Enda ette!

Olen üle mitme aja jälle üksinda. Enda ette. :) Viimased ajad on olnud kuidagi hästi sündmuste rohked. Seinast seina. Nüüd ongi sekund iseendas kõik läbi mõelda. Rahulikult. Tasakaalukalt.
On asju, millest olete, minu inimesed, aimu saanud.
On asju, mida tean aind mina.
Jajaa suudan oma inimeste keskel ja vahel olles siiski oma mõtteid ja tundeid iseendale jätta. Ausalt öeldes, see on suht keeruline...
Sest
üksi olemise hetki on suht vähe.
Vahetevahel on neid lihtsalt vaja.
Ma ei suudagi enam pidevalt ja palju olla üksinda. Tuleks vist juba üksildane tunne. Kuid just omaette olemist on vahel väga vaja.
Mulle meeldib näiteks ühes kollases bussis taga istuda. Olen küll nagu eraldi, kuid siiski bussis inimeste seas... Kuskil, pisut kaugemal, kuid siiski bussis istub isiklik abistaja... Istun küll ikka ratastoolis, kuid ma ei mõtle ju sellele. Olen maailmas oma mõtetega. Oma tunnetega.
Ma ei tea, kas saite nüüd aru, mida soovisin just öelda... :)
Arvan, et paljud soovivad selliseid hetki.
Vahe on selles vaid, et neid enamus saavad minna soovi korral näiteks kohe taevatähti lugema minna õue. Mina peaksin ootama isikliku abistaja tööööd - ning kui töööö saab olema (nagu Olustveres oli), siis on arvatavasti see soov meelest läinud ja on muud tegemised :) Või vaadata aknast taevatähti... Kuid õhtuti ja öösiti ei ole viimasel aastal eriti olnud.
Kodu on väike. Kuid häid lambaid mahub alati palju väikesse lauta :D Nii palju meid ka tavaliselt toas ei ole... Kaks - kolm...
Ja samas on südames hästi soe tunne, et mitte oma lapski on võtnud mingigi osa me kodusoojusest omaks :)

Aga jah, vahel on enda ette lahe olla!

Väljas on pime. Kallikese kell on alles 20.55. Sügis saabub...
Huvitav, suvi möödus nii, et ei saanudki aru. Päevikaidki ei saanud kordagi selga... Üks kord panin suure varba Emajõkke... Ongi kogu 2011 aasta suvitamine ;):)
Kuhu aeg kaob?
Alles ootasime valget aega ning juba on pime aeg tagasi.
Just see aasta on aeg lennanud kuidagi uskumatult kiiresti. Ja kummaline, ei olegi eriti midagi teinud... Rutiine elu. Mured. Rõõmud. Natu tööd. Kuid midagi suurt ega erilist pole suutnud teha. Veel...
Äkki sügis toob midagi juurde. Soovin rohkem võimalusi töötamiseks. Aga miks ka mitte rõõmuks. Armastusekski...