Ma ei teagi...

... millest blogida, sest blogida oleks terve hunnik asju. Mõni on meeles, mõni meelest ära läinud ja mõnda ei olegi vaja enam.

Tean, et te ootate ehk Suure-Jaani pilte, mul veel neid endal ka ei ole. Kirjutan siia ühe ilusa luuletuse, mis kingiti mulle Suure-Jaani raamatukogu töötajate poolt kaardi ja koos lillede ja kommidega. :)

Sa tulid

Sa tulid tuppa ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su üle oi kui päike,
kui päike kiiresid täis.

Sa tulid tuppa ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su üle heljus kui muusik´,
su komme - valgust täis!

Nii tulid tuppa ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su naeratus oli kui päike:
kõik ilm sai päikest täis!

(Juhan Liiv)

Juhan Liiv on minu üks lemmikluuletajaid, aga ma ei mäleta temalt nii minulikku luuletust. "Hästi-hästi minulik," on mulle öeldud. Kui ma nüüd natuke oma tuba ümber teen, siis ma arvatavasti panen selle kaardi kuhugile nähtavale.

Ja veel - ma pakun ikkagi maist-juunist tööd kellelegi, kes soovib olla isiklik abistaja. Kõik, kes teavad kedagi, kes soovib tööd, palun pakkuge minu juurde tööd.
http://lux.ee/tiia/?page=10017 - sealt leiate töö kohta rohkem informatsiooni ja lisainfot ikkagi minu enda käest. Julge minuga kontakti võtta! :) Siiamaani ma olen uut otsinud nii ja naa, aga mitte päris tõsiselt. Erika on alati ise jäänud, aga nüüd mina ise ei soovi, et ta jääks minu isiklikuks abistajaks. :P Usun, et Erika jääb mulle ikkagi olema, kuigi teises rollis. Ja mina olen ka teises rollis. ;) :)

Suure-Jaani näituse avamisest ma kirjutan teine päev. See oli äge, lahe ja eriline! :)

Täna käisin migratsiooniametis uut ID-d tegemas. Kõik on tip-top, lubati isegi allkirja proovi kodus kirjutada, politseimaja juures on ilusti kaldtee ja isegi maja sees on migratsiooni osas kaldtee ja teenindamine on ka hea. Aga üks pipratera peab suhkru sees ikkagi olema, nimelt pildi tegemisega oli/on jama. See fotokabiin on ratastooli ja üldse erivajadustega inimestele täiesti ligipääsmatu. Mina sain Erika ja võõraste poiste abiga mingi pildi tehtud ja jäime kusjuures kõik ellu! :P Aga tõsiselt kes ratastoolist välja ei saa, neil ei jäägi muud üle, kui teha pilt mujal. Ütlesin seda ka klienditeenindajale, kes oli tõesti hästi sõbralik ja arusaaja, seda probleemi. Vastus oli õnneks positiivne: migratsiooniamet juba mõtleb selle peale. Loodan, et kui ma järgmine kord taotlen mõnda dokumenti, siis on pildi tegemine kohapeal ka okei.

Nüüd ma jälle kaon mõneks päevaks, kuid ma ei kao mitte kuhugi jäävalt. :)

Minu kevadnäitus

saab avalöögi 20. märtsil kell 15.00 Suure - Jaani raamatukogus.

Viljandimaa rahvas tulge mu näitust vaatama!

Naistepäev - pöö...

Loodan, et MEIE päev oli kõikidel teil, kes oleme naised, hästi vahva ja meeldejääv :) Kuigi naistepäevad võiksid olla kõik päevad aastas. Ja ka ööd. Igas päevas võiks lilleõis ja kellegi hool. :)

Mul natuke oli tänane erisugune. :D Minu jaoks pole naistepäev väga oluline... Aga keset Tartu Soola tänavat soovis võõras mees head naistepäeva tulles täpselt ratastooli ette. Ta oli küll pisut joogine, kuid mitte palju.
Wilde kohvik kinkis kommi... Siis nägin sõbrannasid. Seejärel "Kodu Extras" tänas mind keegi proua veel jõulukaartide eest. :)

Mõtlen, ja mõtlen, kuidas taas endale kallikest sebida... Siis saan ka tõsisemalt blogida...