Pühapäev... Magasin hästi kaua. Ärkamata. Öid järjest on silmad plaks lahti enne kella viit ja siis niisama küljelt küljele... kuni peaks üles ärkama, siis vajuvad silmad taas kinni... See on väsitav stressi märk :P
Ei ole hullu :)
Olen selle tundega ammu tuttav. Ammu sain sõbrakski. Siis see silmad - lahti - magamatuse või magamise tõmbus eemale... Võib - olla ongi sõprussuhe natuke ununenud, võib - olla sellepärast häiribki mind...
Ei ole olnud aega mõtelda, et mind võib stress taas kallistama (see sõna on nimme siin!!!) tulla... Ununenud, et nõrkus ongi tugevus...

Täna meenus, et kuskil laua otsas piilub mind Mammagoi. Ja mul on Südamehääl...
Päh, kõige lähedasemad sõbrad vahel ununevad :(
Nii EI saa ju!!!

Nüüd tuleb unistada. Teha suur plaan töötamiseks. Suvi on läbi. Suvel võtsin vabamalt...