Täna toimus ammu oodatud kohtumine. Enda südames tean väga selget, et tegin väga õige kohtumise. Taaskord. Püüdsin, püüdsin, püüdsin... Kuid järjekordselt jooksin nagu peaga vastu seina.
Aga selge on see, et emana suudan kõik kannatada, kuid tütrena... Või õigemini, ma ei mõista ealeski, kuidas emadel saab olla lõpmatu viha, andeks andmatu meel. Emana ei suuda seda mõista.
Kohtusin emaga.
Kujutasin kohtumist pikemalt ja rohkem rääkivat ette... Kuid kõik oli taas paariminutiline.
Nüüd tean sedagi, et olen süüdi ka praeguses edukas isiklikus elus. Uskumatu. Ma arvasin, et emadel on hea meel, kui nad vähemasti teavad, et lapsed on vaatamata raskustele ja lahkhelidele on õnnelikud... Eksisin. Vist.
Nüüd on kindlasti hea öelda kellegil, et Tiia jälle kirjutab. Halvasti. Valesti. Mis iganes...
Kirjutangi.
Kirjutangi, sest ma ei saa minna metsa karjuma end tühjaks. Mul on valus, pagana pihta valus. Väga valus.
Ma ei saa kahjuks öelda, et mu elus pole olnud kohta mitte kellegil peale ema... Andke andeks, ka vanaema nägi minuga vaeva, mamma on mulle teine ema ja tegelikult vanaemasid on mul olnud vähemasti viis, mul on olnud kogunisti vanaisa, kuigi päris vanaisasid pole mina kunagi näinud... Ja mul on ema.
Olen rikkas laps ju või kuis!
Oma elu olen ise üles ehitanud. Nii hästi või halvasti, kui oska(si) n. Võin küll viriseda karmi ja julma elu üle, kuid siiski olen õnnelik.
Üht usun, et ema on lapselastele iga päev mõelnud. Ja ometigi minu lapsed ei tea temast kui vanaemast midagi. On küsitud. Olen soovitanud lastele ise nüüd kontakti otsida... Samas ei ole vanaema ise midagi teinud selle heaks, et tunda lapselapsi... Ma usun, et ema tunneb üksindust, aga...
Ma ei saa öelda, et teine vanaema ei ole lastele kallis. Tema ju hoolitses laste eest nii nagu ta oskas. Kõik muud asjaolud jäägu siinkohal kõrvale...
Andestamine on hingele kergem.
Armastusega elu on kergem. Mitte mõistmine ja vihkamine röövivad elujõu.
Igal ühel on oma elu.
Kõik teeme vigu. Eksime.
Andestamist aga ... peab veel õppima...
11 kommentaari:
Emadega ON mõnikord pagana raske...
Kõik see pagana raskus teeb tegelikult meid, tütreid veelgi tublimaks, targemaks ja tugevamaks. On ju :)
Öösel mõtlesin just selle peale, et ka see keeruline ja raske olukord on mulle jõudu andnud olla ise ema... Ja kas hea või halb ema - seda otsustavad kord lapsed... Püüan ise mõistev olla...
Lihtsalt imelik,ütlen ma! Selles sinu filmis jätkus emal juttu küllalt,ilusat ja selget.Mis tal siis ometi nüüd vanast peast viga on? Inimesed just nimelt arenevad vanemana elutargaks ja sõbralikuks...
Arvad,et ta on üksi? Aga tal on ju poeg ka?
On selge, et ema tunneb, et talle on haiget tehtud. Rängalt haiget ja ülekohut tehtud. Kas said vähemalt selgust, miks ta nii tunneb?
Sellest filmist mäletan teda väga armastava ja ennastohverdava emana. Mis juhtus, et ta nüüd totaalselt teisiti mõtleb ja omaenda last täielikult ignoreerib? Ma ei suuda uskuda, et emaarmastus lihtsalt otsa saab. Miski blokeerib tema tundeid. Tuleb üles leida see põhjus, miks ta hingeliselt murdus. Ehk ta on nõus sellest rääkima või kirjutama. Kui see põhjus saab lahti räägitud, ehk siis muutub kõik taas normaalseks.
Ühes olen kindel (ja ka sina võid selles kindel olla): su ema on igatahes väga õnnetu.
Mina,anonüümne 1:32 , ei arva,et ta ema n i i õnnetu on...Aga kes teab.Mäletan Tiiat mingis ajakirjanduses ütlevat,et ta tõesti emale midagi tegi/ütles. Aga mina avastasin oma täiskasvanud lapse päeviku(aastakümnete taguse),ja ma mõtlen,et kui ma kellelegi julgeks öelda,mis ma seal enda kohta lugesin,käsiks ta mul oma laps unustada...Aga emana annan ma andeks.Vähemalt hoian hambad tangis ega näita midagi välja.
Tean ammu, et ema vajaks abi ja tuge, usun sedagi, et esmane abi oleks üks rahulik ja mõistev vestlus, ilma süüdistamata... Minu "süü" on see, et kasvasin iseseisvaks. Seda tänu emale! Iseseisvas elus olen kogenud palju... ning ma ei karta enam üksinda jäämist. Aeg ju tuleb, kui vanemad kaovad ära... Juba sellele võiksid kõik puudega laste vanemad mõtlema, mis siis saab lastest, kui neid enam ei ole...
Kindlasti on ema õnnetu inimene. Kuid ei saa inimest aidata, kui ta ei soovi seda...
Emad neelavad palju alla. Noor inimene peab ju igal juhul omad kogemused saama ja keda veel nende saamisel usaldada end väljaelades kui mitte oma ema... Hea on, kui ema suudab ka kõige hullemaid ütlemisi ja tegusid alla neelada ja toeks olla...
Ema kindlasti soovib abi, aga ta kahjuks ei oska ka ise öelda, milline see abi peaks olema ja kust tulema. Igatahes praeguses seisus ta ise seda abi leida ei oska ja ka ei näe, et tema peaks selle abi poole küünituma ja koostööd tegema.
Kui ema rääkima ei ole (hingeliselt) suuteline, siis ehk päästab kirjavahetus? Kas elektroonne või kasvõi paberpost.
Ema ootaks ilmselt praegu toetust, mõistmist ja seda, et laps tunnistaks, et ka tema on midagi (nooruse kogenematusest) valesti teinud ning julgeb seda nüüd täiskasvanuna tunnistada. Ja et laps ei süüdista ema. Ehk siis laguneks ka see mina-kaitse barjäär ja ema suudaks hakata (esialgu mõttes) analüüsima oma käitumist. Enne tuleks leida midagi ühist head, mis olnud, seda meenutada ja teineteist tunnustada. Ehk ka tagantjärele tänada selle eest, mida teine teinud. Midagi head ju teil teineteisega seoses ometi oli?
Tõenäoliselt tuleks sinul praegu olla emast tugevam ja asja alustada. Las ta siis pealegi süüdistab alguses, kui see aitab tal pinget maandada ja kibestumust välja elada. Sina omalt poolt võiksid just meenutada vastuseks häid ja ilusaid -naljakaid hetki....
Kõik on õige. AGA, AGA... Olen ennemgi püüdnud kõike seda teha... Isegi siis, kui oli isa ärasaatmine - mul oli tõesti hea meel (kõlab narrilt küll, kuid...), et ema tuli minutikski... kuid ei öelnud mulle sõnagi, ma tegelikult ootasin pigem kallistust... See oli leinaaeg...
Ema isegi ei ütle oma täpselt aadressit, ammugi muud... Mobiili nr sain "tänu" papa surmale - ja olen sellele väga rahul... On asju, mida ei ole siin bloginud... Seekord lihtsalt pidin end välja elama. Ei ole raasugi hea tunne, kui ta ütleb, et loobub nüüd minust... See on ema kaitse. Kaitse, mis raskendab ta tunnet veel. Mina EI ole temast loobunud ega loobu ka. Ja samas ma olen kõikidele teistele olemas st et ei loobu kellegist, kes on (olnud) mulle väga kallid...
1:32 ütleb:
ISSAND,KUI KURB!
Jah, nukker, lõpmatult nukker,
kuid
elu läheb edasi...
Postita kommentaar