... ärge ajage igasugusi tundeid iseendas sassi. Seda suutes on ka tulev pimeaeg kergem üle elada.
Mida mõtlen...
Igal tundel on nimi ja loomus.
Õnn on õnn.
Hirm on hirm
Ja nii edasi...
Igal tundel on oma eesmärkki... Minu meelest.
Iga tunne soovib midagi öelda.
Kui olin noor ja roheline, siis ajasin pidevalt tunded segamini. Kergem oli uskuda negatiivset, kui head... Mustas aukus olles ei sallinud õnne, arvasin, et suur õnngi on süüdi, miks katastroof on... Nüüd tean, et nii see ei ole olnud.
Ega saa kunagi olemagi.
Õnn oli/on hea. Suurt õnne ei saagi olla eluaeg, kui pole väikesi rõõme... Mina küll pole veel välja mõelnud, kui suur võiks õnn olla, et öelda: õnnest piisab...
Pigem ütleme, et halvast aitaks. Ja siiski tahame justkui enda teadmata halba või endale aru andmata aina juurde... Sest elu - olu näib süngust...
Igas päevas on pisirõõm. Kindlasti on. Tuleb osata näha. Kinni haarada... ja naeratada... ning võib - olla ka lahti lasta... Sest homme on taas rõõm... Rõõm, mis muudab mure murdsekundikski olematuks.
Soovin, et julgeme rohkem näha väikesi rõõme. Need aitavad rohkem õnnelikud olla. Ja kõik see hea annavad jõudu ja energiat juurde, et leida kõige raskemalegi probleemile hea lahendus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar