Niisiis, paanika ja unistuste täitumine käivad vist ka käsikäes. Kuna eelmine kord oli kodus tõeline paanikaosakond lahti:P, siis nüüd premeerisin ennast, et selle kõik välja kannatasin. Kaks eluunistust täitusid - esiteks, mul on punased kingad, ja teiseks, mul on mikser. Kujutage - minu elu esimene päris OMA mikser, nii naljakas kui see ei ole. Nii vähe ongi õnneks vaja :)

Nojah, nali naljaks, aga Eesti Energia võib küll vahel hulluks ajada - ja kõik muud asutused ka... Ja siis veel metssiga... Räägin VÄGA tõsiselt. Laupäeval oli pingelangus nii suur, et ei jõudnud isegi nelja tassi kohvi juua:P

Eurolaul - Oti "Kuula" oli algusest peale minu lemmik. Minu meelest Eesti eurolauludest üks parimaid. Isegi kass Bongo vaatas - kelle poolt ta hääletas, seda mina ei tea:P

Täna oli isikliku abistaja kandidaadiga töövestlus, ja olen veendunud, et mina valin Signe. Oli küll teine kandidaat ka, kuid esimest korda nende aastate jooksul ütlesin kandidaadile ära. Mul on küll endal natuke paha tunne, aga paraku on nii et kõik inimesed ei sobi - ja isiklik abistaja peab minuga sobima. Mõelge nüüd ise, mis saab, kui mu oma käed ja jalad mulle kuidagimoodi vastu hakkavad - nii ma ei leia ju endaga kontakti... Võibolla olen juba valivaks muutunud - aga see tähendab mulle endale ju ainult head. St et OSKAN valida, oskan ennast väärtustada ja oskan ka tööandjana ei öelda - nii kurb kui see tööotsija seisukohast ka ei ole.

Järgmisest nädalast

Juuni algus on seiklus. 1. juunil Tallinnas, siis kohe 2. juunil Pärnus ja vahepeal Tartus või kuskil, ma ei tea ise ka veel. Mis edasi saab, seda ma veel ei tea. Aga loodan, et midagi ikka saab.

Vastemõisa Rahvamaja

Selline näituse avalöök oli 14. mail Vastemõisas. Ülejäänud pildid panen mingi hetk kodulehele.

Kurbus ja rõõm ikka käsikäes...

Eile toimus LEEPÜ üldkoosolek. Esmakordselt rahulikult õigel ajal. Majandusaruanne 2011 sai vastu võetud. Aruanne on hästi lühikene ja konkreetne. Rahaliselt mõttes elas LEEPÜ sõna otseses tähenduses minu annetustest. Sellest olen ikka ja jälle bloginud...
Raamatupidajal Leal kulus aruande ettelugemisega paar minutit.
INNOVE rahastamata projekt, millega eelmine kevad - suvi vaeva nägime, tundub meile (vähemasti minule ja Leale) hea kogemus, milles on õppida. OK, raha me ei saanud, kuid me oma väikese projekti - meeskonnaga jõudsime siiski päris kaugele...
Ja mina isiklikult arvan tänagi, et see projekt on elujõuline tänagi. INNOVE-ta. See otn  lihtsalt nii. Juba projekti kirjutamisel mõtlesin, et projekt peab olema jätkusuutlik ka siis, kui toetust ei saa. Ma olin ja olen rohkem kindel, et jõuan sinna, kuhu soovin jõuda. Alles täna lugesin oma postkastis, et huvi minu koolituse vastu. Päris konkreetne. Seega, ei ole hullu, et INNOVE projekti tagasi lükkas. Mina lähen edasi. Mina tean, mida soovin. Ja see teeb minust rikka inimese :);):P
(Nojah, tegelikult juba kunstniku ja kirjanikuna esinemised on mul omaette suur väärtus!)

Eile olid meil koosolekule kutsutud ka valla võtmeisikud. Soovisime arutada IAT  edaspidiseid häid samme. Kuid jah... LEEPÜ jäi jälle enda ideedega. Ega´s midagi, tuleb hakata ellu viima mõtteid, mis on ammu mul olnud. Ja jällegi pole midagi hullu!!! Pean olema lihtsalt julge ja järjepidev. Lollikindel!

Vahetevahel aga tahaksin küll karjuda, et see kõik EI lähe üldse mitte... Miks mina ainsana mõtlen IAT-le, miks ja miks... Siis jälle mõtlen: kurat võtaks, see on minu elu, kes teaks veel paremini, mida ja kuidas vajan, kui mitte mina ise. :)

Minu isiklik abistaja Erika sai tänukirja eile. Ta on olnud minu käed - jalad vaheaeadega üle 3 aasta. :) Erika on esimene isiklik abistaja, kes sai minult tänukirja. Olen ammu - ammu mõtelnud, et pean sisse viima väga hea ja pika isikliku abistaja töö eest mingi meelespidamse... Erikal on praegu isikliku abistaja töö rekord!!!

Eelmise laupäeva pildid

Tõestus, et käisin eelmisel laupäeval Pille sünnal :)

Vastemõisast

Niisiis, esmaspäeva hommikul olin Vastemõisa Rahvamajas. Minu üllatuseks olid näitusekülastajad peamiselt sealsed lasteaialapsed. Teadsin küll, et lasteaed ja raamatukogu on rahvamajaga ühe katuse all, aga esimese hooga käis mul peast läbi: mida ma lastele räägin või mis ma nendega tegema pean? Nii väikeseid mul ei ole veel olnud. Kõik läks hästi lahedalt, lapsed olid nii siirad ja vahetud. Õpetajad aitasid lastel küsida. Ja lapsed proovisid jalaga joonistada. Ma varsti panen pilte ka.

Tänasest ja homsetest

Sain täna lillade lillede igatsuse. Arvan ja usun, et aja jooksul kasvab sellest igatsusest ka midagi praktilist välja, ja minu toaga sünnib midagi täiesti uut. Vajan ainult aega, et vajalikud detailid ja muu juurdekuuluv kokku korjata.

Homme siis järjekordselt Viljandimaale :) Nimelt Vastemõisa näituse avamine ja kohtumine sealsete inimestega. Pean tõusma juba umbes kell 5 hommikul, aga kuna olen juba viimased paar nädalat miskipärast kell 5 hommikul silmad lahti löönud, siis pole seegi teabmis suur probleem. Ja teadagi, kunst nõuab ohvreid - või kunstniku elu :)

Kuna ma viimasel ajal hommikuti nii vara ärkan, siis hakkab tulema tunne, et äkki hakkan vanaks jääma - ei oska enam hommikuti magada :P Ja see tekitab natz segaseid tundeid. Aga inimene on just nii vana, kui ta ennast tunneb, kas pole :) Ja ega ma ennast sellepärast veel kell 5 hommikul voodist välja ei aja - püüan ikka veel uinuda. Armuke ja Bongo on mul tavaliselt kaisus, ega siis nende und ei või segada :P Eriti kui Bongs üle minu külje laiutab, nagu kassinahk.

Reedel, 18.mail on MTÜ LEEPÜ aastakoosolek. Seekord on täiesti normaalne - ei liiga vara ega liiga hilja. Ja kindlasti tuleb arutusele IAT olukord - vähemalt minu osas. Sest ühelt poolt seesama olukord mulle meeldib, teiselt poolt võiks ikkagi parem olla. Just rahastamise mõttes. Millalgi blogin jälle sellest asjast pikemalt. Kordamine on tarkuse ema :)

Natuke mööda juhtum, ehk KES ikkagi kuningas on - kas klient või...

Üle pika-pika aja oli Pille mind tänaseks sünnipäevale kutsunud. Mul oli päris hea meel, et üks tavaline laupäev on natuke teistmoodi - mitte kodusistumise laupäev. Kõik oli hea - hommikust lõunani valmistusin minekuks - käisin duši all, tegin soengut, jne. 

Kuni Kaagvere bussipeatuseni - või õieti bussi tulekuni. On laupäevi, kus näen, et käib väike mikrobuss. Täna oli ka väike mikrobuss. Saan ju aru, et sõitjaid on vähe ja pole mõtet suuri busse kogu aeg käigus hoida. Ja ma olen mikrobussiga sõitnud. Harva küll, aga siiski, kui väga vaja on, ja kui muud bussi käepärast pole. Aga täna bussijuht lihtsalt mind ja mu isiklikku abistajat Lyd peale, kuna tal polevat ratastooli kuhugi panna... Ja ega ta vabandanud ka ega midagi. Lihtsalt sulges uksed ja sõitis ülbelt minema. 

Mina olen ligi 23 aastat bussiga Kaagvere ja linna vahet sõitnud. See oli minu meelest küll esimene selline juhtum. 

Mina, Ly ja Silver vaatasime üksteisele lollide nägudega otsa. Seda enam, et iskliku abistaja tööpäevaoleks pidanud sellega läbi saama - Bussijaamas ootas mind juba teine isiklik abistaja Merike. Ja meie autol ei olnud kuigi palju kütust sees. Ja Silver viis meid ikkagi autoga linna - vahepeal tahtsime autot diisliga tankida (ahaaa - ma ei ajanudki bensiini ja diislit segi, nagu muidu siiamaani teen, olen sellepärast Silverilt hästi palju võtta saanud, et mix ma ei arene :):P). Ja tuli välja, et Roiu tanklas oli elektrikatkestus ! Õnneks vedas auto Tartuni välja, nii et lõppkokkuvõttes kõik laabus. Lõpp hea, kõik hea  !!!

Aga küsimus jääb õhku - kui laupäeviti hakkab tõesti Kaagvere vahet mikrobuss sõitma, siis kas pean tõesti loobuma laupäeviti väljaspool kodu elamisest ? Või pean tõesti Tarbusele "armastuskirja" saatma... Silver ja Ly olid juba valmis bussifirma kontorisse minema. Mismoodi siis ikkagi ratastoolis inimene peab linna saama, kui see on laupäevase päeva jooksul ainuke buss, millega sinna saab ? Samas - mismoodi peab lapsevankriga emme sel juhul linna vahet liikuma ? Minu ratastool näiteks käib kokku, aga lapsevanker üldjuhul ei käi...

On kuulda hästi virisemist just Tartu linna bussiliinide kohta. Mina ei ütle Tartu bussijuhtide kohta ühtki halba sõna - tänagi taheti mulle igati abiks olla, ja naeratati ka. Aga kõik puuetega inimesed ei ela ju linnas. Kas siis maakad peavad tõesti kodus konutama, või 10 korda suuremaid summasid välja käima, et linna pääseda siis, kui neil parajasti vaja ? Pealegi, elu ei seisne ainult arstil ja asjaajamistel käimises, vahel tahaks nagu sünnal ka käia. Ja nt arstile tuleb jõuda kellapealt - õnneasi, et täna midagi tähtsat toimumata ei jäänud...

On vist väga palju soovitud, et maaliinidele jõuaks ka kord normaalsed madalad bussid. Aga sellestki pole kasu, kui mõne kliendi ees võib uksed lihtsalt kinni lüüa...

Töökuulutuse kordus

Veel üks tähtis asi. Nimelt - minuga ei ole veel mitte ükski tööotsija kontakti võtnud. Täna nägin Dianat, kellega kahepeale arvasime, et kõik tudengid on ülikooli lõpetamisega nii ametis, et muu jaoks ei jää enam aega. Diana usub, et mai lõpus-juuni alguses on mul järjekord ukse taga ning siis võiks teha tööotsijate ehk potentsiaalsete IA-dega trikoovooru. Aga mitte trikoovooru neile, vaid trikoovooru teemal, kes suudab kõige kiiremini MULLE trikoo selga tõmmata ja küüned ka veel ära lakkida:P. Nojah, teeme ära, kui see juhtub, et järjekord ukse taga. 

Nali naljaks, aga siin töökuulutus teist korda. Ja ma lisan, et enne tegelikku tööleasumist on kindlasti paar proovipäeva ja töövestlused. Kandideerige kuni 20.maini.

Töökuulutus

Pakun tööd juunist isiklikule abistajale. Otsin iseendale uut isiklikku abistajat.

Sobid Sina,

kes oled  kohusetundlik, usaldusväärne,  rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga naine. Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.

Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada  kodus kui  töölgi, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga.  Isikliku abistajana abistad  täpselt nii palju nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus! Mind pead kindlasti abistama

• isiklikus hügieenis, riietamisel, meikapi tegemisel
• kodutoimetustes
• söömisel (eriti väljaspool kodu olles)
• linnas ja mujal käimisel
• kauplustes ostude tegemistel
• asjaajamistel
• kursustel/koolitustel/näitustel
• vabaaja veetmistel
• rääkimisel st "tõlgid" mind vajadusel            
  jne

Kindlasti kuulub tööülesande juurde ratastooli lükkamine, oskuslik käsitlemine, mida omandad iseenesest päeva kahega ja mis nõuab keskmist jõudu Sinult.

Sa kuuled ja näed ka peaaegu kõiki minu saladusi ja salakäike, milledest palun vaikida :)

Hea oskus on see Sul, kui oskad minu kõrval justkui minu varjuna olla. St Sa ei sega vahele nt jutuajamisel, kuid kui mul on samal ajal vaja, siis oled mul kohe abis (nt käekotist midagi võtta).

Isikliku abistaja töö on omamoodi huvitav. Saad uusi omapäraseid kogemusi, mida teiste tööde juures ei saa võib – olla ealeski.

Kindlasti ei ole isikliku abistaja töö põetaja või hooldaja, tugiisiku ega ka koristaja töö. Eestis on isikliku abistaja töö suhteliselt tundmatu uus amet. Samas kui mujal maailmas on popp töö, mis näitab teisele tööandjale, et uut tööotsijat võib usaldada, sest ta on töötanud isikliku abistajana. 

Mina ise õpetan/koolitan Sind, kuid kogemused tulevad mind abistades ning küllalt kiiresti.

On tunnitasu, heale isiklikule abistajale 3 EUR, katseajal 2 EUR. Kuus tuleb umbes 100 töötundi. Töövõtulepingu ja sellega kaasnevad hüved saad MTÜ LEEPÜ´lt.

Püüan arvestada alati Sinuga! Tööaeg sõltub küll minu elu – olust, minu vajadustest, kuid alati saame tööaja suhtes kokkuleppe.

Küsi julgelt lisa tiia@lux.ee või 5529317

Tee suvi minu isikliku abistajana põnevaks :) (Loomulikult võid kauemaks tööle jääda.)

Veel üks tähtis uudis

Ära iial ütle iial - arvasin, et see nädal enam ei blogi, aga kus sa sellega:P  Mulle tuli meelde, või õigemini soovin jagada, et jällegi on üks mu soovikene täitunud :) Olen Eesti Psühhodraama Ühingu liige (vt. www.hot.ee/epdy). See on lahe.

Täna kõigest, mis hingel ja südamel

Riputan nüüd siia Kildu põhikooli pilte, sain just koolidirektorilt Enn Siimerilt. 

                                                    

 Huvitav-huvitav, mille eest isiklik abistaja mind tutistab (kas see ka osa teenusest või:P). Ja mul endal

veel sihuke pagana hea nägu ka ees. Aga tegelikult ta vist lükkab mul lihtsalt juukseid näo eest ära.

Täna veendusin, et ka selline lihtne asi, nagu kaal, pole kõigile ligipääsetav (ikka veel...). Mulle helistati esmaspäeval Herbalife'st, et tulgu ma oma lihaseid ja luid-liikmeid kontrollima-hindama. Kuna pidin nagunii täna linnas olema, siis leppisin aja kokku. Esimene ehmatus Ülikooli 5 trepikojas oli keerdtrepp.   Ma ei ütle naljalt abistajale, et kui keegi appi ei tule, siis mina sinna ei lähe. Täna ütlesin küll. Keerukoha peal oli trepp ikka hirmuäratav. Aga ei, abi tuli kellegi Herbalife noormehe näol, ja üles me saime, ja alla ka. 

Teiseks, kõik mu lihased ja luud jäid kontrollimata, kuna ma ju ei seisa minutit aega kaalu peal, mingid kangid käes ! Küsisin proua konsultandilt, kas enne on siin mõni puudega inimene käinud. Vastus mind ei üllatanud - et ei ole. Ja siis juhtisin tähelepanu, et keegi võiks leiutada puuetega inimestele ligipääsetava kaalu (minu poolest kasvõi pikaliasendis kasutamiseks - päris nii ma neile küll ei öelnud:)). Vastus oli ülimalt hea - et see kaal on Jaapanis tehtud, aga nad ei tea, et sellist spetskaalu kuskil maailmas olemas oleks. Noojah, see on väga huvitav küsimus - kas keegi teab, kas KUSKIL on või ei ole ? Mina kui tavaline inimene sooviksin ikkagi ka kümne aasta pärast väga hea välja näha (praeguse seisuga olen endaga rahul:P) Ja selleks on ikkagi vaja korralikult toituda, korralikult elada, korralikult teada, mis seisus mu luud-kondid on. Aga kust ma seda tean, kui kõik taandub ligipääsmatule kaalule ? Just kaalu järgi saab ju kõik vajaliku välja arvutada.

Õnneks on mul GNLD kogemus olemas. Ja vähemalt GNLD-s ei tekkinud vajadust kaalumise järgi, ja GNLD tooted ON head, sellesse usun siiamaani. Ma pole küll GNLD-ga oma 4 aastat aktiivselt tegelnud, aga tooteid tarbin aeg-ajalt ikka. Arvan, et jäängi oma GNLD-le truuks:).

Veel tahaksin väga pikalt ja laialt blogida lihtsalt oma mõtteid seoses "Postimehe" looga "Lahkudes võtan su kaasa" (15.märts). See on ammune artikkel, aga kuna mul on arvutiga lood ikka jätkuvalt nii ja naa, siis ei ole hullu. Minu mõtted ei muutu ajaga - või kui muutuvad, siis pigem positiivsemaks. Arvan, et täna ei jõua nagunii hingelt ära öelda, see jäägu mu tulevasse raamatusse või artiklisse või kuhu iganes. Kuid mina olen veendunud, et tänapäeva eluolu toodab negatiivsust. Lugesin just hiljuti Eesti oma feng shui raamatust "Raha, rikkus ja küllus", et puudega inimene on tegelikult eriline, ja kõik eriline on rikas. Seega, puudega inimene peaks oma rikkuse välja saama tuua. Seda arvan mina ka. See EI tähenda rahalist rikkust. Raamatus oli sõnaselgelt öeldud, et ka nt TV toodab negatiivsust juurde. Ja mida meie teeme - läheme sellega kaasa. Ja nii me ei näegi teist, positiivsemat poolt. Me lihtsalt ei oska positiivsust enam ära kasutada. Seda arvan mina, ja veel mõned natuke teistmoodi inimesed, kes näevad nähtamatut maailma. Ma ei soovi öelda, et mina ise "näen" nähtamatut maailma - kaugel sellest. Tajun ja võibolla mõtlen rohkem sellistele asjadele, millele ei oska hästi nimegi anda. 

Saan aru, et puudega lapsega võib olla natuke raskem, kui "tavalise" lapsega. Kuid ta ON laps, mitte puudega laps. Ja täiskasvanuna peab ta ikkagi suutma võimalikult palju ise oma eluoluga hakkama saada. Teisalt, nii kaua kui ma oma elu mäletan, on ikkagi räägitud, et puudega laste vanematel ei ole raha, nad kaotavad kõik peretuttavad, ei saa tööl käia, jne., jne. Kallid inimesed, see et need asjad siin elus MÕNEL juhul on nii olnud, EI tähenda, et see PEAKSKI nii olema !!! Kas me julgeme öelda, või isegi mõelda, et võtke vähemalt üks päev kuus iseenda jaoks... Saan aru, et kõik eeltoodud näited, tööl käimine ja raha, on väga olulised, aga kui inimesed, ehk puudega laste vanemad, ei oska enam õnne ja edu tunda, olla ise ka inimesed, siis ON ju midagi väga viltu... Ikka ja jälle unustame mõelda sellele, et kui inimene kohtub teise inimesega, siis on see edu alus. Ja inimene peab kõige enne iseendaga kohtuma. Minu meelest on väga tihti just see koht ära unustatud. Mitte keegi ei saa teise inimese eest kogu tema elu ära elada - ja jumal tänatud !

Minagi olen olnud emale oi kui suur koorem, ja seda pidin ikka mitukümmend aastat jutti kuulma, ja see ei olnud just hea tunne. Ma ei olegi seda vist päris nii välja öelnud, aga tänaseni on mul tegelikult okas kuskil olemas - et ma sündisin nagu kellelegi koormaks, et mind poleks nagu vajagi olnud, või ehk isegi et ilma minuta olekski parem olnud. Aga võibolla tänu sellele okkale ma olengi see, kes ma praegu olen. Ma ei tea, sest ma ei mõtle sellele iga päev ja iga tund. Mina usun täna ja praegu, et minust on kasu ka. Et ma võin olla õnnelik. Elu on parim kink, mille ma olen saanud. Ja see kink on väga hinnaline. Mina olen harjunud olema see, kes ma olen. 

Aga nüüd mõtlen oma emale ja arvan, et tema pole vist siiani harjunud mõtlema, et mina olen just see, kes olen. Et ma olen edukas ja õnnelik. Sest seda ma ju olen. Tahame me siis uskuda või mitte, aga just seda ma olen. Minul on küll hoopis hästi kurb meel, et minu ema ei ole sellest massimõtlemisest lahti lasknud.

Mina kui ema, puudega ema, kellel on täiesti normaalsed lapsed, olen küll väga õnnelik ja rahulolev, kui täiskasvanud lastega on kõik hästi. Nad saavad hakkama. Seda enam, et ma ei saanud nendega mitmeid aastaid päevast päeva koos olla, ja ikkagi ei hoia ma neist kümne küünega kinni. Vähemalt püüan mitte hoida. On nii pagana tore näha, kui noored inimesed loovad oma elu. See on see, mis tähendab, et elu jätkub ka peale mind. 

Ja papale mõeldes - enne oma surma ütles ta mammale, et ta võib rahulikult ära minna. Et Tiia saab hakkama. Need sõnad jõuavad mulle alles praegu kohale, ja mina emana sooviks ka kunagi oma lastele nii mõelda ja nii öelda. 

Nii, aitab küll sellest (positiivsest) nutulaulust:P. Elu läheb IGAL JUHUL edasi. Palun, kasutame oma häid ressursse mõistlikult. Ja kuna ma arvatavasti see nädal rohkem ei blogi, siis kõigile emadele VÄGA HEAD EMADEPÄEVA !

Tartu ja Kildu

Nüüd minu poolikust Tartust valmis Tartu. Võib-olla tunnete koha ära. Lakkimisega ma tegelikult solkisin ühe koha ära, aga jäägu see minu teada. Vähemasti on see lakitud ka oma väikese jalaga. :P

Eilne päev möödus hästi lahedalt. Kildu Põhikool on hästi armas ja väike, mis tuletas mulle meelde minu enda Sillaotsa kooli. Ise rääkisin esmakordselt väga vähe aega, et ma pidin endast umbes veerand tunniga andma oma parima. Loodan, et ma sain sellega hakkama. Ja loodan, et lapsed said midagi iseendale maailmast juurde mõelda. Kildu kool on esimene kool, kus ma näitusega olen ja kus ma esinemas käisin. Usutavasti ei jää aga viimaseks kooliks.

14. mai olen jälle Viljandimaal, Vastemõisas.

EI või olla - aga on...

Homme siis olen Kildu põhikoolis, sealse koolipere ees oma näitusega. See kohtumine saab olema natuke teistmoodi, kui siiamaani avatud näitused. Vähemasti arvan nii. See on põnev - nii mitmekümnele noorele endast rääkida ja võibolla avardada nende maailmapilti.

Kuid, nagu ikka, mitte üks näituse korraldamine ja kohaleminek ei suju seiklusteta. Eile ja täna oli täielik tohuvabohu. Iga jumala kord on mingi hetk olnud tunne, et SEE näitus jääb küll olemata. Küll ei ole transporti, küll ei ole raha, küll kukuvad maalid viimasel hetkel seina pealt alla, küll ei ole ühte, teist ega kolmandat, olen isegi kõige lõpuks avastanud, et pole midagi selga panna ! See olen ju MINA :P Aga arvan, et see kõik käib asja (st kunstnikuelu) või tuntud inimeseks olemise juurde. Praegu olen ikkagi hetkeseisuga poolel teel Viljandimaale, ja samas arvan, et ega see tohuvabohu ei lõpe enne, kui homme eluga kodus tagasi olen, ja asi tehtud.

Ja veel üks nali. 9 kuud olen oodanud üht teatud kuuvarjutust - ja täna sadas ta siis ootamatult sisse. Suure päikesepaistega, kusjuures ! Mõelge nüüd ise edasi, millega tegu. Aga mina olen oma otsuse ammu teinud, ja nii see ka jääb. Tuleb uus ja hullem. Ärge mõelge, see ei ole mitte kuidagi näituse ega maalimisega seotud.