Vaatasin eile Tantse... Mind jäi nagu kummitama küsimus Elisabetile ta emalt, kas kõndimine on raske... Tüdruk vastas, et ei ole...

Ma ei mäleta, et oli raske samme astuda... Lapsena läksin ju üle toa... Mitte alati. Üksinda ma ei julgenud... Mugavam turvalisem oli teistmoodi hakkama saada. Ja hirmudega polnud nagu keegi õpetanud mind toime tulema tulema... 18 aastaselt alles õpetas tädi Eva mind kukkuma, samas roomama... Mul meenus, et umbes 25 aastat tagasi laskis teha tädi Eva mulle "kõnniroboti". Võileiva hinna eest kellegil külamehel, kes oskas keevitada ka... Sel "kõnnirobotil" oli rõhk mu oma keha tunnetamisel... Ringrajal viitsisin ausalt öeldes väga vähe kõndida... Muud oli vaja teha! Küllap õppisin siiski tunnetama oma keha rohkem... Tädi Eva, kes oli teener ja ise tegelenud iluvõimlemisega, oli aga pahane ja solvunud, et ma ei sattunud tema juurde vähemasti 3...4 aastaselt, siis oleksin kõndinud ... Sattusin tädi Eva juurde puht juhuslikult, kellegi kaudu... Ma isegi ei mäleta, kuidas ja kes kõneles kellegile... Seda küll mäletan, et tädi Eva soovis mind, mitte mu haiguslugu näha :)
Sedasi tegin kaks - kolm - neli aastat järjest päevas kaks - kolm tundi võimlemist. Higimullid otsa ees... Tagant järele mõeldes oli kõige hullem üksinda tegemine. Puudus kamp.
Nüüd olen mõelnud aeroobikale. Ikkagi keha liikumine jne. Kuid ei ole aega jäänud võimalusi uurida...
Ja tantsima tahaks jälle!!! Poolteist kuud on möödas viimasest tantsimisest...

Oh aegu ammuseid...