Südamehääl suutis mind iseendaga taas leppitada.
Sain siiski aru, et mina pole mitte midagi valesti teinud elus. Kuigi eks olen minagi vigu teinud ja kindlasti tunnistan neid. Mul ei ole miskit häbeneda. Ja edasi püüan elada ikka endalikult. Teen alati neid asju/tegevusi/toimetusi, mis (parajasti) õigeks pean. Armastan. Mitte, et hakkan vihkama...
Mõistsin, et armastusega on elada siiski palju raskem. Ma ei tea küll, kui kerge on vihkamisega elada, ning ma ei soovigi seda teada. Elu ei saagi ega peagi olema kerge.
See ei ole originaalne.
Kuid ma ei väsi kordamast, et iga raskus on millegiks proovikivi ja teeb tugevamaks.
Tuleb töine nädal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar