Katlamaja...

... kaob maamunalt... Siit Kaagveres. Katlamaja lammutus oligi päeva korras. Nüüd ongi mitu tööpäeva katlamaja õuel kolin ja mürin... Ma küll aknast ei näe lammutustöid. Kuulen...
Tegelikult katlamaja oligi ammuilma tondiloss. Lagunenud. Ohtlik...

Huvitav, kas mina oleksin täna siin, Kaagveres, kui poleks sedasama katlamaja, mis praegu kaob... Vaevalt.
Kaagvere tundus 22 aastat tagasi ainus ebasobiv elukoht maailmas. Minu jaoks. Millegipärast tundus siin kõik olevat vastumeelt, kuigi koht oli ilus juba siis... Olen sellest müstikast ennemgi bloginud.
Siis luges Aivar (exabikaasa) ajalehest "Edasi", et Kaagvere kool vajab katlamajja kütjat... Mul oli esimene reaktsioon EI - EI - EI... Kuhu iganes, kuid mitte mingil juhul Kaagverre elama...
Ja nüüdseks on olnud siin 22 aastat mu kodu. Vastumeelne tunne on hakkanud tasapisi kaduma, kuigi vahetevahel tungib mu sisse tagasi. Siis on õige hetk kuhugile kaugemale minna ning taas armsasse koju tulla :)

Mul on katlamajaga veel väiksemaid ja suuremaid, häid ja halbu mäletusi. Kui meil polnud sooja vett kodus, siis käisime katlamajas pesus. See polnud muidugi lubatud, aga ikkagi... Avalik saladus :) Tahtma oli kõikjal, tihti dšussi allgi... Nalja sai palju :D
Siis lendas katlamaja õhku. Kõige õudsam pauk. Mõtlesin, et lennuk kukkus alla. Merili, kes oli kolme kuune, magas sügavalt edasi. Meil oli aga šokk. Exil polnud tööpäeva, kuid ta pidi katlamajja, kuid jäi paar minutit viivitama tuppa - arvatavasti see päässtis ta elu...

Ei tea, milliseks oleks elu kujunenud, kui ei oleks olnud või leidnud ajalehe töökuulutust ja nii edasi...
Siiski ma ei kahetse olnud elu.
Päris tõsiselt.

Loodetavasti Kaagvere saab ilme :) Veel ilusama ja ägedama :)
Kaagveres on minu ainus kodu maailmas. Vähemalt hetkel ja aastaid.

Elu on...

... siiski kummaline :) Kummaline polegi päris õige sõna...

Olen mitu aega mõelnud, et miskit tuleks uut moodi ette võtta jättes ikkagi enam - vähem vanu asju samaks. Sest kõike uut ma oma elu ei tahagi. Olen oma elusaavutustega rohkem või vähem rahul. Lihtsalt soovin kõikega edasi minna. Julgemalt. Edukamalt. Paremini.
Kummaliselt kardan.
Kardan astuda edasiviivaid samme.
Pelgan, et ehk minu otsuseid ei meeldi kellegile. Ma ei tea küll kellele, kuid küllap leidub nii mõnigi, kes ei mõista mu elu. Minu tegemisi ja toimetusi.
Tunnen, et olen jäänud kuhugile nagu kinni. :) Toppama.
Teised, mu sõbrad, seda ei saagi näha. Öeldakse ikka ja alati, kuidas suudan nii palju teha ja toimetada jne. Ausalt öeldes, mind teeb arvamus natuke nukraks ja ettevaatlikuks.
Ma ei anna endast mitte sugugi maximaalselt.
Ja nii see on!!!
Siin on mõned põhjused. Millega tuleb mul endal tegeleda. Iseenda sees.
Ei saa kuulama jäädagi teiste arvamusi, et mix teen nii, kuid mitte naaviisi nagu arvatakse hea olema...

Naljakas on kuulada, kui öeldakse "ära maali, astu kampaaniast välja - niikui ei saa sa sealt midagi" SRY, VÄGA SUUR SORRY, kuid maalimine ongi saanud minu elu aluseks. PALUN MÕISTKE!
Naerma ajab, miks mul ei ole hooldaja, et mis vahe on ikkagi hooldaja ja isikliku abistaja vahel... SRY, VÄGA - VÄGA SUUR SORRY, kuid kui see ei ole ikka veel Eestis ja ka minu eluviisis selge, siis...
Siis tuleb veel ja veel ja veel rääkida, mis on mis.
Aga mul on kummaline tunne, et sellest võibki rääkima jäädagi :)

Armastusest armastuseni

Tea(dsiI)n küll, et vägivalla vastane päev on olemas, kuid selle unustan ikka - see pole ju pidupäev... Unustamine tuleb vist sellestki, et mingil ajal tõrjub mõistus vägivalda mäletamist... Ega kalender - märkmikuski ei leia igat päeva.
Kuid võitlekem vägivalla vastu :)
http://petitsioon.ee/eesti-vagivallast-vabaks/

Tänaseni mõtlen enda ette sageli, miks armastusest sai õudus unenägu. Ausalt öeldes, ma ei mõista seda siiani, KUIGI olen püüdnud kõik lahti mõelda ning ometi ei saa aru, miks armastus peres ei viinud armastuseni, vaid hoopis...
Mitte keegi ei peaks tundma vaimset ega füüsilist vägivalda. Siiski näen üha enam nö varjatud vägivalda st nagu püüdakse head teha inimesele, kuid samas ""sõidetakse" inimesest üle. Psüühiline/vaime vägivald...

Olen kogenenud valu.
Kuid tänu sellele kogemusele olen suutnud rohkem silmi ja südant avada. Loodan, et mu südames on tänaseks palju rohkem armastust...

Jõulukaartidest jälle

Minuni on jõudnud negatiivne arvamus meie Suu ja Jalaga Maalijate Ühingu jõulukampaaniast. Ausalt öeldes arvamus on sama, mis igal aastal: peab ilmtingimata maksma ja Tarbijakaitse teema. Veel lisandus mingi viivise kartus, kui saadetise eest ei tasu.
Seda viivise tiksumist ei mõista mina üldse.
Kust kirjarealt see välja küll loeti!?
Mina parema jalaga ei ole küll sõna "viivis" sinna kirjutanud. Samuti pole kirjas karmi kohuastust tasuda...
Tõesti mind tegi kurvaks.
Veel arvati, et selline kampaania pole üldse hea... Et toob vaid kahju... Ajakirjanduski on meist ja sellest kampaaniast vähe kirjutanud...
See pani mind naerma :)
Siis lubasin omas blogis taaskord kirjutada.
Seda teengi.
Kampaania on aus ja hea. Kui kampaania on teistes maades toimunud aastaid, siis ei saa olla miski vale. Pettus ei saa ju kesta aastaid!!!! Mina küll usun niiviisi :)
Veel usun, et inimesed on harjunud mõtlema meil, et minusugune inimene ei suuda eriti midagi teha ning mind ja mu tööd kasutavad teised ära.
Kindlasti mitte mingil ei kasuta keegi mind ära!
Teisalt, igaüks meist kasutab kellegi tööd ära iga päev. Mulle meeldib, kui keegi kasutab meie kunsti kellegile saatmiseks ja kui keegi saab sellest rõõmu.
Kunsti tegemine on saanud minu tööks.
Suureks tööks.
Usun, et ülemaailma on palju - palju kunstnike, kes nii mõtlevad, et tema suu või jalatöö annab rahulolu eluks.
Mõistan suurepärast, et kõikidele ei saagi kõik kunst meeldida.
Mulle ei meeldi ballett. Kuid ma pole pahane, et see olemas on, et seda reklaamidakse ja müüakse...

SUUR AITÄHH NEILE, KES ON KAARDITEST LEIDNUD RÕÕMU!!!

Saan aru, et rahamured on inimesi matnud endasse, kuid loodan siiski, et nende südameis on alles siiski muudki, mis aitab valgustada musta muret...

Ohhoo - elamus täna

Nii võiksin tänast kokku võtta... Ma tegelikult ootasin pisut vähem või õigemini ei oskanud oodata midagi põrutavat.

Kohtusin Tõnisega. www.rahaveeb.ee ´st. Pidev blogi lugeja ehk mäletab, et blogisin mõne sõnaga Rahaveebist, et tegin nalja pärast ühe väikese testi, kuna mul oli parajasti igav. :D Sellest igavusest saab ehk mingi pöördepunkt mu elus. Ma ei suuda momendil uskuda kõike seda, millest me täna kohvikus Troffe Tõnisega vestlesime, kuid kui saab sellest osagi teoks, on ka minu arvates väga hästi. :)
Veel mõistsin, et rahamuredestki tuleb siiralt ja ausalt avalikult rääkida. Nagu mina viimastel aastatel, kuigi küll mitte nii väga siin blogis. Kõike ei saa ikka massuajale ja ei - tea - millele ajada. Mõni jamps on tehtud lollusest ja paanikast... Või unustades iseennast...
Tean, et nüüd öeldakse, et raha on vähe ja kõik on kallis jne jne jne.
Rahast blogin lähiajal veel.
Kuid nii hea on kuulda, et oma rahaline seis polegi nii hull, kui mõni hetk on ikka ja jälle tundunud. Siiski viimastel kuudel olen juba isegi mõelnud, et lõpuks ometi paistab tunnelis VALGUS...
Ups!!! Just nädal tagasi oli kõne all VALGUS. Kaupo juures oli valgusest teistel teemadel jutt, kuid siiski. See tuli just nüüd meelde.
Juhus?
Kokkusattumus?
Ma ei usu.
Mitte ei usu.
Pigem iseendaga järjepidev töötamine... Kuskil alateadvuses jooksevad asjad kokku ning saavad selgemaks.
See on hästi kummaline. Vahel seletamatu. Kuid see viibki elu edasi. Kannab sind uude otsingute poole...

Mõned LEEPÜ asjadki sai korda aetud.

Isikliku abistaja töökoht

vabaneb üks isikliku abistaja töökoht arvatavasti uue aasta alguses. Jaanuaris - veebruaris.
See tähendab,
et hakkan otsima juba nüüd uut isikliku abistajat. Kõik, kes soovivad isikliku abistaja tööd teha, kanditeerige julgelt ja kohe :)

Nii, laabubki!!!

Eilne päev möödus saginaga. Jõudsin palju asju korda ajada, mis hetkel oli vaja :)

Linnas käimisel oli kiirkäimine! Oli vaja maalimisvahendeid. Jooksin oma lemmik kunstipoodi Tartus.

Kõige meeldivam oli kuulda valla uuelt sotsiaalnõunikult Meililt, et vald jätkab 2012 aastalgi IAT rahastamist. See on väga hea uudis! Natuke halvem on ehk see, et summa valla poot ei suurene... See tähendab, et mina annetan oma IAT-le kaks pool korda raha. Täpselt nii nagu tegingi paar nädalat tagasi iseendale IAT 2012 projektikese.
Egas midagi - elu tahab ju elamist!
Kindlasti minu Mäksa vald annab ka oma parima! Olen sellest veendunud.
Kuid väga meeldiv uudis on veel see, et uuest aastast hakkab kogu klient Tiia ehk minu IAT-t
pakkuma ja majandama MTÜ LEEPÜ. Detsembris kirjutame lepingule alla. Seda sammu olen isiklikult oodanud umbes 5 aastat, et parandada oma isiklike abistajate töötamisturvalisust. Ja endagi turvalisust, et näiteks isiklik abistaja lihtsalt tööle ei ilmu...
Loodan südamest, et mina ise ei jää MTÜ LEEPÜ-le ainukeseks kliendiks :) Ja kui jäängi, pole ka hullu!!! IAT osutasime kogemus peaks olema nüüd MTÜ LEEPÜ-l küll. Ametlikult jaanuaris 2012 juba aasta... Isiklikult see kogemus 1999 aastast...

Minule on isiklik abistaja sama tähtis, kui mõnele auto :D:P
Muide, auto ostusoov on mul samuti. Juba mitu aastat. Unistustel on kombeks ühel ootamatul hetkel täide minna ning võib - olla ühel ilusal päeval kihutangi oma autoga ringi... :D

Aga jah, auto on minu jaoks vähem tähtis, kui isiklik abistaja...

Loodan leida ka sponsoreid, kes toetaks IAT-t. See leidmine on raske, kuid kui hästi lahti seletada ja korduvalt, lollikindlalt :) , siis mitte siiski lootusetu. Tuleb tegutseda vaid heaga ja sihikindlalt :)
Ja kõige tähtsam on selle kõige kõrval elada oma elu. IAT ei tohi saada kinnisideeks, et see ongi täisväärtuslik elu. Eemm, nüüd väljendasin end vist segaselt... Tähendab, IAT on täisväärtuslikku elu alus - ülejäänud võimalused on ikkagi minu enda teha.

Vahel tundub, et räägin liig palju IAT-st. Muid teemasid nagu polekski mul... On. Tõesti on. Aga jah, sellist eluviisi isikliku abistaja abiga teadakse veel pagana veel. Eile just uurisin sotsiaalnõunikult Meililt, kas Tartu Ülikool räägib kas või natukenegi IAT-st. Vastus oli EI. Kuidagi kahju on, et puuetega tudengid räägivad, kui oluline on IAT ning siis ... on null seis.
Ikka veel.
KURB.
Kuid jällegi MITTE LOOTUSETU.

Kui on usk, lootus ja armastus,
siis laabubki pika peale samm - sammult elu.

Olen täitsa olemas ja elus :=)

Lihtsalt olulist nagu pole olnud blogida. Nohjaa, minu endale on küll viimasel ajal enam - vähem kõik oluline. Olulisem.
Mul on tunne, et see aasta on läinud kuidagi väga tühja... Kuigi ka nii ei saa öelda. Kõik on suhteline :) Aasta lõpus võiks teha mõne asja kordagi... On tunne, et mõni asi saabki korda.

Aga viimastel ajal olen tähelepanud, et inimesed on enda ja oma murede pärast lausa paanikas. Ei mõelda millegile muule, kui rahale ja rutiinile, kuidas ellu jääda... See on kohutav tegelikult. See suretab elamisrõõmu, millega jäädagi ellu...
Mis on inimestel viga, et ei suudeta enam midagi muud mõelda, kui raske ja keeruline ja ka kiire elu on...

Loodan, et homme kuulen vallast häid uudiseid järgmise aasta IAT kohta. Minu isiklik ja MTÜ LEEPÜ eelarve on kokku arvutatud...

Täna 11. 11. 11

Maagiline päev :)
Muide, Hiinas olevat hoopis vallalistepäev, mitte abielumispäev... Seega, ka minu päev natunatuke :P Huvitav, mida mõeldakse vallalistepäevast... Kas peaks kohtama hr Õiget või olla õnnelik vaba naine vabal maal :D Kellelt oodata häid soove... või lilli... Päris huvitavad küsimused, eksole!!!
Mina küll kuulsin sellisest päevast täna esmakordselt ja ehk ka viimast korda elus...

Päev on täna nagu päev ikka.
Vähemasti minule.

Mis muutus eile...

... Tõrvandist koju jõudes hea tujuga? :D

Tõrvandi näitusest

Hästi hea tunne on mul siiani eilsest näituse avamisest. Ma ei teagi, kes eile rohkem olin, kas kunstnik või raamatu autor :) Arvatavasti olin kõigeenne mina ise.
Igatahes sain esmakordselt ka raamatukogus olevale oma raamatule autogrammi kirjutada. :) Ja raamat läks vist lugemisele...
Tõrvandi raamatukogu on ilus ja armas. Eriti meeldis mulle pisi hubane kohvik, kus ajasime jutu umbes tunni. Minu meelest oli sõbralik õhkkond, kuigi algul vaatasin küll nagu esimestel kohtumistel ikka, et inimesed on kuidagi kohmetud... Kuid see kohmetus läheb alati üle. :)
Näituse pilte võite veel näha mu kodukal . Pildistaja ikka Erika.



Raamatukogu juhataja Liivi ütleb lõpu sõnu. Kuid vestlusring jätkus sellele vaatamata.
Ja siis saabub ootamatult kõikidele üllatus, mis minule meeldis väga - väga :) Kuna raamatukogu asub Ülenurme gümnaasiumi algkooliga ühes majas, siis soovis 3. klassi õpetaja lapsi vaheajal paariks minutiks minuga kohtuma tuua. Armas ja asjalik soov. :) Lubati proovida jalaga kirjutada... Õpetaja loodab, et laste käekirjad paranevad... :)

Aitäh, kõikidele, kes mind aitasid Tõrvandi näituse korraldamisel! Aitäh Janale, Silverie, Märdile, Merikesele, Liinale ja loomulikult Erikale :)

Eile juhataja Liivi ütles, et viisime üleeile, kui panime maale üles, raamatukokku naeru. Jäime Erikaga mõtlema, et me ei naernud palju. Tavaliselt. Aga võib - olla naeramegi iga päev palju, et ei panegi tähelegi... See on nii hea ju - naerda nimelt.

Maalimine... Üllatused...

Ehk siis - ei ole halba ilma heata :)

Viimasel ajal on elu nagu kiigel. Lennukalt halvast heani - heast halvani - halvast heani. Ikka hoogsalt alt ülesse - ülevalt alla - alt ülesse...

Nädalavahetusel tegelesin peamiselt Tõrvandi näituse ettevalmistusega. Seekord saavad olema mõned pisiasjad teistmoodi. Kirjutasin maalide nimesedelid ise. Ilukirjas. Ka iseenda tutvustuse tegin käsitsi ehk siis jalaga, mitte arvuti ja printeriga. Natuke aitas kääridega Silvergi...
Tulemusena olen mina praegu rahul. Eks näis, milline ilme jääb näitusel.

Usun, et minu jala - ilukiri on omaette vaatamisrõõm paljudele. Soovin seda või mitte. Minu jaoks pole küll midagi erilist oma ilukirjas...
Meeldib lihtsalt ilukirja kirjutada.
Meeldib olla loov...

Aitäh neile, kes on jõulukampaania raames soovinud mulle parimaid soove!!!

Ja üha rohkem usun, et mõnikord olema sünge ja lootusetu, et taas näha, kui helge ja lootusrikkas on enda ümberringi...

Näitused ja kohtumised minuga

1. Tuletan meelde, et sel teisipäeval, 8. novembril kell 10.00 avan näituse Tõrvandi raamatukogus Tartumaal.

2. Siis järgmine, nr-lt 10. näitus - kohtumine on 27. detsembril Pärnus. Täpsemalt http://teehead.ee/Meie_pere_joulupidu2011.html .

3. Uue aasta alguses on jaanuaris taas Tallinnas näitus.

4. Tund tagasi sain kinnitust, et kevade poole ootavad mind kunstitöödega küll Suure - Jaani inimesed Viljandimaal.

Päris tihe töögraafik mul :) See ainult meeldib mulle :)
Varsti saab Eestimaale ring peale tehtud...

Kes soovib mind ja mu kunstitöid oma silmaga näha, võite julgesti ühendust võtta ;)

Hingepäev

möödunud...
Usun, et kõik head hinged leidsid rahu ja rõõmu kodudes... Usun, vanaemade ja papa hinged on alati kuskil lähedal ning valvavad. Uskuge või mitte, aga papa hing on tihtilugu köögis... Algul oli kuidagi kõhe. Mõtlesin, et kujutan ette...
Aga maailmas on siiski midagi, mida ei oska seletada. :)
Ja maailm on nii suur ja võimas, et siia mahume kõik ära. Mitte ainult mälestused inimesed ei ole meil, vaid ka nende hinged... Või vastupidi, ehk hingedel oleme meie... Me ju ei tea, mida hinged tegelikult mõtlevad, tunnevad... KUI me arvame, vahel usume, et hinged tulevad koju, siis peaksid nad muudki tegema, kui kodu tee üles leidma...
Vahel on seda nähtamatult siiski raske uskuda.
Ja ometi olid kunagi inimesed, keda enam ei ole, meile omased ja kallidki... Seda pole ju raske mäletada...

Püüdsin maalida. Vihastasin tõsiselt. Muidugi enda peale - mitu korda võib üht nägu pesta ja uuesti maalida... :) :P

Võib - olla sebi(si)n 2012 aastaks juba ühe konkreetse näituse juurde. Viljandimaal.

Hea ja asjalik (nime)päev

Sain täna nimepäevaks pesamuna ehk pisi kaktuse. Erikalt. Nii armas :) Ma polegi nimepäevaks eal vist saanud ühtki taime ega lille... Aitäh kõikidele, kes soovisid tänaseks head :)

Täna algas Suu ja Jalaga Maalijate Ühingu jõulukampaania. Tooteid võite ise ka osta/tellida.
Otseloomulikult koju saadetud kirjal ei ole mingit ostukohustust. On aga meeldiv kellegile saada häid soove mingil erilisel kaardil!
Loodan südamest, et see aasta on suhtumine meisse mõistev. Kunsti tegemine on vaid meie töö. :)

Käisin täna õhtul Kaagvere küla koosolekul. Mäksa vallamaja rahvaga. Üks on kindel, et Kaagvere ei sure välja. Jääb elama. Kurb oli see, et noori oli koosolekul väga vähe. Samas ei olnud ühtki vanahärratki. Olid vanemad prouad küll...
Meie küla areneb aasta paariga vist palju. Juba Kaagvere kool laieneb ja suureneb ja areneb. Kuigi just kooli areng pani edasi - tagasi mõtlema... Nii väike küla, kuid kui palju probleeme ja unistusi. Unistused on head :)

Selle pildi tegime eile õhtul, kui olin dšussi all käinud (reisitolmu pestnud) ning hea puhanud tunne oli olla. Siin pildil on minu sõnajalg, mille tõi hilja aegu kellegilt mulle. Mulle tundub, et sõnajalale meeldib minu juures.
Loodan, et õnn tuleb ehk minu tuppagi, kui leiaksin jaaniööl sõnajalaõie kapi otsast :) Kaua ikka võib olla õnneta ju... Ma ei ole ülds e nii vana ja inetu, et õnn keerab selja :) Siiani on võib - olla olnud silmad suletud, süda külm... :P Aeg on jälle südamehäält kuulda ja südamega näha ;)

Ainult muretsema panevad apelsinipuu ja jõulutäht. Nemad on kuidagi nukrad... Apelsinipuul kollased lehed... Jõulutäht kuivas üle öö... Nagu oleks sõnajalale kadedad... :( Kordan küll neile, et mul jätkub armastust neilegi.
Eks sügis ole raske aeg.

Nädalavahetuse pildid pildistas mu isiklik klõpsustaja Erika. Aitäh sulle!!!

Meil on mõte teha video, kuidas ma tulen toime... See on päris ammune mõte...

Kõik Tiia´d ja Tiiu´d head nimepäeva!