Heade üllatuste aeg

Esmaspäevast on olnud kuidagi väga tore. Tore vist ei olegi jälle õige sõna...

Paluti mind küla jõulupeole. Tuldi kohe mulle koju mind kutsuma. Üllatasin hästi armsalt! Arvasin, et kodu külarahvas ei võta kunagi mind nii omaks - kuigi meil on ju väike küla. Kõik peaks või võiks kõiki tunda... Jne. Mina ise tegelikult olen tagasihoidlik, ma ei lähe suhtelisele palju ligi, et siin ma nüüd olen... Võite küll mõelda minust vastupidist. :) Kahjuks ma ei saa küla jõulupeost osavõtta, kuna lähen teisele üritusele, THINKi karjääri tegemise teabepäevale ja jõulupeole. Kahjuks või õnneks on mul tunne see kuu eriti, et mind võiks olla kohe mitu - mitu, et jõuda kõikjale...
Aga jah, hästi armas on see ikkagi, et külaprouad märkasid mind. 22 aastat olen siin elanud... Muidugi me kõik teretame nt bussipeatuses. Vahel vahetame mõned sõnadki, nagu muuseas viisakusest. Rohkem ei midagi... Inimestel on siiski oma eelarvamus, et ehk ei saa minust aru, ei teada, kuidas peaks minuga suhtlema. Seda on öeldud nii mammale kui Piretile aastaid...
Loodetavasti saab olema uuel aastal siinsamas Kaagveres minu näitus ja kohtumine minuga. Pakusin selle variandi ise mitte jõulupeole minemise vastu. Mulle tundus, et nüüd on õige hetk küla inimestega endalikult suhelda. Võib - olla natuke taas tõestada end, et olen ikkagi täiesti tavaline inimene :)

Tartu bussijuhid hüüdsid mitu korda meile Erikaga: "Ma ju tahtsin aidata, aga te juba lähete!" Nohjahh, mis teha - me ei oota tavaliselt Tartu bussidest kaldtee võtmist. Nii on kiirem ja minu puhul on see võimalikki. Saan aru, et bussijuhid tahavad aidata ja nende kohustus ongi aidata, kuid... Igal juhul juhid saavad minult naeratuse, kui torman bussi esiotsast mööda. :)
Üleeile küll ei oskanud üks bussijuht eriti abistada, kui me väljusime bussist. Me liigume bussideski nagu treppidel. Oskamatu abistamine vähendab turvalisust ja raskendab oluliselt isikliku abistaja tööd. Iga abistamine tuleb südamest. Aga võiks enne abistamist kindlasti küsida, kuidas seda teha ja kas ongi vaja abistamist :) Siis tunneksime kõik rahulolu ja rõõmu :);) Juba küsimine teeb minu südame soojaks. Paneb naeratama.

Eile Kaagvere bussile minnes, ootasin keskmise ukse avamist, tuli minu juurde keegi vanem daam ja ütles: "Tere! Sinul on head ja ilusad maalid. Olen sinu maale internetis vaatanud. Maali ikka edasi. Olen ise ka kunstnik."
Soovis veel häid - häid jõule ja loomerikkast uut aastat.
Mul oli väga hea ja uhkegi tunne :)
Ma muidugi ei tunne eriti kunstnike nägu pidi, seega pole aimugi, kes daam oli. Kuid tunnustus oli küll see jälle. Ja paratamatult pean hakkama iseendale tunnistama, et olen kunstnik :) Seda on mul siiski raske tunnistada. Olen ju nii vähe veel kunstiga tegelenud...

Veel nägin sõpra ja ta peret. Poolteist aastat ei olnud näinud - kuulnud... Minu oma viga ka!!! Huvitav, kuid mõtlesime hiljuti teineteisele ja ennäe trehvasimegi juhuslikult kokku. Poolteist aastat pole ju pikk aeg, teisalt on väga pikk. Üllatus oli see, et Paveli poja juba kõnnib :D Alles ta sündis, minu meelest...

Jõulutunnegi tuleb tasapisi. Eile sai päkapikk pärjaga uksele, tuppa ehted... Iga aasta mõtlen, et ostan uusi jõuluehteid. Mitte ei saa ostetud. Ikka ajan läbi vanadega :) Usun, et see pole ka veel jõulu - elu lõpp! Jõulutunne on ju, peaks olema südames, mitte x - asjades vaid... Bongogi sai oma korvi jõulukarda :)