Oktoober lükub JAANUARI 2012

Nüüd on selge, et 27. oktoober Tallinnas jääb ära või üritus lükub jaanuari 2012. Jaanuaris saab mu näitus pikemalt üleval olla. :)

Siiski,
kui keegi soovib mind enne külma talve näha Tallinnas või ka mujal, kutsuge kohtama :) Tulen suurima hea meelega oma mõtetega ja maalidega ;)

Olen ikka elus,

kuigi on olnud nii - naa nädal. Iga päev juhtub midagi, mis ei meeldi. Iga päev juhtub häid üllatusigi tulema.
Ühesõnaga, olen väsinud ja samas sain energialaksu esmaspäeval Lõunakas käies. Olin olnud täpselt kolm nädalat õue õhuta. Mõistsin taaskord, kui suur väärtus on kuhugile minemise saamisest. Kipusin selle juba unustama...

Mood - süda rahul

Ringvaades oli noortemood. Ratastoolis noorte mood... Esimest korda Eestis pisi moeshow.

Lahe!!!
Äge, kui on inimesi, kes on võtnud moeteema südameasjaks!

Kunagi, umbes 6...7 aastat tagasi oli meil oma kampaga korraldada mingi moeetendus. Mõtlesime küll väiksemalt... Isegi midagi suutsime kirjutada üles, projekti seemneks... Mu abistajat Pillet huvitas mood ja sellega seonduv.
Kuid siis
keeras elu - olu teisse suunda, ning me hoog vaibus. Kahe - kolme kuu mõtesähvatused ununesid...
Nende aastatega on olnud mul kolm arvutitki... St moe - mõtesähvatused jäid neisse arvutidesse, mida mul enam ei olegi... Nii et mitte kuskilt ei saakks parima tahtmiselgi neid üle lugeda ja naeratada...

Mul on tõsiselt hea meel, kui keegi mõtleb moekandjale ratastoolis.

Mulle endale pole olnud kunagi mood ja riided küsimus. Vahel on olnud lihtsalt narr kuulda, kuidas julgen ratastoolis julgelt moekalt käia. Ausalt, viimane moesõna pole mind ealeski väga huvitanud. Siiski aga...
Nüüd on mul kapis tikkkontsaga balli kingad. Eelmine aasta otsin Tallinna ühest kaltsukast. Jalas ei ole kandnud, SEST pole ballile sattunud :) Võib - olla ükskord satun ballile ka... Mu süda on rahul - mul kingad ootavad sobivat hetke...
Paar suve olen käinud plätudega. Ennem arvasin, et nad ei seista jalas. Jällegi otsin naljaks, et nad meeldisid... See suvi käisin v a üks kord plätudega. Minu jaoks on nad väga mugavad. Hoian pastakat varba vahel, miks mitte siis hoida plätut varba vahel. :P Muide, vasakus jalas oli plätu harjumatum alguses, kui paremas. Ja nii see oligi!!!
Oli aeg, kus oli paanika mini ees. Poleks uskunud, et 20 aastat hiljem, nüüd on miniseelik/minikleit mu lemmik.
Eluaeg on olnud rõhk väljanägemisel. Juba lapsena oli mul tohutult kleite jne.

Mida ma üldiselt ei tee ka praegu, see on huulte värvimine. Sest see ei ole minu huulte jaoks :) On huulepulk ja huuleläige (muide seda kasutan mujal, mitte huultel, nt silmadel), kuid... Poodideski huvitavad kõige vähem huulte asjandused.

Võib - olla aastatega olen õppinud oma pisut teistsugust keha rohkem väärtustamagi. Huultega on küll isemoodi värk :D

Riided võivad ju olla, aga kui inimesel puudub kontakt oma kehaga, siis ei varja seda vist ükski riie. Ma ei tea, mis nüüd moekunstnikud kostaks, kuid mina usun nii... Ilus inimene on endaga kontaktis.

Ja tänased noored moetegijad olid endaga kontaktis :)

27. oktoobril

võite loodetavasti mind näha Tallinnas. Võib - olla juba 26-nda õhtupoolikul, sest 27-l pean olema oma näitusel - kohtumisel. Nagu ma aru saan, on see näitus - kohtumine ühepäevane... Tore ikka :)

Mulle meeldivadki väiksemad kohtumised. Jõuab igaühega suhelda. Igale küsimusele vastada :)

See näitus sai alguse facebook´ist juba kuskil maikuust... Mu sõbrad, kelledega suhtlen, kuid keda pole veel silmast silma näinud, soovivad minu kunsti näha... :)

Eks mul ole ametliku poolt ettevalmistada pisut üle kuu. Anda endast parima...

Suluringist kopp ees!

Mul vist rahutu hing.
Mulle ei meeldi olla kui orav rattal. Orava rattal pole turvalisust minu jaoks. Ei ole. Kõik tuttav. Kõik rutiine. Isegi mured on harjumuspärased. Minu meelest see on juba läbipõlemisi oht.
Kuid läbi põleda ei ole minul küll aega...
Lihtsalt pole aega...

Midagi peab hakkama toimima. Uut moodi pisut. Loomulikult jäävad vanad soovid ja unistused, mida ikka - ikka soovin ja unistan ellu viia. Mõtetest ehk piisaks nüüd... Sõnadestki... Küll olen mõelnud ja rääkinud...

Muidugi jäävad ka sõnad.
Olemine.
Tegutsemist peab juurde tulema...

Facebook´i kirjutasin eile oma arvamuse Tantsud tähtedega saadest... Tean, et mõned mu järjepidevad lugejad pole facebook´i kasutajad, seepärast paari sõnaga ka siia... ning vb pisut teisitigi, kuid...
Mind huvitab aina rohkem, miks pole saades tantsutähte ratastoolis. On heategevus saade. Väga hea ja nii ilus silmale vaadata. Ütlen kohe, et mina pole kordagi sõnumit saatnud ühegile lemmiktantsupaarile... Raha pole kokkuhoidnud. Kuid mulle on kuidagi vastumeelne, et ikka ja jälle keegi ütleb haletsevat (tema enda meelest küll hoolivat), et puudega laps ei saa kunagi tantsida...
Sorry, kuid mitte mingil ei ole nii!!!
Miks keegi otsustab kellegi eest midagi jälle, enne veel, kui puudega laps mõistab, et tema eluviis on siiski ta enda otsustada ja teha. Lapse otsustamise julgust võetakse enne, kui see saab hakata kasvada.
Facebook´i arutelu sujus sujuvalt erikoolidele... Et pannakse palju lapsi lihtsalt erikoolidesse...

Iseseisvus ei hakka oma jalal käimisest ega erikoolides õppimisest, kus minu meelest on sotsiaalse arengu piirang siiski. Niiviisi saab olemagi ikkagi nõiaring, kus ühelt poolt räägime, kui palju on tehtud ja teisalt räägime, kui palju on mõnitust igal pool... Puudega ja puudeta lapsed ei saa üheskoos kasvada. Üksteisega arvestada.

Nõuka ajal polnud invaliide...
Nüüd nagu puudega inimesed olemas küll, kuid ikka tõrjutakse... Just eile sain e-kirja healt hr Mihklit, kes on tõesti aastakümneid selle teemaga tegelenud. Kes kirjutas täpselt sama, et ikka veel tõrjutakse puudega inimesi...
Seega, mis on muutunud...
Palju on muutunud
ja
eriti polegi muutunud siin maailmas.

Ellu jääb tugevam.
Nõrgema ees otsustab keegi teine, kuidas ellu jääda. Kas teise otsust meeldib nõrgemale või mitte, see kahjuks tihti polegi kellegi asi. Lepi. Nagunii paremat elu ei saagi sa endale teha...

Võrdväärsus...

Mul on suht hea tuju. Lihtsalt mõtlen sügavuti...

Tegemata asjad...

... on viimastel nädaladel mu südamel... Ei, mitte viimase aja tegemata asjad, kui kahe viimase aasta tegemata asjad... Puhastasin postkaste. Leidsin hulk kirju, milles peidusid terve rida tegemata asju...

Rahast ehl igavle veel

Leidsin ühel õhtul, vist üleeile facebook´is sellise lehe nagu www.rahaveeb.ee . Kuna mul oli parajasti igav, siis tegin testi... Praeguseks oleme pisut - pisut Tõnisega suhtlenud...
Ausalt, ma ei arvanudki, et üks test võib panna miski liikuma, kuigi olen juba pikemalt aega, et vaja rahateemalist koolitust või vähemasti head nõustamist... Olen veendunud, et raha ümber käiv nutune jutt ei aita kuigi palju säästa. See teeb vaid paanikat. Stressi. Kellegi arvamus, et kulutad liig palju - ei aita samuti. Raha on samuti iga inimese oma nagu näiteks suhtlemisoskus, mida võib koolitustel õppida...
Tõsi, ma pole rahast eriti bloginud ja arvan, et ei peagi seda tegemagi. Mul raske. Jamad ja probleemid nagu enamustel inimestel. Lisaks maksan ise ka abistajatele töötasu...
Kuid olen õppinud raha armastama... :) Nii palju või vähe, kui raha mul on.

Aga jah, vahel on igavustki pagana hea edasiviiv jõud :P

...

Tuleb loodetavasti hea ja asjalik ja rõõmus nädal. Loodan seda vähemasti. Võiks nädalasse "eksida" mõni positiivne üllatuski. Vahelduseks.
Sel nädalal olen küll peamiselt kodus, kuid sellele vaatamata võiks ju tulla kõik, mida soovin.
Jama ja muresid on niigi palju.

Loodetavasti möllan palju värvidega.
Kirjutan rohkem kui mõni nädal olen kirjutanud... Ma ei mõtle blogisse kirjutamist ega facebook´i. Vaid seda, mida ehk kunagi ehk saate lugeda ja mõtelda edasi...
Üht - teist sooviks veel teha, mida olen suht ammu iseendale lubanud, et teen siiski ära...
Tee töö, siis ei tule armastust!
Ütles kunagi mu sõber Tarmo...
Võib - olla on hetki, kus see "vanasõna" kehtibki... Arvan siiski, et töö juureski on vaja suurt armastust. :)
Armastust on kõikjal ja igas asjas. Ise küsimus, kuidas ja milles seda suurt tunnet näeme...
Need mõtted eilsest...

Aga jah, tööd vaja teha. Ja seda mitte ainult raha pärast, vaid rohkemgi andmiste pärast. Küll siis ehk hakkab kunagi rahagi minuni jõudma... Kergelt saatud raha ei ole lahendus. Samas võib ka raske töö tulemus olla mõnus kerge tunne, et näe, hakkama sain...

Vanaemad ja vanaisad,

HEAD JA RÕÕMSAT TEIE PÄEVA :)

Täna vanavanemate päev. Pisut harjumatu tähistada... Kuid loodan, et aastate jooksul saab seegi päev omaseks nagu näiteks emade- ja isadepäev...

Kui kuidagi ei saa,

siis kuidagi ikka saab. Alati saab :) Praeguseks hetkeks on mulle selge pilt: minu olemine ja tegutsemine läheb edasi, kuigi Erikat ei ole mul paar kuud. Isiklik abistaja Merike saab käia pisut rohkem s o nädala seeski. Samas on sõbranna olemas :) Nii et midagi mul ära ei jää abistaja puudumise tõttu. Aja planeerimine on nüüd veel konkreetsem ja kokkuhoidlikum.

Ka väga väheste abitundidega saan teha palju.
Ega teie, blogi lugejad, vist ei saagi aru, kuna ja millal on mul isiklik abistaja või kuna mitte...
Mina kui riskifaktor tulen siiski väga palju aega ise hakkama. Kindlasti vajan isiklikku abistajat nö linna päevadel...

Olin pool ööd unetu. Vahtisin pimedust. Ja mõtlesin ja mõtlesin...

Mõtlesin näiteks seda, kas on uuritud, kes jääb rohkem näiteks südamehaigustesse, kas puudega või puudeta inimesed... Päris tõsiselt. Või kellel on suurem oht pimesoole äkilisele opile, kas puudega või puudeta inimesel... Päris tõsiselt taas.
Saan aru, et on puudeid, mis on seotud mõne ränkraske haigusega. On puudeid aga, mis on lihtsalt olemas samasuguseid aastaid, millega ei kaasnegi haigusi... Nagu minul. Olen oma puudega kohanenud, et elada nö tervena... Mul tõesti pole olnud ühtegi suuremat haigust peale palaviku ja köha ja nohu...
Ma ei arva samuti, et mul on suurem risk sattuda ka autoavariisse, kui puudeta inimesel...

Veel mõtlesin, kes on halvem või parem lapsevanem, kas see, kes lubab lapsele raha eest osta kõige - kõige asju või see, kes püüab seletada, et maailmas on palju muid olulisi asju peale raha...

Samuti mõtlesin, et elu on nii habras. Õhukene. Ka lühikene, et jõuda mõelda kõike. Öelda kõike, öelda head. Tihti kulutame antud aega halvale ütlemiseks...

Eile õhtul vaatasin aknast kahte taevatähte. Mõtlesin, et 25 aastat tagasi oli mu hinges samasugune igatsus nagu täna... Igatsen midagi, mida ei saa iialgi sõnadesse panna. See on nii suur, võimas, pisike, õrn igatsus... Kas 25 aasta pärast on mu hinges samasugune igatsus nagu täna...

On asju,

mida ei saagi järgmisel hetkel ette näha. Võib vaid alateadvuses aimata, et need ootamatud asjad võivad iga hetk juhtuda...
Mu hea isiklik abistaja Erika sattus eile ootamatult opile... Loodan siiralt ja südamest, et varsti Erika jälle rõõmsalt rivis st ka tööl. :) Kuid arvan, et kuu olen suht kodune ja omad plaanid pisut ümber mõtlema. Sest ühtegi teist isikliku abistajat Erika asemele ajutiseks võtta ei ole... Isiklik abistaja Merike saab käia nädalavahetusel - seegi hea, eriti momendil.
Ma ei mäleta 11 aasta jooksul sellist juhtumit, kus tõesti äkki tuleb välk ja pauk nii abistajale kui ka minule... Ja ometi olen mina vist alati selleks valmis olnud! Alateadvuses...

Pole hullu, kui ongi väga vaja kuhugile minna mingeid asju ajama, eks ma ajan mõne sõbranna või endise isikliku abistaja jalule. Alati olen tegelikult nii teinud, kui muud üle ei ole jäänud :)

Erikale head paranemist :) Ja mõtlen praegu vist kõige rohkem Erikale... :);) Ta on minu tüdruk :)

Alustasin uut maali. Kärbes aknal. Maailm on tüütu nagu kärbes :) Vahel...
Maalimisühingus tunnen end küll hästi, sest mu puue EI loe. Vastupidi. Kunstihariduse puudumine EI loe... Enda töö tahe loeb. Iga tööga saab õppida........

INNOVE´le esitatud projekt

jäi rahuldamata, sest...

Kujutasin ette igasuguseid asju, miks ehk isikliku abistaja projekt läbi ei läheks, kuid selliseid arvamusi ei osanud uneski näha...
- Mul pole kõrgharidust, et tööd teha nõustajana/koolitajana. Enne peaksin end koolitama justnimelt ülikoolis.
- Rootsi Psühhodraama Keskus ehk Moreno Instituut annab algtaseme, mida võib igaüks omandada. Sry, selle väidega ei nõustuda. On mitu taset. Mul on tõesti hetkel assistendi tase, mis võimaldab kõrgemal tasemel inimestega koos tööd teha.
- Eestis kehtib kõrgharidus + psühhhodraama. Soome koolkonnas on see nii, Rootsi poolel mitte. Ma polegi öelnud, et mina ei lähe õppima, aga projekt sai ülesehitatud tööturule. Minu meelest, õppimine on teine asi hetkel.
- Taotlesime vähe ja samas palju raha. Vastuoluline fakt :)
- Viimane punkt jätkusuutlikkuses ajab mind vaid naerma. Pärast mõeldud projekti ei oleks mina nagu jätkusuutlik, kui püüan oma rahast ikka iat tasuda...

Sain ka teada, et mu tervis on kõrgendatud riskifaktor. INNOVE luges selle mu kodukalt välja.
Einoh, kui puue võrdub tervis, siis pole küll maailmas miskit muutunud. Arstil käisin poolteist aastat tagasi, sedagi puudeastme pärast.

Üldse me projekt oleks kõrge riski.

Ja võtke teadmiseks, üks isik ei mõjuta kodanikuühiskonda :) St vist ei suuda anda teistele mitte midagi...

Aga mul on hea meel, et suutsime siiski INNOV E´le esitada projekti. Esimesel hetkel ütles pr Luide: "Oi ei, tema küll ei saa esitada!" mu abistaja Liinale.

Nüüd lähen kommi sööma. Silver ostis närvide rahuks suure kommikoti :) Ta vist näg, kui nukker olen...

Ma saaksin aru, et pole partnerit jne, kuid...

Ükskord tuleb siiski õnn.
Mõistmine :)

Pühapäev... Magasin hästi kaua. Ärkamata. Öid järjest on silmad plaks lahti enne kella viit ja siis niisama küljelt küljele... kuni peaks üles ärkama, siis vajuvad silmad taas kinni... See on väsitav stressi märk :P
Ei ole hullu :)
Olen selle tundega ammu tuttav. Ammu sain sõbrakski. Siis see silmad - lahti - magamatuse või magamise tõmbus eemale... Võib - olla ongi sõprussuhe natuke ununenud, võib - olla sellepärast häiribki mind...
Ei ole olnud aega mõtelda, et mind võib stress taas kallistama (see sõna on nimme siin!!!) tulla... Ununenud, et nõrkus ongi tugevus...

Täna meenus, et kuskil laua otsas piilub mind Mammagoi. Ja mul on Südamehääl...
Päh, kõige lähedasemad sõbrad vahel ununevad :(
Nii EI saa ju!!!

Nüüd tuleb unistada. Teha suur plaan töötamiseks. Suvi on läbi. Suvel võtsin vabamalt...

VEEL on laul, mis meeldib mulle Anne Veskilt kõige rohkem läbi aastate. Külmavärinad tulevad alati kehale seda kuuldes.
Kohe hakkab kanal2-s Veski tuur. Sinna tahtsin väga minna, kuid... kuidagi läks nii, et ei läinud...
Soovin kuulda VEEL Toomega koos...

Enda ette!

Olen üle mitme aja jälle üksinda. Enda ette. :) Viimased ajad on olnud kuidagi hästi sündmuste rohked. Seinast seina. Nüüd ongi sekund iseendas kõik läbi mõelda. Rahulikult. Tasakaalukalt.
On asju, millest olete, minu inimesed, aimu saanud.
On asju, mida tean aind mina.
Jajaa suudan oma inimeste keskel ja vahel olles siiski oma mõtteid ja tundeid iseendale jätta. Ausalt öeldes, see on suht keeruline...
Sest
üksi olemise hetki on suht vähe.
Vahetevahel on neid lihtsalt vaja.
Ma ei suudagi enam pidevalt ja palju olla üksinda. Tuleks vist juba üksildane tunne. Kuid just omaette olemist on vahel väga vaja.
Mulle meeldib näiteks ühes kollases bussis taga istuda. Olen küll nagu eraldi, kuid siiski bussis inimeste seas... Kuskil, pisut kaugemal, kuid siiski bussis istub isiklik abistaja... Istun küll ikka ratastoolis, kuid ma ei mõtle ju sellele. Olen maailmas oma mõtetega. Oma tunnetega.
Ma ei tea, kas saite nüüd aru, mida soovisin just öelda... :)
Arvan, et paljud soovivad selliseid hetki.
Vahe on selles vaid, et neid enamus saavad minna soovi korral näiteks kohe taevatähti lugema minna õue. Mina peaksin ootama isikliku abistaja tööööd - ning kui töööö saab olema (nagu Olustveres oli), siis on arvatavasti see soov meelest läinud ja on muud tegemised :) Või vaadata aknast taevatähti... Kuid õhtuti ja öösiti ei ole viimasel aastal eriti olnud.
Kodu on väike. Kuid häid lambaid mahub alati palju väikesse lauta :D Nii palju meid ka tavaliselt toas ei ole... Kaks - kolm...
Ja samas on südames hästi soe tunne, et mitte oma lapski on võtnud mingigi osa me kodusoojusest omaks :)

Aga jah, vahel on enda ette lahe olla!

Väljas on pime. Kallikese kell on alles 20.55. Sügis saabub...
Huvitav, suvi möödus nii, et ei saanudki aru. Päevikaidki ei saanud kordagi selga... Üks kord panin suure varba Emajõkke... Ongi kogu 2011 aasta suvitamine ;):)
Kuhu aeg kaob?
Alles ootasime valget aega ning juba on pime aeg tagasi.
Just see aasta on aeg lennanud kuidagi uskumatult kiiresti. Ja kummaline, ei olegi eriti midagi teinud... Rutiine elu. Mured. Rõõmud. Natu tööd. Kuid midagi suurt ega erilist pole suutnud teha. Veel...
Äkki sügis toob midagi juurde. Soovin rohkem võimalusi töötamiseks. Aga miks ka mitte rõõmuks. Armastusekski...

HEAD TARKUST ALGAVAL KOOLIAASTAL!

Minu koolitee hakkas 35 aastat tagasi... Hästi suvine ilm oli. Mind saatis kooli vanaema. Ema pidi olema tööl. Nüüd jälle ilus ja hea mälestus vanaemast. Ma ei saa mäletada asju, mida pole olnud. Ikka mäletan asju, mis on olnud. Ja ma ei soovi kellegile haiget teha, et mäletan tähtsaid hetki oluliste inimestega...
Mind viis esimesesse ritta 8 klassi klassijuhataja Helga ning veel süles :)

Nii palju siia esimese koolipäeva mälestust.
Olen sellest tegelikult palju rääkinud ja kirjutanud...

Uuest kooliaastast ootan ka üht - teist...