siis kuidagi ikka saab. Alati saab :) Praeguseks hetkeks on mulle selge pilt: minu olemine ja tegutsemine läheb edasi, kuigi Erikat ei ole mul paar kuud. Isiklik abistaja Merike saab käia pisut rohkem s o nädala seeski. Samas on sõbranna olemas :) Nii et midagi mul ära ei jää abistaja puudumise tõttu. Aja planeerimine on nüüd veel konkreetsem ja kokkuhoidlikum.
Ka väga väheste abitundidega saan teha palju.
Ega teie, blogi lugejad, vist ei saagi aru, kuna ja millal on mul isiklik abistaja või kuna mitte...
Mina kui riskifaktor tulen siiski väga palju aega ise hakkama. Kindlasti vajan isiklikku abistajat nö linna päevadel...
Olin pool ööd unetu. Vahtisin pimedust. Ja mõtlesin ja mõtlesin...
Mõtlesin näiteks seda, kas on uuritud, kes jääb rohkem näiteks südamehaigustesse, kas puudega või puudeta inimesed... Päris tõsiselt. Või kellel on suurem oht pimesoole äkilisele opile, kas puudega või puudeta inimesel... Päris tõsiselt taas.
Saan aru, et on puudeid, mis on seotud mõne ränkraske haigusega. On puudeid aga, mis on lihtsalt olemas samasuguseid aastaid, millega ei kaasnegi haigusi... Nagu minul. Olen oma puudega kohanenud, et elada nö tervena... Mul tõesti pole olnud ühtegi suuremat haigust peale palaviku ja köha ja nohu...
Ma ei arva samuti, et mul on suurem risk sattuda ka autoavariisse, kui puudeta inimesel...
Veel mõtlesin, kes on halvem või parem lapsevanem, kas see, kes lubab lapsele raha eest osta kõige - kõige asju või see, kes püüab seletada, et maailmas on palju muid olulisi asju peale raha...
Samuti mõtlesin, et elu on nii habras. Õhukene. Ka lühikene, et jõuda mõelda kõike. Öelda kõike, öelda head. Tihti kulutame antud aega halvale ütlemiseks...
Eile õhtul vaatasin aknast kahte taevatähte. Mõtlesin, et 25 aastat tagasi oli mu hinges samasugune igatsus nagu täna... Igatsen midagi, mida ei saa iialgi sõnadesse panna. See on nii suur, võimas, pisike, õrn igatsus... Kas 25 aasta pärast on mu hinges samasugune igatsus nagu täna...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar