Homme siis olen Kildu põhikoolis, sealse koolipere ees oma näitusega. See kohtumine saab olema natuke teistmoodi, kui siiamaani avatud näitused. Vähemasti arvan nii. See on põnev - nii mitmekümnele noorele endast rääkida ja võibolla avardada nende maailmapilti.
Kuid, nagu ikka, mitte üks näituse korraldamine ja kohaleminek ei suju seiklusteta. Eile ja täna oli täielik tohuvabohu. Iga jumala kord on mingi hetk olnud tunne, et SEE näitus jääb küll olemata. Küll ei ole transporti, küll ei ole raha, küll kukuvad maalid viimasel hetkel seina pealt alla, küll ei ole ühte, teist ega kolmandat, olen isegi kõige lõpuks avastanud, et pole midagi selga panna ! See olen ju MINA :P Aga arvan, et see kõik käib asja (st kunstnikuelu) või tuntud inimeseks olemise juurde. Praegu olen ikkagi hetkeseisuga poolel teel Viljandimaale, ja samas arvan, et ega see tohuvabohu ei lõpe enne, kui homme eluga kodus tagasi olen, ja asi tehtud.
Ja veel üks nali. 9 kuud olen oodanud üht teatud kuuvarjutust - ja täna sadas ta siis ootamatult sisse. Suure päikesepaistega, kusjuures ! Mõelge nüüd ise edasi, millega tegu. Aga mina olen oma otsuse ammu teinud, ja nii see ka jääb. Tuleb uus ja hullem. Ärge mõelge, see ei ole mitte kuidagi näituse ega maalimisega seotud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar