Juhtusin täna vaatama/kuulma etv Puutepunkti - ja hooldekodude teema rabas mind nii ... Siiani olen KURB. Kuigi pool päeva toimetasin OMA elu toimetusi ja tuju on hea.
Ütlen päris ausalt, et hooldekodu EI saa iial OMA koduks. Mina elasin ju vabatahtlikult ligi aasta kokku (paari kuu vaheajaga) hooldekodus Härmalõng. Tõsi, sinna sattusin oma soovil, sest muud väljapääsu ei näinud... Sest Eesti sotssüsteem ei tundnud toona nt IAT-d, millele mina isegi mõtlesin juba...
Aasta hooldekodus on olnud mulle kohutavalt suur kogemus, mida ma ei kahetse ka. Kuigi see on olnud mu elu lollim viga, mida olen elus teinud. Tagant järele, täna mõtlen, et küllap pidi ka see loll viga olema elus.
Alati, kui mõtlen hooldekodust, meenub kõigepealt sõbranna Krista moraal ja üksainus lause, mis pani mind taaselama ja teadma, et pean oma elu ise elama ning hooldekodu ei ole minu elu... Krista ütles: "Kas sa tahad oma hauale lilleõie viia?", enne seda oli ta moraali lugenud, kui noor kena ja tark olen ning matan end hooldekodusse.
Puutepunkti saades rääkinud ema, kes oli raske südamega pannud tütre, imestas valusasti, et tütar ei harju sealse eluga... Jah, olen suht veendunud, et ta ei harjugi... Samas ei saa ka ema südamevalust lahti. Sest tegelikult pole hooldekodu see elukorraldus, mida vanemad ja lapsed soovivad.
Lapsed... Mul on küsimuste küsimus, kas 20...30...40 aastat inimest saab nimetada lapseks? Mina küll ei ütle 20 a pojale laps ja kui ütlenegi naljaga pooleks talle laps, siis poiss mossitab, vihastab... Kuigi me mõlemad teame, et ta jääbki mulle lapseks - kuid siiski emana soovin südamest, et mul poleks kunagi memmekat, kes ei oska iseseisev suur mees olla. Võite nüüd öelda, et poisil pole tervise probleeme. Kahjuks poolaastat olen elanud teadmisega, et mu poiss ei tohiks mitte kui midagi teha, seda avastati sõjaväkke minemisega... Siiski räägin mina talle, et ela nii mölluga edasi nagu siiani ja elad veel kaua - kaua...
Tänu taevale mind on kasvatatud normaalselt. Võib - olla just see on rikkunud mõne lähisuhte, kuid samas on andnud mulle kohutavalt palju elu - oluks juurde.Võib - olla ema lihtsalt ei osanud minust kui puudega tütrest lahti lasta, kuigi ta ise tegi selle jaoks palju, et minust kasvaks naine. Iseseisev inimene.
Mina mäletan, kuidas ema rääkis vahetevahel, harva küll, kuid siiski, et teeme kõik, et saad elada omas kodus aastate pärastki... Too aeg ei jõudnud mulle kohale eriti see mõte. Olin liiga noor. Unistustest tulvil. Mulle ei tulnud pähegi, et ma ei saa elus hakkama.
Jah, hooldekodus püüdsid vanad härrad mullegi külge ajada. Üks mees sai minult vastu vahtimist, sest mul ei jäänud muud üle. Olin siis veel ka abielus ning lootsin siiski parimat... See selleks. Praegugi teeksin samamoodi ilma pikema mõtlemata. Ausalt. Kui sõnadest aru ei saada ja tihti hooldekodu elanikud ei saagi enam sõnadest aru, siis... tuleb teisiti selgeks teha. Kusjuures kõik härrad hakkasid mind hoidma ja pärast seda ei julgenud keegi mulle läheneda.
Hooldekodus on vahel metsik ellujäämissoov ja tehakse hullumeelseid tegusid.
Puutepunkti saades rääkinud ema oli ehmatanud ja pahane, miks töötajad ei tea, mida tütrele tehakse... Tean, parim hooldusõdegi ei jõua kõikideni, ammugi 24/7 - seda oleks palju palutud. Mul tekkis hoopis küsimus, kui palju on noorele naisele õpetatud sotsiaalseid oskusi ja tõekspidamisi. Ma ei mõtle ainult emalt, vaid ka teiselt... Või ongi noor inimene vaid emaga olnud. Emaga elanud. Ja tal puuduvadki igasugused teised elamiskogemused...
Ütlen veel ja veel, et Eesti sotsiaalsüsteemis on midagi väga mööda. Ikka veel. Puudega lapsed on vanemate hooldada, kuni surmani ... Kui vanemad ei jõua enam või kaovad, siis lihtsam variant hooldekodu nende 30...40 a lastele, kes ei oskagi olla asjalik täiskasvanud... Ma tean, et nüüd saan vastu pead ja jalgu.
Inimesel, kes on 40 vana, olgu siis puudeta või puudega, kel tuleb ühel päeval ihuüksi maailmas toime tulla ning kes on kogu elu vanema sabas elanud, on väga raske. Elu jäävad vaid tugevad inimesed. Jube raske on avastada lihtsaid asjugi, kuidas neid tehakse.
Puudega laps on LAPS. Laps nagu laps. Talle vaja oma ealiste suhtlusringi, sõpru jne. Ja mitte ainult puudega laste ega inimeste ringi, vaid igapäevast elu - olu. Meil pole enam nõuka aeg, kus olid invaliidid peidetud ...
Kindlasti ei tohiks vanemad üksinda murekoormaga jääda. Emadele - isadele peab jääma igal juhul puudega lapse kõrval OMA elu.
Nägin ka kanal2 saadet "Sa ei ole üksi" Janekist - siis olid mul küll kõik ihukarvad püsti.
Saan aru, et mõnikord on hooldekodu ainuõige valik. Kuid see on teine teema.
Mul on oma elu ja oma kodu. Tänan selle eest iga päev kedagi või midagi.
Täna võine kindlalt öelda, et ma ei matta iseend ega vii enda hauale lilleõitki...
Olen kena ja tark ja parimates aastates naine. Kavatsen olla veel õnnelik ja edukas. Üllatada nii iseend kui teisigi...
7 kommentaari:
Head mõtted ja Sinu ema oli tegelikult kange naine, et Sind omal ajal ära ei andnud ja Sulle normaalse kasvatuse tagas...
Aga mul on tutvusringkonnas mitmedki, kelle jaoks muud varianti vist ei ole ega tule...
Näide: viiekümnendates aastates naine, vaimse puudega, kõnetu, ema ligi 80 juba. Siiani hoolitseb tütre eest, riides käib see naine nagu väike vanainimene, ema maitse järgi. Kui on meiega kuskil üritustel, siis sööma pannakse eraldi - ta ju ei oska laua taga teistega koos süüa, ütleb ema. Ma tahaks vahest lausa karjuda! Tegelikult on see naine nii sõbralik ja tahab väga suhelda ja saab ju jutust aru ka... Kui ta hoolitsetud oleks, oleks palju kenam ka (on isegi praegu). Aga ühel päeval ema ju pole enam ja siis ei tea küll, mis saab. Õde on tal ka, aga sellel ju oma pere...
See, mis praegu tehakse - noortekodud toetatud elamisega - on vist üsna õige suund, aga väga palju oleneb puude raskusest ka. Kui ikka on sügava liikumispuudega noor mees, vaimne areng ka lapse tasemel, siis emad ju lihtsalt enam ei jaksa - tõsta, keerata, mähkmed vahetada....
Midagi kogu süsteemis peab muutuma.
Jah, usun ka, et ema oli kange ja tubli, samuti isa (papa) ja vanaemad... Kindlasti mamma, kes tuli mu ellu, kui olin 11... Kõik on andnud mulle parima kasvamiskeskkonna...
Minagi olen kuulnud jubedaid lugusid inimestest, keda lihtsalt ei lubada elada... Ja samas on ka neid, keda näen normaalses elamses ning ometi salaja mõtlen hirmuga, mis neist siis saab, kui ühel hetkel emasid - isasid ei ole...
Loomulikult emad - isad, õed - vennad üksi ei jaksa. Keegi ei tohiks kellegi elu ära võtta... ja samas peab jääma üksmeel ja üksteise hoidmine...
Midagi süsteemis ja ka ühiskonnas, mõttemaailmaski kõigeenne vist peab muutuma.
Saate pealkiri on "PuuTepunkt"
;) :)
No saates oleva ema tütar pole mitte lihtsalt puudega, vaid vaimselt haige inimene ja tema vajab kindlasti pidevat järelvalvet ja vajadusel ka kohest arstiabi. Kodus ei saaks talle seda keegi võimaldada.
Kui ka riik sätestaks, et hooldaja või isiklik abistaja või kes iganes peaks sellise inimese kõrval olema 24/7 (ilmselt peaks neid abistajaid olema siis rohkem), siis - kes sooviks, et tema kodus pidevalt võõrad inimesed ringi vooriksid! Peale haige inimese on ju peres veel rohkem liikmeid. Ja see on ikka nende kodu ka!
Nii et ega ei oskagi muid variante välja mõelda, kui hooldekodu. Nimetatagu seda siis kuidas tahes. Sisu jääb ju ikkagi samaks.
Sellest sain aru, et noorel naisel vaimupuuegi...
Kui jäämegi mõtlema vanamoodi üks ühele, et see ongi AINUS õige variant, siis mina küll ei imesta, miks sotssüsteem ei arene.
Peaks olema rohkem nt noortekkodusid (nagu siin juba mainiti), noortekülasid. Ja mitte ainult noortele. Kus saaksid inimesi tasapisi teha omavõimete kohaseid toimetusi, õppida - elada OMA elu. Psüühikahäirega ja vaimsepuudega peaks tundma ja saama ise olla. Hirmudeta. Hirmud on neil niikuinii, milleks siis lisahirme...
Usun sedagi, et selline elamisviis vähendaks vanemategi südamevalusid. Ja miks mitte olla oma laste üle uhked ja tunda rõõmugi, kui nad suudavad mingil määralgi enda eest hoolitseda, vastutada...
Hooldekoduski on valve 24/7, ma ei ole üldse kindel, et see tuleb riigile kasulikum. Odavam. Sest seal ei saa eriti ise vastu anda. Kahjuks.
Pigem mõelda ka seda, KUIDAS muuta hooldekodud paremaks. Olen nõus fb´i aruteluga, et hooldekodudel vangla lõhn juures ja öelge nüüd, kes tahaks vanglasse... Puue või haigus, või ka vanadus, ei ole ju ometi kuritegu...
Samas mõelda, KUIDAS paremini toetada ja aidata paremini vanemaid. Vähe on, kui korrutame, et mõistame tema väsimus ja valu, aga muud nagu ei oska ega julgegi...
P. S. Ma ei ole absoluutselt hooldekodude vastu - lihtsalt peaks mõtlema, kuidas ja mida laiemalt muuta...
Saan öelda, et Härmalõng, kus olin mina, oli ja on hubane ja kena. Ainult, et juhataja Vaike ütles kohe, et mina ei ole hooldekodu jaoks... Olen talle tänulik, et ta nägi minust midagi muud... Ja praegu, kui näeme, siis kallistame ja küsin, kuidas neil hooldekodus läheb... Me mõlemad soovisime mulle sellist elu ja toimetulemist nagu mul nüüd ongi. Kuigi selle elu olen palju ise teinud... Vaike toetab igati IAT-d jne.
Ja kui kunagi olen väeti ja ei saa enam elust - olust aru, eks lähen ka tagasi... Kõike võib ju juhtuda ka minugagi... Lastele kukile ei taha jääda - see on mul ammu selge...
Aga ma loodan ja usun, et selle päevani on veel aastaid - aastaid aega :)
Postita kommentaar