Facebook´i kirjutasin eile oma arvamuse Tantsud tähtedega saadest... Tean, et mõned mu järjepidevad lugejad pole facebook´i kasutajad, seepärast paari sõnaga ka siia... ning vb pisut teisitigi, kuid...
Mind huvitab aina rohkem, miks pole saades tantsutähte ratastoolis. On heategevus saade. Väga hea ja nii ilus silmale vaadata. Ütlen kohe, et mina pole kordagi sõnumit saatnud ühegile lemmiktantsupaarile... Raha pole kokkuhoidnud. Kuid mulle on kuidagi vastumeelne, et ikka ja jälle keegi ütleb haletsevat (tema enda meelest küll hoolivat), et puudega laps ei saa kunagi tantsida...
Sorry, kuid mitte mingil ei ole nii!!!
Miks keegi otsustab kellegi eest midagi jälle, enne veel, kui puudega laps mõistab, et tema eluviis on siiski ta enda otsustada ja teha. Lapse otsustamise julgust võetakse enne, kui see saab hakata kasvada.
Facebook´i arutelu sujus sujuvalt erikoolidele... Et pannakse palju lapsi lihtsalt erikoolidesse...

Iseseisvus ei hakka oma jalal käimisest ega erikoolides õppimisest, kus minu meelest on sotsiaalse arengu piirang siiski. Niiviisi saab olemagi ikkagi nõiaring, kus ühelt poolt räägime, kui palju on tehtud ja teisalt räägime, kui palju on mõnitust igal pool... Puudega ja puudeta lapsed ei saa üheskoos kasvada. Üksteisega arvestada.

Nõuka ajal polnud invaliide...
Nüüd nagu puudega inimesed olemas küll, kuid ikka tõrjutakse... Just eile sain e-kirja healt hr Mihklit, kes on tõesti aastakümneid selle teemaga tegelenud. Kes kirjutas täpselt sama, et ikka veel tõrjutakse puudega inimesi...
Seega, mis on muutunud...
Palju on muutunud
ja
eriti polegi muutunud siin maailmas.

Ellu jääb tugevam.
Nõrgema ees otsustab keegi teine, kuidas ellu jääda. Kas teise otsust meeldib nõrgemale või mitte, see kahjuks tihti polegi kellegi asi. Lepi. Nagunii paremat elu ei saagi sa endale teha...

Võrdväärsus...

Mul on suht hea tuju. Lihtsalt mõtlen sügavuti...