Täna kõigest, mis hingel ja südamel

Riputan nüüd siia Kildu põhikooli pilte, sain just koolidirektorilt Enn Siimerilt. 

                                                    

 Huvitav-huvitav, mille eest isiklik abistaja mind tutistab (kas see ka osa teenusest või:P). Ja mul endal

veel sihuke pagana hea nägu ka ees. Aga tegelikult ta vist lükkab mul lihtsalt juukseid näo eest ära.

Täna veendusin, et ka selline lihtne asi, nagu kaal, pole kõigile ligipääsetav (ikka veel...). Mulle helistati esmaspäeval Herbalife'st, et tulgu ma oma lihaseid ja luid-liikmeid kontrollima-hindama. Kuna pidin nagunii täna linnas olema, siis leppisin aja kokku. Esimene ehmatus Ülikooli 5 trepikojas oli keerdtrepp.   Ma ei ütle naljalt abistajale, et kui keegi appi ei tule, siis mina sinna ei lähe. Täna ütlesin küll. Keerukoha peal oli trepp ikka hirmuäratav. Aga ei, abi tuli kellegi Herbalife noormehe näol, ja üles me saime, ja alla ka. 

Teiseks, kõik mu lihased ja luud jäid kontrollimata, kuna ma ju ei seisa minutit aega kaalu peal, mingid kangid käes ! Küsisin proua konsultandilt, kas enne on siin mõni puudega inimene käinud. Vastus mind ei üllatanud - et ei ole. Ja siis juhtisin tähelepanu, et keegi võiks leiutada puuetega inimestele ligipääsetava kaalu (minu poolest kasvõi pikaliasendis kasutamiseks - päris nii ma neile küll ei öelnud:)). Vastus oli ülimalt hea - et see kaal on Jaapanis tehtud, aga nad ei tea, et sellist spetskaalu kuskil maailmas olemas oleks. Noojah, see on väga huvitav küsimus - kas keegi teab, kas KUSKIL on või ei ole ? Mina kui tavaline inimene sooviksin ikkagi ka kümne aasta pärast väga hea välja näha (praeguse seisuga olen endaga rahul:P) Ja selleks on ikkagi vaja korralikult toituda, korralikult elada, korralikult teada, mis seisus mu luud-kondid on. Aga kust ma seda tean, kui kõik taandub ligipääsmatule kaalule ? Just kaalu järgi saab ju kõik vajaliku välja arvutada.

Õnneks on mul GNLD kogemus olemas. Ja vähemalt GNLD-s ei tekkinud vajadust kaalumise järgi, ja GNLD tooted ON head, sellesse usun siiamaani. Ma pole küll GNLD-ga oma 4 aastat aktiivselt tegelnud, aga tooteid tarbin aeg-ajalt ikka. Arvan, et jäängi oma GNLD-le truuks:).

Veel tahaksin väga pikalt ja laialt blogida lihtsalt oma mõtteid seoses "Postimehe" looga "Lahkudes võtan su kaasa" (15.märts). See on ammune artikkel, aga kuna mul on arvutiga lood ikka jätkuvalt nii ja naa, siis ei ole hullu. Minu mõtted ei muutu ajaga - või kui muutuvad, siis pigem positiivsemaks. Arvan, et täna ei jõua nagunii hingelt ära öelda, see jäägu mu tulevasse raamatusse või artiklisse või kuhu iganes. Kuid mina olen veendunud, et tänapäeva eluolu toodab negatiivsust. Lugesin just hiljuti Eesti oma feng shui raamatust "Raha, rikkus ja küllus", et puudega inimene on tegelikult eriline, ja kõik eriline on rikas. Seega, puudega inimene peaks oma rikkuse välja saama tuua. Seda arvan mina ka. See EI tähenda rahalist rikkust. Raamatus oli sõnaselgelt öeldud, et ka nt TV toodab negatiivsust juurde. Ja mida meie teeme - läheme sellega kaasa. Ja nii me ei näegi teist, positiivsemat poolt. Me lihtsalt ei oska positiivsust enam ära kasutada. Seda arvan mina, ja veel mõned natuke teistmoodi inimesed, kes näevad nähtamatut maailma. Ma ei soovi öelda, et mina ise "näen" nähtamatut maailma - kaugel sellest. Tajun ja võibolla mõtlen rohkem sellistele asjadele, millele ei oska hästi nimegi anda. 

Saan aru, et puudega lapsega võib olla natuke raskem, kui "tavalise" lapsega. Kuid ta ON laps, mitte puudega laps. Ja täiskasvanuna peab ta ikkagi suutma võimalikult palju ise oma eluoluga hakkama saada. Teisalt, nii kaua kui ma oma elu mäletan, on ikkagi räägitud, et puudega laste vanematel ei ole raha, nad kaotavad kõik peretuttavad, ei saa tööl käia, jne., jne. Kallid inimesed, see et need asjad siin elus MÕNEL juhul on nii olnud, EI tähenda, et see PEAKSKI nii olema !!! Kas me julgeme öelda, või isegi mõelda, et võtke vähemalt üks päev kuus iseenda jaoks... Saan aru, et kõik eeltoodud näited, tööl käimine ja raha, on väga olulised, aga kui inimesed, ehk puudega laste vanemad, ei oska enam õnne ja edu tunda, olla ise ka inimesed, siis ON ju midagi väga viltu... Ikka ja jälle unustame mõelda sellele, et kui inimene kohtub teise inimesega, siis on see edu alus. Ja inimene peab kõige enne iseendaga kohtuma. Minu meelest on väga tihti just see koht ära unustatud. Mitte keegi ei saa teise inimese eest kogu tema elu ära elada - ja jumal tänatud !

Minagi olen olnud emale oi kui suur koorem, ja seda pidin ikka mitukümmend aastat jutti kuulma, ja see ei olnud just hea tunne. Ma ei olegi seda vist päris nii välja öelnud, aga tänaseni on mul tegelikult okas kuskil olemas - et ma sündisin nagu kellelegi koormaks, et mind poleks nagu vajagi olnud, või ehk isegi et ilma minuta olekski parem olnud. Aga võibolla tänu sellele okkale ma olengi see, kes ma praegu olen. Ma ei tea, sest ma ei mõtle sellele iga päev ja iga tund. Mina usun täna ja praegu, et minust on kasu ka. Et ma võin olla õnnelik. Elu on parim kink, mille ma olen saanud. Ja see kink on väga hinnaline. Mina olen harjunud olema see, kes ma olen. 

Aga nüüd mõtlen oma emale ja arvan, et tema pole vist siiani harjunud mõtlema, et mina olen just see, kes olen. Et ma olen edukas ja õnnelik. Sest seda ma ju olen. Tahame me siis uskuda või mitte, aga just seda ma olen. Minul on küll hoopis hästi kurb meel, et minu ema ei ole sellest massimõtlemisest lahti lasknud.

Mina kui ema, puudega ema, kellel on täiesti normaalsed lapsed, olen küll väga õnnelik ja rahulolev, kui täiskasvanud lastega on kõik hästi. Nad saavad hakkama. Seda enam, et ma ei saanud nendega mitmeid aastaid päevast päeva koos olla, ja ikkagi ei hoia ma neist kümne küünega kinni. Vähemalt püüan mitte hoida. On nii pagana tore näha, kui noored inimesed loovad oma elu. See on see, mis tähendab, et elu jätkub ka peale mind. 

Ja papale mõeldes - enne oma surma ütles ta mammale, et ta võib rahulikult ära minna. Et Tiia saab hakkama. Need sõnad jõuavad mulle alles praegu kohale, ja mina emana sooviks ka kunagi oma lastele nii mõelda ja nii öelda. 

Nii, aitab küll sellest (positiivsest) nutulaulust:P. Elu läheb IGAL JUHUL edasi. Palun, kasutame oma häid ressursse mõistlikult. Ja kuna ma arvatavasti see nädal rohkem ei blogi, siis kõigile emadele VÄGA HEAD EMADEPÄEVA !