiski jõuluehtes :)

35 aastat tagasi lebasin Maarjamõisa haiglavoodis. Pea opiga. Õhtul sain aru, et mu juuksed olid maha aetud - see oli vist lapsepõlve suurim šokk. Pea operatsioonist räägiti  enne poolaastat. Oli põnevgi. Aga mitte keegi EI öelnud, et juuksed kaovad... Üldse ei valmistatud mind ette! Mul oli narkoosist paha. Mul ei olnud juukseid. Mu pea oli sidemetes. Ma ei tahtnud kohupiimakreemi kisselliga... Öökapil säras pisi nääripuu...
See on olnud elu kurvem ja valusam jõulu 1. püha. Kuigi veneaeg polnud jõule... Mäletan, et me palatis olid paljudel öökappidel siiski kuusepuud...

(Muide, paari nädala pärast pea opi avastasin, et ma ei suuda mitte midagi teha. See oli jube tunne. Ma ei jõudnud pastakatki varba vahele võtta - tegelikult olen uuesti õppinud jalgadega toimetama ja kirjutama... :) Aga ma ei hakkanud kõndima ega kätega sööma... nagu loodeti...)

Loodan, et praegusel ajal on lastel haiglates rohkem jõulurõõmu  :)

Jõulud vihmapiiskades

Püüdsin eile õhtupoolikul jõulutunnet üles leida...
Käisin Raadil, papa ja vanaema haual. Paljud - paljud küünlad põlesid, inimesi oli ka, kuid... lund ei olnud. Tõsi, ratastooliga oli väga hea käia. Teerajad puhtad ja kõvad, ligipääs haua juurde ülihea. KUID sedapuhku oleksin üliheast ligipääsust pisut loobunud. Küünalt süüdates, hakkas vihmapiisku taevast tulema, mitte lumehelbeid...

Jõulutunne vihmapiiskades!

Ma veel ei ole suutnud selgeks mõelda, mis nime selle tundele panen... Ei taha nimetada naljakaks... Mingi rahulik tunne siiski... Võib - olla harjumatu...

Ja shoppasin mõni tund Zeppelinis. Ei olnudki õieti rahvast. Mind hoiatati, et linnas on rahvamöll. Mida ei olnud, oli möll ja kiiruse tagaajamine, ostu paanika   :)

Soovin, et jõuludeaeg on imeline aeg, kus on aega kõikidele mõelda ja kõiki kallistada :)

4. advendi head!

Uskumatu - juba  4. advent.

Jäin mõtlema, et peaks  veel maalima küünladega maale, näiteks nelja küünla

Eile oli mul koristusmöllu päev. Arvutist pea eemal. Mul arvutist ja netist natuke tüdimus. Mõni päev ei leia postkastides ühtki armastuskirjagi - see igav. Facebook ehk näoraamat pole siiski päris elu. Like'd ei ole päris tunne...
Kuna tagatuba oli mu enda jaoks lootusetult sassis ja lisaks pooleaastane lõpetamata remont... Siis mõtlesin, et teen ei millegist midagi.    Tõin jõulud tuppa. Tõsi, üks päkapikk aitas ka umbes 10 minutit, mitte kauem. Mööblit ei tõsta ega lükka  jalgadega,  kuigi väiksemaid mööbliesemeid saab ikka ka jalaga paika panna. Aga jah, kui ise ei tee ega soovi teha, siis ei tee keegi - vana tõde.
Tunne on hea.
 Jõulukink veerand tagatuba! Seda soovisingi.
Vähemasti uute aastasse ei jää segadust - lootus, et uuel aastal on kord majas!

TALV tuleb...

....  või siis ka mitte!? Talve asemel algab täna ehk hoopis kevad :D  Hommikul kella poole 9 aeg laulis õues part või hani - jõuluajal ei ole sellist laulmist mina kuulnud. Part või hani on tavaliselt jõululaual :P

Siiski head talve! Loodame, et lumi ei jää vaid unelmaks...

Olen arusaanud, et...

... on õnnehetki, mida tulebki meeles hoida. Isegi siis, kui vahetevahel tunduvad just  need õnnehetked süüdi olema halvas. Kui poleks olnud õnnelikke sekundeid, poleks ka ehk kurje minuteid...
Nii see aga ei ole.
Halb on rõõmuta ka. Mina olen sedasi elus ja maailmas arusaanud. Halvast oleme harjunud rohkem rääkima. Kuulma. Nägema.
Vastupidiselt on samuti. Ainult õnne mäletada või rõõmu teha ja jagada on vahel raske. Väga raske.

23 aasta eest riskisin õnnelikult. Tol päeval ma ei mõelnud riskidele, või n ö negatiivsetele riskidele - ja hea oligi. Muidu ei oleks tänaseks nii palju kogenud nagu olen. Tol päeval võtsin vastu õnne. Õnne, mis on toonud mu ellu tohutult palju uusi ja uusi väljakutseid ja tundeid jm.
Oli aeg, kus ma tahtsin, et just seda üht päeva poleks olnud mu elus. See õnnelik mälestus tegi valu, väga valu. Seni tegi valu, kuni kohtusin iseendaga. Jõudsin mõistmiseni, et õnnelik olemine ei ole mitte kuidagi seotud haiget saamisega... See särav tunne viib tänagi elu edasi... Olgugi, et palju - palju on muutunud. Mina ise olen eluküpsem. Ja võib ju olla ka pisut rohkemgi õnnelikum... Säravam...
Kuigi kõik ei ole siiski nii hea, kui võib tunduda. On mured tänagi. Probleemid. Südamevalud.
Alles paar päeva tagasi nägin Tartu uut bussijaama plaani. Naeratasin omaette: seal võiksin küll uuesti pulmalõunat süüa :P :) Nali naljaks, kuid täna võiks olla ka mu perenimepäev. See kelmikas mõte taas meeldib  mulle. :) Pool elu olen olnud Tiia Järvpõld... Kas nime veel kunagi muudan - ei oska täna öelda ;)

Head pole halvata.
Halba ei ole heata.

Maailmas on siiski rohkem head. Seda rohkem on head maailmas, mida parem oskad iseendale ja ka teistele olla...

Minu pisikene rõõm

... saab suuremaks jõuludeks ja uueks aastaks:) Minu väikesed üllatused  sõpradele tulevad lahedad ja väga ilusad! Üllatused valmivad jälle päkapikk Martiniga - suur ja siiras aitäh talle. :) Sõpradele jõuavad vist küll natuke hiljem kui vaja, kuid usun, et rõõm sellest ei vähene.

Vahel vajab ja nõuab rõõmugi tegemine pisutki riski ja julgust...

Jõulud võivad vist siiski tulla.
Vähemasti pisikene rõõm on mu südames.

Juba see on rõõm, et tean oma järgmise näituse aega ja kohta. See soov, et teha  varvastega joonistatud  piltidest näitus,  tuli muide 7 klassi poistelt :) On ju armas! :) Kool on Tartu Kesklinna Kool.  Nii noori näituse soovijaid ei ole olnud mul veel.

Ma ei mäleta jõulueelset aega, kus olen otsind energiliselt  isikliku abistajat. Ma ei tahaks öelda, et paanikaga... kuid kuidagi tunne on, et juba mõned kuud on nagu tööpakkumisel klaassein ees... KUIGI seekord on uurinud tööd ja küsinud lähemalt tööasju päris mitmed. Isegi mõned noormehed... See annab usku juurde, et uusaasta algab ka uue isikliku abistajaga... Võib - olla uute isiklikke abistajatega :)

Sest uue aastani on veel pisut aegagi. Loodetavasti kandideerijatest mõni jõuab ka töövestlusele ja proovipäevalegi.

Hetkel, ausalt öeldes, on nukker olla ja teada, et minu puhul on ühe ja ainsa isiklik abistaja olemasolu pagana vähe ja suur riskki. Elus võib kõike juhtuda. Isiklik abistajagi on ainult  inimene! Samas kui temaga tõesti miskit  juhtub, on minulgi poolevõrra keerulisem toime tulla. Ma tõesti ei viritse. Ja nii tore on vahel kuulda, et sa saad ju hakkama. :) Saangi. Kui on siiski toimetusi, milles vajan abi - käsi. Füüsiliselt.
Ja mul ei ole seda piinlik ikka ja jälle öelda. Vahel tundub mulle, et ollakse mu toimetulemise sedavõrd harjutud, et ununeb pisiasjad. Ja vastupidiselt, soovitakse meelde tuletada, et mul on ka väike pere, kes peaks nagu aitama jne. On tõesti väike ja muide ka vahva pere! Kuid olen ju alati öelnud, et mina kui ema ei soovi oma laste kaela jääda, neil on oma elu. Teiseks, olen veel noor (parimates aastates!)  , et soovin elada oma elu :)
Lihtne.
Loogiline.

Kummaline nädalalõpp

Üle pika aja on selline lugulaul, et kojuminek on määramata ajaks edasi lükatud :P Tule veel kolmapäeval linna ja joo õhtul klaas šampust. Ja siis käi neljapäeval ühe olulise inimese juures. Ja siis jäädki Tartu. Põhjus - ei-ei, mitte kellegi ega millegi pärast. Lihtsalt ei saa enam linnast tulema.

Tegelikult olin selle tunde juba unustanud. Aasta-poolteist tagasi oli seda tunnet üsna tihti. Asi lihtsalt selles, et mul on hetkel üksainus isiklik abistaja. Ja on ju normaalne, et kui inimene on tõbine, siis tuleb ennast ravida. Kõigil teistel inimestel on oma normaalne isiklik elu, ja siin ma siis nüüd olengi. Ega ma kellegi peale pahane ei ole. Lihtsalt olukord kui selline ajab naerma, ja ega siin ei aitaks vist ka ükski seadusemuudatus ega reform, millest Facebookis on täna ja eile hästi palju juttu olnud.

Vaadake ja mõelge kaasa:

http://www.youtube.com/watch?v=yfidgEEv-R4&feature=youtu.be

Mina kõigega päris nõus ei ole. Minu jaoks oli ikkagi päris esimene film puuetega inimestest, ehk tollel ajal veel invaliididest "Ratastoolitants". Mis siis, et mina ise ei olnud seal mina ise - aga vahet pole, aeg oli selline. Palju on muutunud küll, paremuse poole. Ja samas on palju ka seda, mis ei ole muutunud - aga peaks. Mina isiklikult olen ikka ja jälle rääkinud ja mõelnud, et teenused ei tohi inimest killustada ega sundida ennast mitmeks tükiks rebima. Mina olen üks ja ainus, ja ma ei saa kuidagi olla hommikul üks, lõuna ajal teine, õhtul kolmas - ja nädala pärast kolmekümne kolmas. Ja on tõesti vaja individuaalset lähenemist abivahendite ning teenuste vajadusele - minu puhul on nendeks ratastool ja ilmtingimata ka IAT. Aga siin ma nüüd olen - ratastool on täiesti olemas, aga temast ei piisa, et koju veereda. Isegi kaldtee ega madalad bussid ei aita - neid viimaseid maakonnas veel ei ole ka, kui mõni ongi, siis satub korra aastas ette. Nuta, naera või jää koju istuma. Aga mina ei pääse hetkel koju istuma ka :D

Igal juhul homme 3.advent ja jõuluimede aeg, küllap leiab mõni päkapikk ka tee siia, kelle seltsis koju jõuan. Miks mitte siis niikaua küla peal olla, ja järgmine kord jälle küla peale tulla - ega praeguse olukorraga veel elu ei lõpe.

Head 2. advendi!  

Päkapikud rallivad ja  piiluvad sajaga!

Tänased mõtted

Olen kodus. Hetkel üksi. Kodus, mis on olnud 10 aastat minu oma. Kodus, kus olen olnud ja elanud tegelikult juba 24 aastat. Novembris sai 24 aastat, kui olin esmakordselt exiga siin. Ja siis mõtlesin ja ütlesin seda ka exile, et Kaagverre ei soovi mina küll jääda kauaks... 
Siin olen  olnud väga õnnelik ja väga õnnetu. Nüüd tean, et kõik raskused ja hirmud on tulnud mulle kasuks. Ilma nendeta ei mõistaks pooli asju, mis elus on. Nendeta ei oleks ma kohtunud iseendaga ja oma hakkama saamisega. Muredega. Rõõmudega.
See korter ei olnud vahepeal mitte kellegi oma. Seda korterit polnud majas ega Eestimaal olemas - ka see variant oli (vb on praegugi kellegil niisugune probleem) võimalik. Mina ei osanud sellist jama uneski näha. Ma isegi ei mäleta enam, kui kaua jooksin valla ja kooli vahet, et  selgust saada üheskoos ametnikega...
Siis istudes Mari - Liisi autosse karjatasin rõõmust. Olin notari juures allkirjastatud dokumendid. Lõpuks oli olematu korter, kus elasin, siiski olevaks ja veel minu omaks.!Mäletan, et Liisu küsis kallistades, kas oled nüüd õnnelik...
See oli 10 aastat tagasi.
10 aastat tagasi oli üleüldse väga keeruline ja raske sügis. Ja see suur rõõmuhetk andis mulle juurde turvatunde ja enesekindluse. Muidugi kasvas mu usk. Ma ei teadnud küll, millesse usk kasvas, aga kasvas.

Neljapäeva õhtul vaatasin Kanal2-s "Keda ma küll armastasin?" .  Lähisuhte vägivallast tuleb ikka ja jälle rääkida. Kahjuks see on jätkuvalt varjatud elu. Hea, et teema ei ole enam nii vaikne... Peast käis läbi mõte, et mul jätkuks hullumeelset julgust siia jääda - samas usun, et tegin õigesti. Teine mõte oli see, mis saade ajal peast läbi käis, et loodan südamest, keegi ei ütle neile naistele, kes julgevad oma juhtumist rääkida avalikult, et nad ise on süüdi... Mulle on öeldud. Sel teemal pole ma küll kõvasti rääkinud, kuid see arvamine aeg - ajalt tuletab kohutavaid kogetud läbielatud meelde.
Olen õppinud arvamustega elama.
 Hirmegi olen õppinud taltsutama. Ma ei saa öelda, et neid üldse ei ole. On. Ja arvatavasti on mu sees alles kõik hirmud ja paanika, mis olid 13...15 aastat tagasi... Mingil määral segavad mu elu, nt uue suhte leidmisel ja loomisel - tõmbun tagasi ... Ja samas on neist tohutult kasu - oskan ettevaatlik olla.
Ausalt öeldes, sooviksin, et saade näitab ka mõne mehe juhtumit. On ju teada, et meeski võib olla ohver...  
Sellest teemast võiksin veel ja veel kirjutada...

Aga täna saan öelda: olen õnnelik :)
Kuigi olen üksi ja kõik ei ole veel nii hea kui sooviksin... Küllap kõik tuleb tasapisi  ...
Kas Kaagverre jäängi - seda ma täna ei oska öelda. Unistan suuremast ja madalamast elamisest küll, kuid...

Ei ole minu asi selle loo asjaosalisi kuidagi kommenteerida http://www.tarbija24.ee/2618088/ema-kaebas-lapsed-hooldekodu-vola-parast-kohtusse . See lugu pani lihtsalt mind taas mõtlema...

Ma usun, et - seda olen eluaeg sedasi mõelnud - vanana ei soovi kellegi kaela peale jääda. Lastel on oma elu! Minu kui teise inimese, olgugi ema, väeti elamine ei tohiks segada laste elu. Ja vastupidi. Kui olen elujõuline vanamemm (juba või alles 30 - 40 aasta pärast) , siis ei tohiks ka mindki keegi segada oma elu elada.
Igaüks meist peab suutma oma elu elada! Suure kirega. Mõistmisega. Armastusega. Kindlasti teineteise austusega.
Kui ma siiski ei saa enam iseendaga  hakkama, tuleb midagi mul hea lahendus leida. Võib - olla ka hooldekodugi... AGA seni soovin head IAT-d, ka pärast 63 eluaastat. Ma ei suvatse päeva pealt iseendaga hakkamist maha panna. Minu teada praegu võib IAT saada kuni 63 eluaastani. Ja kindlasti IAT + aktiivne elamine tuleb kokkuvõttes odavam kui hooldekodu. Nii minule... kui tervele riigile.  Ja muidugi soovin ja loodan ise ka IAT rahastada. Selle nimel tuleb praegu veel pingutada.

Loodan, et Eesti sotsiaalsüsteemgi läheb paremaks ja paremaks. Kuigi mõned märgid on küll ohtlikud, mõtlema panevad ...  http://www.decivitate.ee/?news_id=2033 Loodan väga, et Eesti rahvas ütleb EI sellele.

See esimene detsembri nädal

tuleb arvatavasti  mul keeruline. Arvatavasti on ka mitmeid edasi lükkamisigi... kuid eks ikka kõik hädavajalik saab siiski tehtud.
Momendil mu ainus isiklik abistaja on haige.
Usutavasti uusaata tuleb isiklikke abistajate suhtes kergem. Seekordsele tööpakkumisele on juba vastatud mitme inimese poolt. Loodan väga, et mõne kandideerijaga ka lähiajal kohtun.  Ja muidugi loodan väga - väga, et neist ükski  on minu inimene st  isiklik abistaja.

Soovin kõigile head detsembrit!

Üleeeile käisin kontserdil Urmas Alender 60. Vanemuise kontserdimajas. Minu meelest, kontsert jäi alla Ruja rockooperile, kuigi see oli Rujast, siiski oli Alender ka seal...  Siiski mulle meeldis, kuid kuidagi midagi jäi puudu... Oli laule, mida ma polnud varem kuulnudki.
Kuid pileti ostmisega oli suht lõbus seiklus. Kuna piletilevi  daam ei teadnud, kas ratastoolile on soodustus,kuigi oletas, et on,  siis helistas ta Vanemuise Kontserdimajja. Sealt  ka ei teatud, sest igal korraldajal olevat oma reeglid. Soovitati küsida korraldajalt, kelle kontakte otsisime piletilevi daamiga veerand tundi, salajased olid nagu. Küsija pidin mina ise olema. Siis kirjutasingi hr Villule. Vastus oli hästi sõbralik. Aga hr Villu küsis ise Vanemuise Kontserdimajast järele, kuidas on.
On ju lõbus  asjaajamine. Ikka ringiga :D

Kuid kontserdimaja neiud avastasid, et neil ei lähegi lift rõdule. Aga otsin  piletid rõdule, hinna pärast lihtsalt. Neiud pakkusid võimalust mul alla saali jääda, kuid olime seltskonnaga. Läksime üles. Üles - alla aitasid toredad ja abivalmid mehed. Said trepinippi kohe automaatselt. Arvatavasti oli mul rõdul parim koht, kuna sain minna ratastooliga nö keskele...

 Oli hea neljapäeva õhtu. :)  

20. november ehk "Maalides südamega" päev

 Ingrid pildistas mind hetke lemmik maali juures

Ene arvas ära mu lemmik mõistatus küsimuse ;)

 Minu fännitar Heli :) 

Muide, see näitus oli tal esimene, kuhu tuli vabatahtlikult.'

Võin vist uhke olla - meelitan inimesi kultuurile ligi! 

 

Mitte ei saa Naisest mööda ega ümber :P

See maal jääbki arvatavasti mu tõmbenumbriks! 

 Kass Bongo arvas, et loomaaed on turvaline möllu päeval.

 Päris pajuurb novembris näituse puhul.

 Õhtul kodus südamekese tort ja hõõgvein

 Silveril päeva tähtsam töö käsil.

 Mõeldakse, kas mamps ehk muti üldse komme ja torddi soovib :)

 Üle pika aja...

Oli vahvalt armas päev!
Pildid tegi Diana.

Taaskord IA-st

Tööpakkumine on tänasest jälle ka Töötukassa lehel. Olen teinud tööandjana Tartumaa Töötukassaga pisut koostööd isikliku abistaja otsingul. Mulle tundub, et sealsed konsultandid teevad väga rasket tänuväärset tööd, mis võib vahel heade tulemusteta olla  :)
Ja ma ei imesta enam, miks mina ei ole leidnud paari kuu jooksul endale head isiklikku abistajat... Kuid keda vajan tõsiselt :)
Ja arvan, et minult isikliku abistaja töötasugi on normaalsem kui ehk mujal.
Usutavasti tuleb jaanuaris Tartus Töötukassas infotund IAT-st. Aeg kokkulepitud.

Esimest korda muideks on minu isiklik  abistaja fie. Otsustasime nii on meile mõlemale kasulikum ja ka me raamatupidaja Lea, kes südamest soovib, et  mu IAT paremaks muutuks, uskus juba kevadel, et võiks ju fie variandi proovida. Oktoobrini mõtlesime Dianaga ja võtsime hoogu. Ära tegime! Miks ei või fie olla IAT anda.  Inimene annab iseendale tööd isikliku abistajana.  Mina saan vajalikku teenust. On veel asju, mis kasulikud mõlemale poolele. Loodan, proovimisest saab õigepea reegel!

Niisiis mainin siingi taas, et hetkel on isikliku abistaja töökoht minu juures ikka veel vaba. Täpsem inf minult emaili teel või mobiilis.    

Kadripäeval

Nädal lõppes ja algas plaanitust pisut teisiti.
Täna ma ei käinudki Tallinnas konverentsil  "Mehed  naistevastasest vägivallas". Soovisin minna, kuid üks lüli jäi puudu. Järjekordselt. Veel üks isiklik abistaja... Kuid konverentsil mitte olemisel on tuliselt kahju...

MTÜ LEEPÜ kokkusaamine oli natu teistsugusem kui esialgset plaanitud. Loodan siiski, et kokkusaamine oli sedapuhku edukamgi. Tean, et ma pole mtü-st eriti bloginud pika aega. Midagi olulist ei ole ka vahele jäänud. Loodan, et peagi puhuvad uuemad  tuuled, siis saan tihedamini mtü-st blogida.

Ja veel mitmed pisikesed asjad ja tegemised läksid teisiti, kuid lõppkokkuvõttes oli kõik nädalavahetusel hästi.

Mine tea, milleks teisiti minek hea on :)  

Kuigi vahel väsitab mitte saamine / mitte olemine mind...

Aajaa, võitsin esmakordselt Bingo  nurkademängu! Peale näituse avamist täiesti lambist ostsin pileti (tavaliselt jätavad igasugused lotod mind külmaks), igale ühele ühe pileti. Kodus tõmbasime loosi kes millise pileti saab. Mina võitsin. Teised ei võitnud.
Lihtsalt oli minu päev!
Ka näituse "Maalides südamega" avamine oli tore ja armas. Ma panen siiagi pilte varsti, ehk juba homme.

Aga täna ei käinud ühtki kadrit...

Homme jääb psühhodraama grupi esimene kohtumine ära. Lükkub 25. jaanuarini lihtsalt edasi. Grupp ei saa homme kokku tulla...

Kas paneme tähele elukiiruses või elutormis, kui üksikud siiski oleme? Ja kuidas arvame,  et kõik ümbritsev teebki meist meie... Unustades end...

Me suhtleme, kuid tihti ei kuule omaenda südamehäält...

Arvasin, et miks - küsimus on laste teema... Kuid täna öösel püüdsin paljudele miksidele vastust leida... Ei leidnud. Võib - olla olen lihtsate vastuste leidmiseks juba vana inimene. Mind ei rahulda hallivarjundiga üks ühele vastused - kõigel on eellugu, siis tagajärg ...

Mõte kadus.

Miks on siiski vahetevahel mõistmine ja armastus valulik? Need peaksid ometi kerged olema, kui inimesed on õnnelikud...

Lumikelluke nr 2

See on minu kõige uuem maal. Ja kindlasti pisem maal, 4 x 3 cm. Maalisin Lumikellukese sel nädalal arvates, et mu eelmine pisike maal Lumikellukesega kadus Sauel näituse alla võtmisega...
Kuidagi hing ei saanud rahu.
Nagu laps, kes lihtsalt kaob... Nägin mitu korda Lumikellukest uneski...
Maalides sai hing rahu tagasi.

Ja reedel Rahvaülikoolis  näitust üles riputades, tuli järsku ka kadunud Lumikellukene suures maalikotitaskust lagedale.
Kajas õnnelik karjatust mu suust  :)
Me olime 1001 kord kõik kotid läbi vaatanud - ja siiani ei olnud  leidnud... 
Pisteti käsi nüüd lihtsalt kotti ja tõmbas maalikese välja...


Nüüd on mul kaks pisimaali, mille pärast õnnelik olla ja muretseda :) 

Näituse Tartu Rahvaülikoolis ristisime "Maalides südamega" . See on mu näituste ilusam nimi :) Vist.
Niisiis, tuletan  meelde, et oma näituse "Maalides südamega" avan 20. novembril kell 16.00 Tartu Rahvaülikoolis.
Homme õhtupoolikul saab näitus üles juba. Usutavasti.

Mulle meeldib ausalt ka näituste korraldamise asjaajamised :)

Järgmine nädal on tihe. Ammu aega ei ole olnud  nii tihedat nädalat. Üle järgmine esmaspäev soovin olla konverentsil  Tallinnas. Näituse ja konverentsi peab mahtuma mitu tähtsat asja.
Ise pean tempole vastu.
Muretsen vaid isikliku abistaja pärast. Mul momendil vaid üks isiklik abistaja. Diana. Loodan südamest, et leian ja saan varsti kohe uue, järjekordse isikliku abistaja. Siiani pole õiget inimest kohanud...
Aga kõik saab lahendatud.
Õigel ajal.     

Alustab uus grupp

 Meil läks Avatul Laval septembris üle ootuste hästi. Sooviti, et jätkame oma grupiga. Ja nüüd alustabki minu ja Maarja 1. grupp. Meie grupi eesmärk on  inimeste eneseareng.

 "Eneseleidjate elukarjäär",

meie grupi  esimene kohtumine

 toimub 23. novembril kell 15.00 

                                                 Rollimängukeskuses Nurg, Kastani 38, Tartus.

Meie plaan on käia koos aasta aega kord üle kahe kuu. Edaspidised kohtumised lepime kokku kohapeal.  Osalustasu 15 €. 

Registreerida 20. novembrini ja teretulnud on ka viimase minutini mõtlejad.

Veel on vabukohti.

 Minult tiia.jarvpold@gmail.com  lisa

                     Minu näitus 
             Tartu Rahvaülikoolis 
               20. november 2013
                    kell 16.00


                   
             Näitus jääb vaatamiseks jõuludeni.          

                    Rõõmsakohtumiseni!

Head isadepäeva!  

Minu soov on see, et kõik isad tunneksid oma lastest uhkust ja rõõmu, isegi siis, kui seda ei ole öeldud lastele. Vahel ja suhteliselt tihti on isadel tegemisi iseenda probleemidega  ning sellepärast unustavad lapsed isasid... Ja veel soovin emadele, et rääkige isadest head...  
Kõik see soov on tihtilugu väga raske teoks teha... 

  
Minu  papa ei olnud ideaalne isa. Sageli tegi ta mulle pahameelt, ja ma ei saanud aru, miks ta niisugune on... Nüüd aga tean, et praegu kui papa on kuskil Taevas ning kui ma näen unes teda, siis tean alati, et mul hakkab hästi minema... Papa ilmub mu unenägudesse harva, kuid alati siis, kui mul väga raske või keeruline olukord. Viimane kord, kui nägin unes teda,  ütles ta mulle: "Sa saad ikka ja alati hakkama!"
Ja saingi hommikul hakkama. Probleem lahenes.
Eluajal ei suutnud papa ealeski öelda midagi sellist. Olin kurb. Olin pahane, et ta näeb vaid viinapudelit... Olin pahane veel paljudele asjadele, mida papa tegi või ei teinud...
Nüüd saan aru, et nii  see ei olnud... või ei pidanud nii olema...
Küllap aga pidi nii minema. 
Küllap papa teab sedagi, et olen siiski tänulik, et ta lubas olla mul tema laps :)
   
Arvan, et ükskõik, kui vana laps ka ei oleks, ta siiski vajab isa hoolimist. Armastust. :)
Isad, armastage lapsi ja nende emasid :) Ja vastupidi...
Siis on ka maailm parem koht.

Õnneseene arvamus mardilaupäeval

Ma ei saa jälle vaikida.
Eile jäi mul suu lahti tõsiselt kuuldes, kui väike tunnitasu on isiklikul abistajal Pärnus.
Mul oli valus. Tõsiselt valus. Inimeste pärast, kes vajaksid isiklikke abistajaid ning inimeste pärast, sooviksid töötada isiklikke abistajatena.
Ma ei imesta, et puudega inimesed ei leia endale isiklikke abistajaid jne. Ma ei imesta, miks IAT ei arene... Sorry, kui teen kellelegi liiga, kuid ei ole ju näha eriti edasiminekut. Isiklik abistaja on palgatööline, kuid kui palk jääb tunnis alla 2 euro, alla mininumi, siis... Milles siin rääkida on?

Tean, et IAT tunnitasu on madal, aga ma ei arvanud, et mõnel pool nii madal. :(

Võin end tõesti õnneseeneks pidada. Tänu väikesele Mäksa Vallavalitsusele ja samuti kindlasti mulle endale. Arvan veel, et mina või õigemini MTÜ LEEPÜ maksab isikliku abistajale vähe, kuid kui mõelda, mis mujal palganumber on, siis olen/oleme küll lausa mee sees. Seda väga tõsimeeli.
Loodan siiralt, et lähi aastatel suudan olla abistajate palgast samal tasemel ja võimalik, et tõstagi tunnitasu.
Pean vaid väga lootma iseendale.
Mina saan seda teha. Loodetavasti veel aastaid ja aastaid.
Aga mida teevad need puudega inimesed, kes ei saa oma iseseisvust alustadagi, sest  nad jäävad nelja seina vahele. Puudub üksainus lüli - isiklik abistaja.

Isiklik abistaja ei saa olla suvaline inimene, kes teeb erihariduseta tööd - minu jaoks EI lähe see mitte. Inimene, kes soovib isiklik abistaja olla, peab olema väga usaldusväärne. Ta ju kuuleb ja näeb absoluutselt kõike minu elust. Vähemasti  minu puhul on see nii. Ja kui ei saa rahaga piiri tõmmata,  siis ei saa ma ka - ei kliendina ega tööandjanagi - nõuda tööreegleid, mis peavad olema igal juhul paika pandud. 
Jah, isiklikul abistajal ei ole väljaõppet. Samas ta saab hea väljaõppe. Kliendilt. Olen mõelnud, et näiteks minul võiks küll olla juba koolitusluba IAT-le. Naljata! Mul on väike IAT nõustaja tunnistus kuskil sügavas sahtlipõhjas... Koolitamine ja nõustamine on kaks ise asja ja vägagi. Minu isiklik abistaja võib vabalt minna teise kliendi juurde tööle, kui ainult soov... Tean, et mu üks väga hea tüdruk on olnud isiklik abistaja Soomes. Usun, et natukene selles "süüdi" võib - olla  olen  minagi... :)
Ja muidugi ka vastupidi. Kellegi isiklikust abistajast võib saada minu isiklik abistaja.
Nagu igal erialal töötajad tulevad ja lähevad või ka jäävad kauaks - kauaks.

 Isikliku abistaja on vahva amet.
Väärt töö.
Vahva amet ja väärt töö nõuab head tasutamist!

Esmakordselt... Head kogemused tänasest...

Mul oli täna heade kogemuste päev.
Käisin loomaarsti vastuvõtul. Esmakordselt elus. Muidugi mitte iseendaga, vaid Kass Bongoga. R-loomkliinikus oli tõesti super hea suhtumine minusse. Usun, et ratastoolis loomaomanik ei käi just  oma lemmikloomaga sageli loomakliinikus.  :)
Väike jahmatus doktoritel siiski oli: kolm trepiastet. Minu ja isiklik abistaja Diana jaoks polnud nii väike trepp probleem :)
Dr Riina sai aru kohe, et suhtlema peab minuga, ja et Diana on vaid minu abistaja. Sellist suhtumist ei ole ma ammu esimesel kohtumisel  kogenud.

Ooteajal muide panin tähele koerte kaalu, millel saaksin minagi end kaaluda. Saaksin kaalul istuda :P Enam ei mõtle, et mu jaoks pole kaalu! Selle tõe saamiseks pidin sattuma loomakliiniku ning nägema sealset kaalu!

Aga nüüd varsti tuleb meil uuesti arstile minna...

Koju sõitsime elektritaksoga. Juht oli abivalmis ja sõbralik, ajas juttu. Sai aru isegi minust. Ei olnud probleeme!
Nii et minu rääkimine on täiesti arusaadav. Ei olegi utoopiline, mismoodi ja kuidas saada aru minust
 Alles hilja aegu küsiti, mille järgi minust aru saada...

Aitäh, Avegi, kes  sa sõidutasid meid arstitädi juurde! Tore oli üle pika aja jälle näha... :) 

Viimasel ajal on tunne mul, et ma ei jaksa kõikides maailma hädades süüdi olla. Ka mitte naljatades :)
Ma ei tea, mis mul häda on, kuid see on nii.
Lapsest saadik olen selle naljatamisega harjunud, et olen "süüdi", kui maailmas kellegil midagi halba juhtub... Ikka halba... Mitte kunagi head... Olen ikka naernud, et mul paks nahk, võin küll kõik maailma patud enda kukile võtta... :)
See on vist vale.
Must huumor igatahes...
Või on mu paks nahk kõhnem!?
Kuid selle koorma all on tunne, et minu omad mured ja rõõmudki ei mahu enam kuhugile...

Hingedepäeva õhtu...

Siiski on kadunud hinged meie kõrval igal päeval ja ööl...  Nad ei ole kadunud... vaid nähtamatud... kuulmatud... Kui meenutada ja oskus nendega kõrvuti olla, saab neid vahel näha ja kuuldagi... Kas või unenägudes...

Kaitseingli...

... leidsin eile Tallinna bussijaamast. Olime pool Tartu - Tallinn teed Dianaga rääkind vaimudest ja inglidest. Olen arvamusel, et nähtamatu maailm on olemas. Ja suhtuda kõike mõistvalt ja heaga, siis on ka endal parem ja kindel olla.
Siis bussist maha minnes nägin maas helkurit. Mina ei leia tavaliselt asju ega muud. Helkur aga oli kaitseingliga :)'
Helkurid on küll mu ratastoolil, aga riiete küljes ei olnud.
Loodan, et helkuri kaotaja sai mõne teise märkuande, et inglid on olemas ja hoiavad meid :)

Muide, Taisto bussijuht ei sooritanud ühtegi mööda sõidu. Turvaline sõit!
Täna tulime tagasi rongiga. Peale aitas vedurijuht. Alguses kahtles, kas jõuab mind sülle võtta... Rongist maha tulles aitasid kolm - neli inimest, sest oli kotid ja ka maalide kohver. Aitäh!

Haabersti Sotsiaalkeskusest sai näitus  ilusti maha võetud. Kuulsin näituse kohta head. :) Kuna Sotsiaalkeskusel on komme, et kunstnik teeb kingituse oma töödest,   mis pannaskse aeg - ajalt taas ühisele näitusele. Minu kingituseks jäi Tulbide maal 

Homme õhtupoolikul Tallinna. Reedel tagasi.

Homme on viimane võimalus Haabersti Sotsiaalkeskuses mu näitus minna vaatama!

10 teeküünla valguse õhtu...

... oli eile.
Meil vist läks hästi - olime vaid umbes 33 tundi elektrita. Eilse varahommikust saadik. Praegugi on veel elektri katkestusoht kuni homse õhtuni... 

Muud hullu ei olnudki, kui soe tuba jahtus maha, vett ei olnud, kuigi vesi voolas kraanist enne, kui  meil elekter tuli, kohvi ei saanud juua, süüa ei saanud teha... ja igav oli. Pikk pime õhtu küünlavalgel. Teeküünlavalgel eriti ei loe ka. Ja suuremaid küünlad kodus ei olnud. Aga mõtlesin palju - mõtlemiseks oli aga parim õhtu :)
Ja kui hommikul hakkasid varuvariandid vee ja söögi tegemise saamisele lahenema, tuli ka kraanivesi ja elekter tagasi. Momendil on umbes 20 l vett piimanõus tagavaraks.

Tegelikult unistasin, et mu uues kodus, kui see tuleb kunagi, peab tingimata olema ahi või kamin vähemasti ja kaev - siis elab sügistormid paremini üle. Loodetavasti.    

Torm

Tormihoiatus. Sügisel on see tavaline. Täna pisut erilisem, hirmsam...
Mul meenus lapsepõlves kuuldu, et meil ei saa olema iial suuri - suuri torme... Need olid kaugel välismaal, kus paha elu...
Vene ajal oli kõik võimalik :D
Nüüd ajab muigama.
Ma ei arva, et loodusjõududele on tähtsad riigikorrad...
Kliima muutub.  Miski ei ole igavene ju... 
Maailm on muutub - kuidagi närvilisemaks.
Elatakse  kuidagi kaudselt ja tähtajaliselt. Varsti on vist meenustustel tähtaeg. Parim enne :)  See on naljakas. See on ka väga kurb.
Mina mäletan, kuidas sain elektrita, küünla valgel nädal õppida. Talvetormi ajal. Tegelikult põnev oli ka!

Veel. Isegi kärbsed on närvilised - ei oska talveunne jääda.   Kui nad üldse talvel magama... Vähemasti ei poe peitu. See oktoobri lõpp väga kärbse parvelik :D Osta kas või taas kärbsepaber. Ma loodan, et seda on läbi aasta müüa.

Reedest pilte

 Hommikune juustemäng

 Tartu bussis järjekordsete suurte kottidega.

Muideks, linnaliinide bussijuht lehvitas juba mulle, kui teistkorda temaga ei sõitnud ühel päeval :)

Jõumees Silver  näitab, et on ikka alles jõumees! Seljas tapeedikott, kuigi oleks võinud ju kaks korda trepist käia või selle koti abistaja Diana kätte anda...

:)

Päris hea!
Eile sain maali peaaegu valmis. On veel vaja lakkida, kui maal mõni päev kuivab. Siis pean mõned tööd lõppetama, ja uusi alustama. Mulle meeldib!

Homme Tartu.
Ka tööle, sest 23. novembril alustame Maarjaga psühhodraama grupiga. Enne tuleb siiski tööd teha, et teha hea grupi teha... :) Mulle meeldib!

Laupäev...

... möödus koristamistujus. Üle mitme aja möllasin mõnuga esiku ja köögi poolel. Rahulikult. Päev otsa. Ega miskit olulist ei muutunudki. On vaid puhtam ja värskem tunne. :)

Muide, üks õhtu arvutasin selle aasta, septembri lõpuni  IAT tunnid  kokku. Üllatasin isegi :) IAT tunde 9 kuuga on olnud 1242. Eelmine aasta umbes samal ajal, mis praegu s o oktoobris plaanisin selleks aastaks minimaalselt pisut üle 2000 tunni, kuid... see plaan kindlasti ei saa täis. Kui just ei tule imede ime, et mul tuleb äkiliselt niipalju toimetusi, et vajangi 2,5 kuu jooksul veel ca 600 IAT tundi :P
       Aga ma ju koristan (juba) palju ise... :) Hoian sellega ka IAT tunde ju kokku! 

Kaagvere kooli õuel särab jõulukuusk.:D Alguses arvasin, et näen viirastust... Aga ei!

Tean, et varsti hakkab taas jõulukaardide kampaania. Loodan ja usun, et seekord möödub kampaania hästi ja edukalt. Inimesed on ju mitu aastat harjunud, et tuleb koju komplekt. N Ö teadmiseks, et ka suu või jalaga maalivate kunstnike  kaarte võib osta, AGA ei pea.
Mulle ikka tulevad nt Kaubamaja osturallide reklaamid koju. Eks ma ise siis otsustan, kas miskit ostan või mitte.  
Ainult pean kurvastama neid, kes minu kaarte igatsevad ja ootavad, sest mul pole veel päris oma kaarti... :) Usun, et lähi aastatel saab olema... 

Jaajaa,

seda blogimist ei tohiks ma vist praegu teha... Saan aru, et minevikust arvamused saadavad mind tänagi veel... Saadavad arvatavasti surmani... Kuid blogin siiski, et mitmed head inimesed on mulle ja Silverile kaasa elanud paari nädala jooksul. Nad ehk küsivad, mis saanud. Ma ei ole kartlik ega muud sellist (ma pole seda siiski vist olnudki) nagu aastaid tagasi... Too oli too aeg ja ongi kõik ... 
Vähemasti mina olen neilt / teilt tuge saanud. Usun, et selles teadmatus oleks olnud mul enda üksinda jätmine taas ja vaikimine või võlts naeratus näol kõige  hullem, mis oleksin võinud teha... Oleksin lihtsalt lolliks läinud! Aitäh!
Silver on praeguseks kodus. :)
Kaitseressursside Amet vastas mulle ka täna, kirjutasin neile ise eile, kuna olukord oli mulle ebaselge ja kartus ka sõdurpoisi pärast. Seega, võib küll julgesti nende poole pöörduda. Vastus küll ametlik nagu oodatud, kuid nõuannegi, kuhu edasi pöörduda. See on teadmiseks neile, kellel tekkivad probleemid oma sõdurpoistega. Loodan, et neid  on vähe!
See vastus tuli siiski alles siis, kui poiss oli kodus...
 Ausalt öeldes, paar viimast päeva on olnud kuidagi väga kreisid... Ütlen vaid, minagi muretsesin ja muretsen edasi poisi pärast ja üleüldse laste. Muretsen ka siis, kui raudselt vaikin. Rõõmustan ka, kui on rõõmustada, isegi siis, kui ei öelda, et rõõm... Usun, et see on emade tunne. Usun sedagi, et head mõtted mõjutavad lapsi. Ausalt öeldes, ma olen lastest väga vähe kirjutanud ja rääkinud. Tean, et ei soovita. Teisalt, usun, täiskasvanu peab ise oma elu  elama!
Lihtsalt sõjaväe asi kasvas ühe hetkega üle mõistuse...
Aga palju tegelikult vaikinud olen.
Vaikin edaspidigi paljust.
Ja loodan ja usun, et kõik läheb siiski hästi. Ükskord lõpeb kõik hästi.      

Hetk...

... on tavaliselt nii mööduv, et järgmine hetk ei mäletagi eelmist hetke. Sedasi mööduvad eluhetked...
... on mõnikord siiski kuidagi eriline, mis jääb meelde. Soovime või ei...
... võib muuta kogu edaspidist elu...

Ma ei tea, kas oleksin täna see Tiia, kes olen, kui ei oleks olnud hetke 25 aastat tagasi. Täna 14. oktoobril 1988... Olen tuhandeid kordi mõelnud, kas jätaksin selle hetke elamata, kui saaks aega tagasi keerada ja uuesti elada, uuesti elu alustada...
Usun, et ei jätaks :)
Sellest hetkest saadik olen elus kogenud palju õnne ja palju muretki. Naeru. Pisaraid. Olen õppinud tundma nii iseend ja teisi. Võitma ja kaotama.
Loodan ja usun, et elu toob veel ja veel põnevat. Õnnemänge. Karme mänge. Hetkigi, mis jäävad meelde...

Olen tõesti tänulik aastate tagusele hetkele!
Olen tänulik iseendale ka nüüd, et suutsin  tookord hetke vastu võtta, teadmata, mis mind ees ootab!

Kindlasti nüüd on mitmeid, kes loevad ja mõtlevad, et olen imelik ja veider... Ehk on neidki, kes leiavad, et ma peaksin hoopis vait jääma ja mitte kellegiga jagama oma elust ühtegi hetke ega emotsiooni.
Andeks, olen mõistuse juures ja vakka ei jää enne kui... :) Kui oleksin julgenud vahepeal kõvemat häält teha või ausamalt rääkida, oleks ehk nii mõnigi halvem hetk mu elus ära jäänud. Seega, olen õppinud rääkimagi...

Ja arvatavasti, kui teaksin, mis toovad homsed hetked, siis võiksid tulla küsimused: kas olla või mitte... 

...

Nädalavahetus algas lahedalt. Reedest. St eilsest. Kuigi nüüd praegusest hetkest esmaspäeva lõunani arvatavasti olen vaid Kass Bongoga, on siiski mul energiat ja tegemisi.

Eile sai linnas  käitud. Pean taaskord ütlema, et nais - bussijuhid on palju abivalmimad kui mehed. Seda olen alati kogenud, kui sõidab nais - juhid. Eile oli üle pika aja Kaagvere - Tartu bussijuht, kes jooksis kohe appi. Tavaliselt mehed seda enam ei tee. Võib - olla meesbussijuhid on juba harjunud, et tavaliselt ei küsi abi, sest tihti ei osata ega soovita.   Tartus on super hea bussiteenus, kuigi just maaliinil oleks vahel siiski juhi väike abi väga vajalik (oleneb nt bussitrepist).
Muide, Tallinnas sattusin vale trollile, mis sõitis aind lõpppeatusesse. Nais - trollijuht, hästi sõbralik, pani siis mind  abistaja Dianaga õigele trollile öeldes oma paarimehele: "Ära tüdrukuid kaota, vii nad ikka õigesse kohta!" :)


Täna käidi ka mul külas.
Just näituse avamisel küsiti millegipärast minult, kas mul külalisi ka käivad... Loomulikult naeratasin jaatavalt.

E - valimine ka mul tehtud. Ümber ma ei mõtle ega hääleta.  :) 
Muidugi kahju, et ma ise ei julgenud  kandideerita Mäksa vallas. Mõtlesin kaua... Võib - olla paljud ei teagi, et kuulun SDE ridadesse... Viimased paar aastat on olnud poliitika tagaplaanis - arvan, et mul selles veel suurt edu... :P Ja kandideerimiseks vajan kindlasti abistajat jne. Rohkem töötunde...

Ahjaa, sain vahepeal pisut targemaks. Sõjaväes tehakse vahet haiglal ja laatsaretil. Võib - olla on mõnel emal ja isal hea teada seda vahet. Laatsaret on see koht, kus sõdurpoisid elavad praktiliselt sellise tervisega edasi  nagu siiani ning ootavad otsuseid. Haiglas on ravigi jne. Nii sain mina aru.
Silver laatsaretis.
Seega ma rahunesin imelikul kombel. Kuigi küsimused jäävad mul  siiski... Samas tean, mis ei tapa, teeb tugevamaks! Poisi ennast ka!     
"Rahu, ainult rahu,"  ütles Karlson ja närveeris edasi. :)

Isikliku abistajale tööpakkumine

Kordan taas: soovin leida siiski järjekordselt uut isikliku abistajat :) Töökirjeldust ja kõike muudki küsige minult: tiia.jarvpold@gmail.com või 5529317, ka sõnumidele vastan.

Kui keegi mõtleb, et olen nii paha või nahhaalne või eneseimetleja  (nagu keegi eelmist töökuulutust kommenteeris), siis tule julgesti vaatama või vähemalt küsi, kes ma tegelikult olen ja mis töö see on. Võib - olla saab olema meil hoopis hea klapp :)   Kliendi ja isikliku abistaja klapp! Ühesugustel inimestel on ikka koostöö. :)
Oma silm on kuningas! 

Kui leian pikemaks ajaks kellegi, siis kaoksid töökuulutused siitki. Blogist. Ja mujalt. Aga  homme näiteks suhtlen taas töötukassaga ka.

Mul ei jää lihtsalt muud üle, kuni leian taas oma isikliku abistaja!

Ups upsi järel :)

Kuna täna on vaimsetervise päev, siis saan öelda iseendale, et olen oma elu - oluga rahul.
Kuigi üks ups tänasest päevast paneb tõsiselt mõtlema, kuidas niisugune uudis ikkagi mõjub vaimsetervisele... Sain teada, et poiss jääb sõjaväkke. Ta ise on rahul.! AGA... arstid taas olevat öelnud, kui ta teeb füüsilist tööd ja toimetust, siis elab 2...3 aastat veel, KUIGI KEEGI  VIST EI TEA IKKA VEEL TÄPSELT, MIS TAL VIGA ON.
Andeks, kas asjad käivad tänapäeval tõesti sedasi, et meditsiin ennustab surma ette ilma täpse diagnoosita või ravimiseta!? 
Muideks, see 2 ... 3 aasta elamine oli eelmine aasta juunis juba. Kui nüüd lahutada möödunud aeg nendest lubatud aastatest, siis...
Minu mõistus tõrgub siinkohal edasi mõtlemast...   
Siin on midagi väga mäda.
Kuidas saab jätta sõjaväkke patsiendi diagnoosita, kui justkui oli või on noormees  99% mittekõlblik... Kas üle öö vähenes protsent...
Või maksab sõduripoisi sõna... 
Õnneks Silver ise on positiivne.  Ta soovib olla ja elada! Ikkagi vast minu elusoovi pärinud... :)
Mul kui emal on laviin küsimusi, milledele sooviksin lõppude lõpuks vastuseid. Tegelikult ma ei tohi seda infot teada ega ammugi blogida... Kuid ma ei saa ka vaikida. See on lihtsalt üks suur küsimus.

Hommikul oli parem ups.
Mõtlesin pika aega veel maalimist õppima minna. Rahvaülikooli. Hommikul sain teada homme alustava grupi juhendaja Suvi kahtluse. Robert Suvi kahtleb, kas mul kui väljakujujnenud kunstniukul ongi selles grupis midagi teha. See on mulle nagu tunnustus!   Muidugi, kui soovin, siis võin loomulikult minna...
Nüüd mõtlengi, kas minna või mitte minna.

Seda enam, et mu mõlemad isiklikud abistajad on hetkel haiged. Jne.
Ma panen kohe ka järjekordselt uuesti tööpakkumise. Siiani ei ole keegi uurinudki, mis töö see on. Olen aga päris kindel, et kuskil on keegi, kes soovib abistaja tööd teha ning kellest saab minu tüdruk taas.

Aahhjaaaaa, kutse kohvile kommentaari kirjutajale kehtib veel tänagi!      

Avatud "Hetked sügisel"

Eile avasin niisiis järjekordse näituse. Haabersti Sotsiaalkeskusele on see minu näitus nr 198, minule alles 23. Niipalju arvudest. 

Inimesi oli küll vähe, kuid vastuvõtt oli hästi soe. Kindlasti jääb see näitus ka omamoodi meelde. Juba seepärast, et sõnavõtud tõlgiti vene keelde. Esimene näitus, kus on olnud tõlge.

Sotsiaalkeskusel on komme, et kunstnik süütab  näituse avamise hetkel küünlad. Mul arvati, et abistaja süütab... Me Dianaga mõtlesime kohe, kuidas siiski mina ise süütan - mina olen kunstnik. Tunnistan ausalt, ma ise polnud elus tiku põlema tõmmanud... (See on jälle see koht, aga sina ju ei saa ega või... Lapsena loomulikult oli tiku tõmbamisele keeld, kuigi lubati mängida tikutoosidega - see oli vinge!) Õnneks olid laual kaminatikud. Pika oli parem varba vahele võtta, pealegi mul olid sukkpüksid jalas... Kolm küünalt sain põlema! Väga - väga lahe tunne oli! :) Mu enda sees läks justkui valgemaks... säravamaks...      

Linnaosavanemgi palus mind tervitada. Näituse avamisele valimiste kiiruses ei jõudnud, kuid arvati, et vaatama jõuab küll. 

'

Seekord oli pildistaja kohapealt, Sotsiaalkeskusest. Eduard.

Taas aga pani mõtlema mind see, kas olen nii eriline... Kõik inimesed on omamoodi erilised... Seda peab lihtsalt nägema...

Homme - ülehomme Tallinnas

Niisiis, homme hommikul sõidan juba Tallinna. Näitus saab üles homme. Teisipäeval on Haabersti Sotsiaalkeskuses kell 14.00 "Hetked sügisel"  avamine.
Loodan, et seekordki läheb kõik ilusti ja hästi! Pabin loomulikult sees.

Kui kellelgi mind vaja , palun helistage või saatke sõnumeid! Loodan, et saan või leian ka uue laadija. Oma andsin Silverile sõjaväkke. Teine vanem laadija aga ei tööta nüüd üldse, kuigi enne laes kuidagi ikka... Õnneks mul hea aku. Õigemini mu mobiilil :)  

Pildid Avatud Lavast, 26.09.2013

 Oleme Maarjaga tööhoos. Ma ei pannud tähele kohe, et Diana pildistab. Püüan kaustikus lehte keerada, ja  veel käega. 

Avatud Lava väike grupp, mis oli tegelikult poole suurem :)

 Nii, sel õhtul tegime Maarjaga oma ühte elulist karjääri. Tänaseks teame, et meil saab olema oma psühhodraama grupp ja novembris jätkame.

Näitus vallas saigi läbi

Käisin täna niisiis vallamajas lõpetamas. Enne maalide mahavõtmist oli pidulikumad hetkedki. Valla lehe jaoks tehti intervjuu samal ajal, kui rääkisin  näitusest ja üldse  muustki.
Sain tänukirja Mäksa Vallavalitsuselt, millel kirjas:

Tänukiri

Tiia Järvpõld

Maalinäituse eksponeerimise eest Mäksa valla elanikele ja külalistele.

Mõtle positiivselt, ole õnnelik ja unista suurelt, nii nagu oled seda siiani teinud!

Mu meelest  armas ja hästi mind tabatud :)
Nüüd on mul alati laual meeldetuletus, et unistada tuleb suurelt ja olla positiivselt õnnelik! :)

Ja mu külalisteraamatus on ka jalaga kirjutatud nimi. See  äge! Suutsin hetkega panna proovima kultuurinõuniku Andri jalaga kirjutamist. Proovis mõnuga ja õhinal. Esimese korra jaoks tulid tähed imehästi välja. :)

Pärast näituse lõppetamist sain üle mitme aja sõita kunagitel koduteedel. Kõik oli nii kodune, vana ja uus... :)

Näitus "Hetked sügisel"

Pildiallkirja lisamine

... saab avatud 

8. oktoobril 

kell 14.00

Haabersti Sotsiaalkeskuses

Õismäe tee 24, Tallinnas

Kohtumiseni!

Selline kommentaar töökuulutusele

Tiia, siinkohal peaksid siiski ehk ise peeglisse vaatama. Ka meie koolis on  
Sinu töökuulutused aastate kaupa üleval olnud. Kahjuks käib sellesama  
kuulutusega kaasa ka üleüldine arvamus, mis pärit just Sinu eelmiste  
abistajate suust. Ning positiivne see kahjuks ei ole. Ma mõistan isikliku  
abistaja vajadust väga hästi, aga Sinupoolset suhtumist küll mitte.  
Vähemalt seda, mis levib. Sedasama suhtumist tänu millele nii mitmedki  
algselt asjast huvitunud inimesed käega löövad. Arrogantsus, nahhaalsus ja  
eneseimetlus on vaid mõned märksõnad. Ehk ei ole seekord asi maailma..vaid  
hoopis Sinus ja Sinu suhtumises? Aeg hetkeks järele mõelda..

Sa ei öelnud küll, kes ja kus oled, kuid ole, palun julge ja 

tule minuga kohvi jooma kuhugile kohviku.  Teen välja selle hea 

kommi eest! Võib - olla sobime suurepäraselt kokku ja oledki 

mu järgmine kallis abistaja, kes jääbki minuga suhtlema. 

Jään põnevusega kohtumist ootama :) 

päeva lõpuks selline jama

Nii, pooltundi tagasi sain teada, et Silver on 99 % siiski mittekõlblik kaitseväe jaoks... Ta pisteti hoopis haigla, kuu pärast saab koju... komisjon vist otsustab ... Tartus tehti apsakas... M I S A S J A? Olen emana praegu üli vihane...

Sõjaväe nali ja tõsisus ehk algab uus elu etapp

Tänane hommikune äratus oli Termika Ajateenindaja :)
Silver on tänasest sõduripoiss!!!

Natuke harjumatu ja uskumatu mõelda, et mu Silver läks sõjaväkke. Samas on kergendus, et lõppes sõjaväe mineku jamad, mis algasid poolteist aastat tagasi... See oli minu kui ema jaokski väga väsitav. Usun, Silverile endale veelgi väsitav.
Ta soovis väga minna sõjaväkke. Ja siis avastati, et ta on sõjaväele mittekõlblik mees. Sest ta olevat sünnist saadik mingi veresoon kopsus vales kohas, kuid siiani ei tea keegi täpselt, mis on... Poiss jooksis üle pooleaasta arstide vahelt, arstid ütlesid, et on saadetud vale arsti juurde... jne. Esimese hooga öeldi kohe, et läheb otsekohe oppile ja ... siis sureb, kui ei ole voodis lamaja... eluaeg...
Suvepäev juunis 2012 oli me mõlemale oli sünge ja must. 21.  aastat oli laps terve nagu purikas! Siis hetkega... (Muide, tänu selle päevale olin järgmine päev Tallinnas THINK i   karjääri lõpuüritusel. Ma soovisin muule mõelda. Helistasin Lyle, kes jahmus mu häälest juba ja lõpuks jõudsime järeldusele, et parim, mis saame teha, on Tallinna laiama minna...)
Selle aasta alguses viimane arst keelas sõjaväe mineku. Vist veebruaris  komisjon otsustas, et siiski on sõjaväele kõlblik. On vaid pidevalt arsti järelvalve all.
Viimaseks oleks olnud perearsti otsus. Silver vist ei viitsinud enam joosta...
Vahepeal kadus sõjaväe minemise soov.
Ja üldse kadusid igasugused soovid... Nägin emana... Püüdsin mõista. Püüdsin rääkida, et minagi ei peaks elama, ei ole ju kauge näide... aga elan sajaga :)
Minult on küsitud, kas Silver ei pääsenud sõjaväest mu puude tõttu. Üks hetk küsis Silvergi keset jamade möllu, kas ei saaks... Oleks saanud küll. Kuid mina ise ei soovinud seda. Võib - olla olen karm ema, kuid minu puude varju ei poeta. Olen alati öelnud, et mu lapsed ei pea mind hooldama. Vähemasti praegu saan iseendaga hakkama. Silver teab seda vägagi hästi! Seega, laps (mis laps ta enam on ;) ) peab saama elada oma elu, mitte minu oma.
Olen ema. Ema, kes on ja jääb olema.
Ema, kellel on ka oma elu, mida pean mina ise elama.

Usun , et sõjaväe kuud lähevad kiiresti.
Silver saab palju kogemusi.
Mehistub veelgi . :)  
 

OOHHOO,

leidsin juhuslikult ja arusaamatult blogimise mittesaamise vea üles. Mõned päevad ei lasknud mu blogi mitte midagi kirjutada... See kõik oli arusaamatu. Mõtlesin süngeid mõtteid juba...
Praegu tegin ühe klõpsu paremal hiirel ja kõik läks paika. Postitatud - leht ilmus taas välja. :)
Ma ei ole IT - mees ega - naine, vahel siiski lihtsalt geniaalne, et oskan kasutada vahetevahel ka paremat klõpsu hiirel :P

Loodan, et edaspidi saan ikka ja alati rahumeelselt blogida. Et mu blogi ei lenda vastu taevast!

Kuna on hästi hiline aeg, siis blogin olnud sündmused tagantjärele. Lähiajal. :) 

Töökuulutus - kordus :)

Vajan isiklikku abistajat. Sobid Sina, kes oled
- kohusetundlik
- usaldusväärne
- rõõmsameelne
- rahulik
- tolerantne
- ja julge ja keskmise jõuga naine.
Töö sobib hästi üliõpilastele ja / või lisatööna.
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. Abistad täpselt nii palju nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen 

ja millega ma ise füüsiliselt toime ei tule.

Sind väljaõpetan mina ise.
Kontakt 5529317 või tiia@lux.ee

 

Kuigi leidsin kuu alguses toreda uue isikliku abistaja Helina, siiski vajan veel kedagi. 

Kuna õhtul algab sügis 2013, siis soovin säravaid elamusi sellest  sügisestki kogu eluks

Nüüd tean täpselt ja jagan infot:


26. septembril 2013 kl.18.00 – 21.00
Tartu, Kommertsgümnaasiumi kodundusklass (Tartu, Anne 63)


Avatud Lava Nordic Board of Examiners'i 20.sünnipäeva puhul.


Mis on psühhodraama ? Kui Sa veel ei tea, tule ja tutvu. Kui juba tead, tule ka.
Kui tead juba kõike, tule sellegipoolest.
Meie teema on “Eriline elukarjäär”.

Kohtumiseni !
Maarja Kaplinski ja Tiia Järvpõld

Lisainfo: http://psyhhodraama.ee/avatud-lava-2013/
Palume ette registreeruda !

Kui palju on 317 tundi...?!

Võib -  olla leidub nii mõnigi arvaja veel, kes arvab sedasi, et mul vahetuvad abistajaid tihti. Mitte halva pärast, kuid siiski..., Täna ,kuulsin sellist... Vahetevahel arvan isegi nii.
Jäin mõtlema.
Tegelikult EI vahetu nii sageli. Pooleteist aastaga on olnud ja tulnud mul 4 uut abistajat: Signe, Ave, Liis ja Helina. Diana oli ennemgi seda abistaja - seega päris uus ta polnudki eelmisel sügisel tööle tulijana.  Enne seda poolteist aastat olid ligi kaks aastat Erika (talle vastu panna mul ausalt kedagi, tõsiselt ja heaga!), Merike ja Ly.
Ei ole palju!
Töökuulutusi sada korda rohkem, võib - olla sellepärast tundubki, et abistajad vahetuvad sageli. Head isiklikku abistajat ei leia nii kergesti. See võib olla õnne juhus!

Huvi pärast arvutasin kokku, kui mitu tundi oli Liis minule käteks ja jalgadeks 3,5 kuu jooksul. 317 tundi! Ma saaksin iga abistaja tunnid kokku arvutada. Vambolast alates. Mul kõik alles. Kindlasti on neid abistajad, kes kuid kauem olnud, kuid  vähem tunde... ja vastupidi.

Seega, ma ei arva siiski, et mu abistajad lähevad tihti.
Nad ju ei lähe ju kuhugile. Ei kao.
Enamus jäävad sageli suhtlema. Muutavad oma rolle. See on kihvt! Mõni tüdruk on mulle hea sõbranna, mõni võtab mind emmena, mõni lihtsalt tibina...
Ja kui väga vaja, tulevad appigi.
Kes ei ole selle vahva möllu sees, see ei saa seda mõista :)

Kas 317 tundi mu elus on vähe või palju... Kas 1 tund on vähe või palju...

Aitäh, kõik mu isiklikud abistajad! Võib - olla te ise ei ole suutnud kujutada, kui väärtuslik teie töö mu elus!

PS.üht uut tüdrukut vajan siiski veel nüüdki möllu sisse. Siis saan rahulikult talve üle elada :)

Ilus suve sügisene päev

+19 sooja  näitas Prisma juures. Päris soe! Siiski kevadel tundub +19 palju soojemana.  Küllap siin mängib suurt osa psühholoogiline roll  :)
Külm ja pime sügis saabub peagi...
Õhtuti juba kella 8 paiku panen tule põlema. Nii naljakas. Suvel ununeb tuled hoopiski. Mõnus. Mulle lihtsalt ei meeldi pime ja külm aeg...

Täna oli Liisil isiklikuna abistajana viimane tööpäev. Nagu ikka mängib elu kõikidele oma valikuid ette. Ja see on hästi tore.
Liis, aitäh :)

Mõned pildid 11. septembrist

 Ootan oma maja ees vallamajja minekut. Et näitamiseks maalid üles panna.

Muide, paar päeva tagasi oli uudis, et teadlased avastasid, et välimus on seotud tervisega. Mõtleks, kui geniaalne! Kui inimene näeb vanana hea välja - siis tervis okei ja arstile ei peagi minema... Tahaksin teada, kui kaua aega läks selle tõe uurimisele?  On ikka alles naljatilgad! Minu meelest see on siilile ka selgem :)
Aga seda pildi vaadates, ei usu ma ise oma vanust :P Järelikult, mul on okei tervis ja vananemine!!!

 



Mäksa vallamaja koridor

Abistati väga toredasti meid kruvide seina laskmisega täpselt sinna, kuhu soovisime maali ripputada. Aitäh!

Tegime valla sotsiaalnõuniku Meiliga hüpe "Hüpe" alla. Mul endal hea meel, et sain vaidlemata hetke jäädvustada ka selle maali juures :)

Meil oli aega rääkida IAT-st. Nagu iga aasta lõppu poole küsin ja uurin, kas uuel aastal IAT jätkub ja kuidas saab rahastatud. Nüüdki. Õige aeg juba. Vist. IAT 2014 jätkub igal juhul usutavasti ning võib - olla ka pisut rohkema rahasummaga. :)

Elame näeme! 

Eilne "mida asja" :D

Buss nr 20.
Rääkisime ja naersime tüdrukutega.
Äkki panin tähele, et üks vanem daam askeldab oma mobiiliga ning siis teeb pilti. Minust!!! See ei saanud mujale suunatud olla kui minule...
"Mida asja?" pommitasin rohkem iseendale kui tüdrukutele. Diana järeldas: "Oled järjest kuulsam!"
Nohjah,
kuid vaatasin küsivalt daamile otsa.
Lõpuks daamgi märkas, et olin teda tähelepannud. Naeratas häbelikult, kuid nagunii möödaminnes... Ja väljus bussist.

Siiani mul kummaline tunne!
Pagana kuulsus! Iial ei tea, mis üllatust tabab järgmisel hetkel :D :D :D

Ei ole hullu, jään ikkagi iseendaks. Ei mõtlegi muuta end kuidagi...

Järgmine kord aga sooviksin vaid, et pildistaja küsiks luba. Ma ei keelaks ju!