2012 on olnud selline

Viimane aeg on teha tagasivaadet aastat.

IAT tunde 2012 aastal tuli kokku 1545,5. Seda on minimaalselt rahustavalt.
Detsembris oli IAT tunde 107.

Siiski toimetusi oli üsna rohkesti. Palju jäi tegemata.

8 näitust sai korraldatud. Minu jaoks on super saavutus. Maalisin vist, kui õieti mäletan peast,  9 maali, kaks pooleli. Seegi ei ole paha. :)

Alustasin kaks korda uue raamatu kirjutamist...

Kohtusin uute inimestega, kes nüüdseks on saanud headeks abistajateks, tuttavateks ja sõpradeks. Signe, Martin, Ave, Tatjana, Riina ja nii edasi ja nii edasi...

Tegelikult on olnud keeruline, mitte isegi nii raske aasta. Mitmed olulised asjad, mida lootsin sel aastal lõpetada, võtsid hoopis halvema suuna. Kuid loodan ja usun, et uuel aastal lahenevad needki. Kaua ikka võib ühtede ja samade jamadega tegeleda. :)

On küsimusi, mis ei saanud vastuseid see aasta. Põnevus ja närvikõdi säilib uuel aastalgi.

Mõtlen, mis veel seda aastat meenutaks... Suurt ja tähtsat ei tulegi kohe meelde. Kõik on olnud kuidagi nii tavaline. Igapäevane. Argine. Olen püüdnud küll elada, et võtan igas hetkes kõik...

Olgu siis selline 2012 :)

Loodan ja usun, et aasta viimased tunnid on siiski kuidagi teistmoodi toredad. Olen küll hetkel üksinda kodus ja mitte väga heas tujus. Varsti peaks tulema Erika - see on armas, et ta ei ole mind unustanud... :)

Hästi head aasta viimast päeva ja uskuge, et olete olnud sel aastal ikka parimad :)

PS et pidu oli...

... oli ka väikest viisi LEEPÜ järgmise aasta plaanid jutuks. Nii armas, et Erika  soovis kohe üldkoosolekut või mida iganes. Üllatus! Varem pole keegi eriti soovinud peo ajal tööst rääkida. Alati on tundunud mulle, et mina ise olengi töö ja mõtete peale suruja. MTÜ tegevuse käima saamine on raske ja keeruline. Samas usun, et väikene MTÜ nagu on LEEPÜ suudab palju olulist teha ja anda, kui on õiged inimesed, kes midagi teevad... :)

Usun, järgmine aasta tuleb LEEPÜ-le parem kui see aasta. Ütlen ausalt, mina annan LEEPÜ selle aasta hindeks tugeva 3 :)

Aga LEEPÜ tegemistest juba aastal 2013!
Loodan, et ka järjekindlamalt...

Pidu, pidu, pidu...

... vana - aasta esimene ja arvatavasti viimanegi peokene lõppes just. Minu jaoks vähemasti küll. Istusime tüdrukutega ja seltsis olid ka üks noormees (kes oli ninapidi kõrvaklapidega arvutis)  ja üks kass paar (kes põõnas peamisest vist wc kuumal põrandal) tunnikest küünlavalgel koos. See oli samuti LEEPÜ jõulu ja uusaastapidu ehk koosviibine. Seekord tagasihoidlik ja koduses õhkkonnas. Minu meelest hästi hubane ja vahva :)

Homme olen õhtu ja öö olen arvatavasti üksinda kodus. Kuigi imesid võib juhtuda uusaastaöölgi... :)
Natu nukraks teeb küll olla suuremast ajast üksinda, kuid usun, et ees ootab veel palju toredaid ja imelisi uusaastaöid veel.
Ja ausalt öeldes, ma ei oskagi öelda veel, mida sooviksin teha ning kellega olla homsel ööl. Kindlasti kallide oma inimestega - kuid ega kõikidega korraga ikka olla ei saa...

Veel ainult 2 ja pool päeva...

... ja algabki uus ring...

Olen suhteliselt veendunud, et aasta pärast mõtlen/mõtleme samamoodi. Ja kõik kordub taas ja taas :) Loodan, et siis aasta pärast olen pisut - pisut targem ja parem, õnnelikum ja edukam.  Ma soovin tõsiselt, et mu sees säiliks see minulik positiivsus  :)

See aasta lõpp on küll tunne, et  palju küsimärke jääbki õhku. Oktoobris - novembris uskusin, et aasta lõpuks tulevad neile mingid lahendused ning osa küsimärke saavad punkti. Aga EI. Kahjuks. Või õnneks hoopis... Ei tea ju.  Vähemasti momendil ei tea veel. :) Kogemused näitavad, et halvad asjad pöörduvad ikka ja alati, ükskord headeks.

Tegelikult on olnud päris hea aasta. Olen tänulik nii iseendale kui ka teistele, kes on aidanud sel aastal hästi mööda minna. :) Usun, et  üle poolte aastasoovidest on edukalt täide läinud. Ja need soovid, mis jäävad soovideks sel aastal, lähevad täide järgmine või ülejärgmine aasta... Aastavahetusega muutub vaid aasta number - ei midagi muud...

Nüüd on mul ka natuke see pühade meeleolu, mis peab vist olema... Nii armas on eriti praegusel ajal kohtuda kallide inimestega :) Kas või Taskus hetke... või kodus... Või lihtsalt lugeda kirju või sõnumeid... :)

Jagan infot ja rõõmugi

Valla infolehes "Meie kodu" on tagasivaades mööduvale aastale ka rida/märk pisikesest üritusest Lõuna - Korea noortega, mis toimus juunis. Mul on hea meel, et seegi on olnud Kaagvere külale ja samuti meeldejääv sündmus. Kuigi Lõuna - Korea toredaid noori julgesid vaatama tulla väga vähe inimesi...

"Paras, kui jõulutunne hea on!"

 ... naeris Erika, kui istusime bussis, et linnast koju sõita. Tõesti tänane õhtupoolik on parim jõulukink sel jõuluajal :) Võib - olla rõõmustan lapsemeelselt, kuid see on see siiras rõõm, mis on mulle tähtis.

Olin ühe oma kalli inimesega - Erikaga. Ta lihtsalt leidis aja, et olla õhtupoolik minuga.

Käisime Raadil. Papa ja vanaema haual. Süütasime küünlad. Haud oli paksu lume all. (Pink oligi kadunud haualt, teadsin seda juba sügisest mammalt ja Erikalt. Ma ei suutnud seda kuidagi uskuda... Aga nad, mamma ja Erika käivad ikka ja päris sageli papa haual. Lihtsalt käivad. Mu meelest nii armas ju, et seda teevad!!!) Surnuaias oli ilus ja vaikne, ja teerajad olid hästi lahti aetud.  Jõudsime Raadile 17 paiku, pimedas...
Haua ääres seistes ja rääkides papaga, sain emalt üleeilse jõulusõnumile vastusõnumi "Tänan."  - ei ühtki head soovi vastu. Egas ma väga ei oodanudki, aastaid seda mulle näidanud, et kui tulebki vastust, siis ikka see "tänan"... Siiski alati ootan ja usun, et seekord on teisiti... Muutub paremakski... Tegelikult olen õnnelik, et ta ikkagi vastab tänuga - st palju :)
 Usun, et papa hing, ükskõik kus ta on, sai täna ka rõõmu ja rahu.

Käisime uues Maximas.

Jalutasime läbi lume Raadilt kesklinnas tagasi. Esimest korda sel talvel sain tunda natuke pakast. :) Mõnus! Erikale oli see trenni eest, mida ta ei tee... Ise ta ütles, et polevat nii tugev nagu oli abistajana... Mulle tundus küll, et on säilitanud oma tugevuse ja osavusegi :)

Nägin Tartu jõulu Raekoja platsi ning kuuske.

Tasku juures sadas vaikset laia lund - tõeline jõulutunne. Olin õnnelik. Nii vähe oligi vaja, et leida jõulutunne :)

Minna natuke kodunt lumesadu leidma.
Tulla koju tagasi. Koju, kus hubane ja kuusk ja kõik muu, mis teeb kodust kodu. Teha painnkooke juustuga... Naerda ja rääkida tõsiseid juttegi... Olla kallidega...

Ja üle mitne - mitme kuu sõitsin bussidega!!!! Pole midagi toredamat,  kui naeratada headele juhtidele... Uskuge mind!

Aitähhhh,Erika!

Nüüd blogisin, ja nüüd magama.,.. uue voodipesu vahele...

Jõululaupäeval

on mul igav ja...

Kuigi jõululaupäev on nii nagu olema. Väikene kuusepuugi sai hommikul tuppa.  Naabrionu - päkapikk tõi. Väikene on kuusk küll - laeni kohe :) Suurim üllatus oli jõulupuu kass Bongole! Nii suurt jõulupuud pole aastaid ja aastaid toas olnud.

Hommikul oli akna taga tuisk... Jõuluilm :) , mida lapsena mäletan...

Naudike jõuluõhtu igat hetke :=) Mõni minut tundub mulle, et just seda ei osata enam teha või ei viitsida...

4. advent

juba...

Hästi head tänast päeva :)

Jõulusoovid

                                                   Jõuluvalgust ja Jõulurahu!
                   Päkapikke väikesi ja suuri, kelledele oled kallis
                                                       ja
                                      kes on Sulle armsad!
  

20. detsember ehk lihtsalt

Täna on mul perenimepäev :P Sel aastal on mõned korrad küsitud heas mõttes minult meenutamiks mu neiupõlvenime ehk kas Järvpõld on ikka abiellumisest... Lihtsalt mind teadakse rohkem praeguse nimega - ma ei imesta selle üle, sest olen seda nime kandnud juba 22 aastat :) Ok, nende aastate jooksul on olnud rõõme ja mured, kuid see selleks. Kuid olen rahul, et olen Tiia Järvpõld ning see kes olen.
Nimi ei riku naist!!!

Panen siiagi eilse absurdse jama neile, kes facebook´s ei ole. Teen fb copy...
Niisiis, SADAM ON JÄÄS ja net on maas infoliinil - seepärast bussidel tühik Kaagvere Tartu liinil :) :D
18-ne bussi Diana ei näinud, infoliinis vastati, et SADAM ON JÄÄS ja buss ei ole kunagi sõitnud ega hakkagi sõitma... Ja kataloogis oli tühjus...
Mida iganes, aga meil oli Dianaga ilget lõbus, sest SADAM ON JÄÄS.Õnneks sai Diana töölt koju Kristaga, kes tuli just üle mere koju ja sadam polnudki jääs :D
Kui kellegil on veel bussidega või kasvõi infoliinidega probleeme, siis teadke rahulikult, et SADAM ON JÄÄS ja NET ON MAAS ja MUUS OSAS ON TÜHJUS :D
Ma ei tee nalja, tõsiselt!!
Olin täna muide aknal ja vaatasin, kas buss tuleb. Tuli. Õigel ajal.
Seega, arvan, et infoliinid ei tea vahetevahel mitte kui midagi... 

Kui homme maailm alles veel, siis blogin edaspidigi, nt juba homme. Homme algab algus kah, muuseas. Talv algaqb ametlikult 13.11 :D
Sügis lõpeb küll karmi talve näoga...

Head talve algust ja soojust südamesse!

Oma elu ja kodu, või võõras elu ja hooldekodu...

Juhtusin täna vaatama/kuulma etv Puutepunkti - ja hooldekodude teema rabas mind nii ... Siiani olen KURB.  Kuigi pool päeva toimetasin OMA elu toimetusi ja tuju on hea.

Ütlen päris ausalt, et hooldekodu EI saa iial OMA koduks. Mina elasin ju vabatahtlikult ligi aasta kokku (paari kuu vaheajaga) hooldekodus Härmalõng. Tõsi, sinna sattusin oma soovil, sest muud väljapääsu  ei näinud... Sest Eesti sotssüsteem ei tundnud toona nt IAT-d, millele mina isegi mõtlesin juba...
Aasta hooldekodus on olnud mulle kohutavalt suur kogemus, mida ma ei kahetse ka. Kuigi see on olnud  mu elu lollim viga, mida olen elus teinud. Tagant järele, täna mõtlen, et küllap pidi ka see loll viga olema elus.
Alati, kui mõtlen hooldekodust, meenub kõigepealt sõbranna Krista moraal ja üksainus lause, mis pani mind taaselama ja teadma, et pean oma elu ise elama ning hooldekodu ei ole minu elu... Krista ütles: "Kas sa tahad oma hauale lilleõie viia?", enne seda oli ta moraali lugenud, kui noor kena ja tark olen ning matan end hooldekodusse.

Puutepunkti saades rääkinud ema, kes oli raske südamega pannud tütre, imestas valusasti, et tütar ei harju sealse eluga... Jah, olen suht veendunud, et ta ei harjugi... Samas ei saa ka ema südamevalust lahti. Sest tegelikult pole hooldekodu see elukorraldus, mida vanemad ja lapsed soovivad.
Lapsed... Mul on küsimuste küsimus, kas 20...30...40 aastat inimest saab nimetada lapseks? Mina küll ei ütle 20 a pojale laps ja kui ütlenegi naljaga pooleks talle laps, siis poiss mossitab, vihastab... Kuigi me mõlemad teame, et ta jääbki mulle lapseks - kuid siiski emana soovin südamest, et mul poleks kunagi memmekat, kes ei oska iseseisev suur mees olla. Võite nüüd öelda, et poisil pole tervise probleeme. Kahjuks poolaastat olen elanud teadmisega, et mu poiss ei tohiks mitte kui midagi teha, seda avastati sõjaväkke minemisega... Siiski räägin mina talle, et ela nii mölluga edasi nagu siiani ja elad veel kaua - kaua...

Tänu taevale mind on kasvatatud normaalselt. Võib - olla just see on rikkunud mõne lähisuhte, kuid samas on andnud mulle kohutavalt palju elu - oluks juurde.Võib - olla ema lihtsalt ei osanud minust kui puudega tütrest lahti lasta, kuigi ta ise tegi selle jaoks palju, et minust kasvaks naine. Iseseisev inimene.
Mina mäletan, kuidas ema rääkis vahetevahel, harva küll, kuid siiski, et teeme kõik, et saad elada omas kodus aastate pärastki... Too aeg ei jõudnud mulle kohale eriti see mõte. Olin liiga noor. Unistustest tulvil. Mulle ei tulnud pähegi, et ma ei saa elus hakkama.

Jah, hooldekodus püüdsid vanad härrad mullegi külge ajada. Üks mees sai minult vastu vahtimist, sest mul ei jäänud muud üle. Olin siis veel ka abielus ning lootsin siiski parimat... See selleks. Praegugi teeksin samamoodi ilma pikema mõtlemata. Ausalt. Kui sõnadest aru ei saada ja tihti hooldekodu elanikud ei saagi enam sõnadest aru, siis... tuleb teisiti selgeks teha. Kusjuures kõik härrad hakkasid mind hoidma ja pärast seda ei julgenud keegi mulle läheneda.
Hooldekodus on vahel metsik ellujäämissoov ja tehakse hullumeelseid tegusid.
Puutepunkti saades rääkinud ema oli ehmatanud ja pahane, miks töötajad ei tea, mida tütrele tehakse... Tean, parim hooldusõdegi ei jõua kõikideni, ammugi 24/7 - seda oleks palju palutud. Mul tekkis hoopis küsimus, kui palju on noorele naisele õpetatud sotsiaalseid oskusi ja tõekspidamisi. Ma ei mõtle ainult emalt, vaid ka teiselt... Või ongi noor inimene vaid emaga olnud. Emaga elanud. Ja tal puuduvadki igasugused teised elamiskogemused...
Ütlen veel ja veel, et Eesti sotsiaalsüsteemis on midagi väga mööda. Ikka veel. Puudega lapsed on vanemate hooldada, kuni surmani ... Kui vanemad ei jõua enam või kaovad, siis lihtsam variant hooldekodu nende 30...40 a lastele, kes ei oskagi olla asjalik täiskasvanud... Ma tean, et nüüd saan vastu pead ja jalgu. 
Inimesel, kes on 40 vana, olgu siis puudeta või puudega, kel tuleb ühel päeval ihuüksi maailmas toime tulla ning kes on kogu elu vanema sabas elanud, on väga raske. Elu jäävad vaid tugevad inimesed. Jube raske on avastada lihtsaid asjugi, kuidas neid tehakse.

Puudega laps on LAPS. Laps nagu laps. Talle vaja oma ealiste suhtlusringi, sõpru jne. Ja mitte ainult puudega laste ega inimeste  ringi, vaid igapäevast elu - olu. Meil pole enam nõuka aeg, kus olid invaliidid peidetud ...

Kindlasti ei tohiks vanemad üksinda murekoormaga jääda. Emadele - isadele peab jääma igal juhul puudega lapse kõrval OMA elu.

Nägin ka kanal2 saadet "Sa ei ole üksi" Janekist - siis olid mul küll kõik ihukarvad püsti.

Saan aru, et mõnikord on hooldekodu ainuõige valik. Kuid see on teine teema.

Mul on oma elu ja oma kodu. Tänan selle eest iga päev kedagi või midagi.
Täna võine kindlalt öelda, et ma ei matta iseend ega vii enda hauale lilleõitki...
Olen kena ja tark ja parimates aastates naine. Kavatsen olla veel õnnelik ja edukas. Üllatada nii iseend kui teisigi...

                                Head 3 advendi  :)

Mida rohkem jõulu poole, seda enam mul isiklikult jõulutunne ära kaob... Huvitrav miks...Võib - olla tuleb õige jõulutunne õigel ajal õigesse kohta ehk siis minusse tagasi...

Müstika

- elu läheb ikka samamoodi edasi pärast üleeilset. Hea ja halb ikka käsikäes :) Usun ka, et maailma lõppugi ei tule!!!
See maailma elu on ikka imeline müstika :))

Mina üle pika aja puhkasin Tartus. Viskasin kõik argiprobleemid peast...

Niisiis 12.12.12 ja varsti 12.12 - võiks soovida miskit suurt, nt et maailma lõppu ei tuleks või et armastus jääks ikka maailma, inimeste sisse... Mul on küll palju asju tegemata veel ning palju armastamata... :)

Olen TOTU küll

Olen praegu iseendale kohutavalt pahane ja enda peale solvunud, ausalt :(

Kaia oleks saanud olla täna minuga Tallinnas... Kuid eile paanika piiril ei tulnud mulle Kaia meelde...
Veel õhtul hilja mõtlesin, et kuidas leida siiski üht võimalus veel Tallinna minemiseks. Kuigi olin juba Tallinnagi juba kirjutanud, et pean loobuma...
Ja ma ei maganud üldse hästi. Õieti ei maganudki... Ma võin küll loobuda palju, kuid on loobumisi, mis jäävad südamesse...

Hommikukohvi juues ja raadiot kuulades kliiniku avamisest... polnud üleüldse hea tunne... Ja siis äkki Kaia küsis miskit facebook´is minult, ning... siis ilmneski, miks ma ei küsinud temalt eile...

Oleks olnud auto sõidukorras, oleksime Tallinna veel õigeks ajaks...

Tõesõna - hing on täis...

HEA UUDIS ON SEE, et viin omad maalid Tallinna Hooldusravikliiniku kohe jaanuaris... Selline kokkulepe on.

Aga kunagi ei tohi mõelda, et andsin endast maximaalse... Alati võib olla midagi tegemata..........

Väga suur SORRY homseks ehk elu on nii habras...

Homme on Lääne  - Tallinna Keskhaigla Hooldusravikliiniku avamine, kuhu oodati mindki oma kunstitöödega.
Kahjuks homme minek jääb mul ära...Seda väga - väga ootamatul ja kurval põhjusel. Mu Erikal, kes pidi homne olema minu asendus isiklik abistaja, suri kursusekaaslane...

Mina enda poolt püüdsin teha kõik leidmaks omakorda Erikale asendajat. Küsisin kõik tüdrukud läbi, kes vähegi meelde tulid: Margot, Sandra, Luise, Liina jt, kuid kõik mu head tüdrukud on homme tööl...
Mul on endal väga - väga kurb meel. Kahekordselt.

Veel eile õhtul Pärnust tulles ütlesime naerdes Erikaga teineteisele, et teisipäeval ei ole ühtki vabandust, miks me ei peaks Tallinna jõudma... Sest eile auto või buss küsimuste küsimus...

Kuid... inimene ei suuda mõelda, et elus tuleb hetki ette, mida ei saa keegi ega miski muuta...

Õnneks, Diana Lorents, lohutas mind, et lükkame minu näituse lihtsalt edasi.

Mella näitus on homme olemas Hooldusravikliinikus :)

VABANDAN, et seekord ei saa minu töid näha... Kuid kindlasti on näha neid loodetavasti õigepea.

Pärnu

homme hommikul...

Head 2. advendi :)

Imearmas suhkrurvatipäev, tõsiselt

Täna siiani on olnud super päev :)

Tõin Roiult näituse koju. Külalisteraamatut lugedes tundsin, et sooviks õhku tõusta, ühekorraga nägin tuttavalt käekirja, enne kui jõudsin nimeni, oli selge, kes mu näitusel käis - mul on ääretult ja kohutavalt hea meel, et mu näitust nägi minu eesti keele lemmikõpetaja Janneste.  Uskuge mind, mitte keegi ei ole mind suutnud pisarateni rõõmustada näitusekülalisena, kui õpetaja Janneste. Ja see, et ta tunneb uhkust minu loomingu üle, on minu jaoks tõesti väga - väga erilist :)

Olen andnud endast parima, nii hästi või halvasti kui olen osanud :)

Aitäh, õpetaja, et õpetasid endast parima andma jäädes iseendaks! Kuigi mitte maalimisest, vaid eesti keeles - kuid vahet vist polegi...

Siis veel käisin vallamajas. Nüüd on selge, et IAT jätkub mul 2013 aastal valla poolt samuti nagu siiani. Üks mure vähem :)
Võiksin küll olla veel pabistaja, sest IAT suhtes pole veel kristallselge pilt, kuid vähemasti Mäksa vallalt on tänuväärt mõistmine. :)
Usun, et kõik loksub paika täpselt õigel ajal!

Veel kohtusin Seppäläs armsa ja asjalikku inimesega, keda polnud kaua - kaua näinud :) Hästi hea on tõdeda, et me mõlemad anname teistele iseendast parima. Ja mul on hea meel, et olen suutnud elada oma elu ise omas kodus, mitte hooldekodus... Arvan, et sellest on paljudel hea meel...

Ahjaa, leidsin meeletu otsimise peale imearmsa kleidi :D :D :D Seesugust kleidi mul punast riidekapis igatahes veel polnud... Enam ei saagi pugeda riiete taha, et ei saa päälinna minna :P Ja ei saa ka abistaja puudumise taha pugeda... Nagu alati päästavad mind mu armsad ja tublid tüdrukud - seekord on pääseingel Erika :)
On veel auto taha pugemise võimalus, kuid usun, et seegi laheneb pea...

Sellist positiivset päeva on vahel väga vaja. Iseendale.
Annab energiat juurde, et probleemidega silmitsi seista...

Suhkruvatipäev

olevat täna. Raadios ütles nagu. Algul mõtlesin, et kuulen seda unes... :) Seejärel kehitasin õlgu kohvitopsi taga: kui suhkruvatipäev, siis suhkruvatipäev, mis ikka...

Niikuinii on olnud viinased päevad mul suht lollaka maitse ja lõhnga!

Loodan, et tänane päev saab olema parem. Et tumedaid laike on vähem täna... Tuleb küll töine ja asjalikum päev, kui eile - üleeile...

NB! Suhkruvatt ei meeldi mulle.
        Hommikune kirjutaja  ka ma ei ole.

Roiu pildid

http://www.lux.ee/tiia/?page=10023&imgpath=galerii/OD3NAJ5VNGUZ

Roiu näitusest

Ongi 18. näitus Roiu raamatukogus avatud :) Läks täitsa hästi.
Eile ja täna hommikulgi oli mul küll väikene paanika. Eile otsisin meeletult autot, lõpuks facebook´i kaudu leidis Diana auto Keijo nimelise juhiga. Täna hommikul sõitsid nad veel hooga Kaagverest mööda - noh mina suutsin juba paaniliselt kümneid mobiilikõnesid teha, mida Diana vastu ei võtnud. Kujutage nüüd mind paanikas :D

Täpselt kell 9.57 (vaatasin seinakella) oli näitus Roiu raamatukogus üleval.
Võisin kergemalt hingada.

Avamine sujus plaanipäraselt. Tore oli see, et Haaslava vallavanem Priit jõudis kohale, kuigi ta arvas, et ei jõua...

Aga üks UPS oli mul täna tõeline UPS :D Kohal oli ka koolivenna ema, kes muheda näoga rääkis, et omal ajal poeg ikka olevat kõnelenud: Tiia on ülekooli tüdruk, kena ja seadakse alati eeskujuks... Mu Sillaotsa kool on Roiult umbes kilomeeter. Ma tõesti EI OLNUD mõelnud iial, et jäin koolivendadele ka silma ;) See on tänane ägedam UPS :D

Pilte saate varsti ka näha näituselt :)

Aitäh Diana ja Keijo, et mul on jälle üks päev hästi läinud!!!

Head 1. advendi

Ja mul on olemas juba jõulu - apelsinipuu ehtsa käbiga :) ja jõulupuu all kükitab päkapikkki :) :D See olen ju mina oma loominguga :)

Tänane öö oli aknast vaadates nagu tõeline talve muinasjutt.

Head 1. advendi kõigile :)