KUI vaikin, poleks aus enda vastu

Olen jätkuvalt elus. :)
Lihtsalt on olnud kummalised ja kiired päevad. Ja ikka on mul kuidagi tunne, et mitte miskit ei ole saanud teha.

Nädalavahetusel uppus Tallinn. See mõjutas minu/meie interneti. Net oli vahelduv net. AGA tänu vahelduvale netile maalisin ühe väiksema maali. Seekord hästi sünge, kuid idee keerles mitu aastat mõtetes. On arvatud juba, et pildil on nõid või lesk... Tegelikult päris mööda ei oldagi pandud. Ma kujutasin maalil, miks armastus teeb haiget. Maali nimi võiks olla "Valulik armastus". Ehk homme näete maali enastki. Vaja pilt teha ja üles ripputada.
Vägivalla valu saab ka maalida endast välja. Nüüd tean.

Täna hommikul mõistsin, et põlvkondade side püsib. Mitte ainult hea side, vaid ka kurb ... Või elu teeb lihtsalt ringe.
Mina olen keskmine põlvkond. Mul on valus. Karjuvalt valus.Ma tean, et on olemas vähemasti kaks inimest, kes siiski mulle jätkuvalt ja igavesti kallid, väga kallid, kes ei taha, et mina üldse kirjutaks (või maalikski, mine tea!). Aga täna hommikul ma ei nutnud ka. Hammustasin keelte. Naeratasin. Soovisin taaskord nii emale kui tütrele valgust ja armastust. :)
Mina ei saa süüdi ju olla selles, mida ma ei ole kunagi teinud ega tee ka. Armastus pole ju ometi süü.
Ei saa oma elamata jätta oma elu. Saan mõista, et teistelgi on oma elu. Elu, mida nad peavad ise elama. Oma oskustega. Oma armastusega. Oma andestamisega...
Nagu minagi.
Olen oma valu karjunud väiksemaks. Kuigi see valu ei kao iial jäävalt. Vähemasti siin elus. Mis järgnevas elus - seda ei tea praeguses elus. Ja kas ongi olemas järgnevaid elusid? See on ise küsimus. :)
Mina pole keelanud teistelgi valu röökida. Kirjutada. Kas või joonistada liivale... Kõik see on samm edasi iseenda ja teiste leidmistele.

Täna õhtul olen aga õnnelik. Õnnelik, et mul on olnud raske elu ja valusad kogemused. Nii raskused ja valusad kogemused aitavad mind minu töös, mida soovin järjest enam teha. Olen õppinud, et olnud ränkrasked katsumised on tegelikult ainult mulle kasuks tulnud. ;)