Homme abistab mind Liina. :)
Üle pika - pika aja saame kokkugi Liinaga, kuigi oleme soovinud ammu - ammu soovinud taaskohtuda. Ikka ja jälle on mul tunne, et enamus kohtumisi toimuvad just siis, kui minul on kõige suurem paanika, et mul ei ole justkui kedagi abistama võtta. Kuid mitte lihtsalt niisama nt kohvikus kohvi juues nagu ikka... On see hea või halb!? Ei tea. Aga see häirib mind pisut...
Samas momendil olen rahunenud. Sain teada tegelikult juba eile hilisõhtul, et homsega on mul taas korras. Lähen ja teen pealelennu!
Heale asjale eelnev paanika on küll minu elu osa. Selleta ei saa nagu eladagi :P Ja paanikad ja probleemid lahenevad vist tänu sellele, et ma mõtlen positiivselt. See on suur töö iseendaga. Ka sellest olen aru saanud... Mõni asi ei õnnestugi veel, et ma ei jaksa koguaeg tööd teha... Oma käte ja jalgade otsimine ja leidmine on ausalt öeldes minul kõige raskem töö :=)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar