Olla ema, olla tütar, olla ...

Täna toimus ammu oodatud kohtumine. Enda südames tean väga selget, et tegin väga õige kohtumise. Taaskord. Püüdsin, püüdsin, püüdsin... Kuid järjekordselt jooksin nagu peaga vastu seina.
Aga selge on see, et emana suudan kõik kannatada, kuid tütrena... Või õigemini, ma ei mõista ealeski, kuidas emadel saab olla lõpmatu viha, andeks andmatu meel. Emana ei suuda seda mõista.
Kohtusin emaga.
Kujutasin kohtumist pikemalt ja rohkem rääkivat ette... Kuid kõik oli taas paariminutiline.
Nüüd tean sedagi, et olen süüdi ka praeguses edukas isiklikus elus. Uskumatu. Ma arvasin, et emadel on hea meel, kui nad vähemasti teavad, et lapsed on vaatamata raskustele ja lahkhelidele on õnnelikud... Eksisin. Vist.
Nüüd on kindlasti hea öelda kellegil, et Tiia jälle kirjutab. Halvasti. Valesti. Mis iganes...
Kirjutangi.
Kirjutangi, sest ma ei saa minna metsa karjuma end tühjaks. Mul on valus, pagana pihta valus. Väga valus.
Ma ei saa kahjuks öelda, et mu elus pole olnud kohta mitte kellegil peale ema... Andke andeks, ka vanaema nägi minuga vaeva, mamma on mulle teine ema ja tegelikult vanaemasid on mul olnud vähemasti viis, mul on olnud kogunisti vanaisa, kuigi päris vanaisasid pole mina kunagi näinud... Ja mul on ema.
Olen rikkas laps ju või kuis!
Oma elu olen ise üles ehitanud. Nii hästi või halvasti, kui oska(si) n. Võin küll viriseda karmi ja julma elu üle, kuid siiski olen õnnelik.

Üht usun, et ema on lapselastele iga päev mõelnud. Ja ometigi minu lapsed ei tea temast kui vanaemast midagi. On küsitud. Olen soovitanud lastele ise nüüd kontakti otsida... Samas ei ole vanaema ise midagi teinud selle heaks, et tunda lapselapsi... Ma usun, et ema tunneb üksindust, aga...

Ma ei saa öelda, et teine vanaema ei ole lastele kallis. Tema ju hoolitses laste eest nii nagu ta oskas. Kõik muud asjaolud jäägu siinkohal kõrvale...

Andestamine on hingele kergem.
Armastusega elu on kergem. Mitte mõistmine ja vihkamine röövivad elujõu.
Igal ühel on oma elu.
Kõik teeme vigu. Eksime.
Andestamist aga ... peab veel õppima...

KUI kohuda,

... KAS on kohtumiseks ilmtingimata mingit suurt probleemi? Mina isiklikult ei usu seda raasugi, et vaja ilget suurt ja rasket probleemi igaks kohtumiseks...

Nii arvatakse aga homse kohtumise eel. Arvaja mure on ju see või kuis... Mina soovin lihtsalt kohtuda südamesoojusega.

Oluverest olemiseni ja/või tegutsemiseni

Olen elusalt Olustverest psühhodraama konverentsilt tagasi kodus.

Oli hästi tore ja ka töine nädalavahetust. Kui saab nii öelda, siis vaid kolm päeva siiski endale. Olin selles mullis, mis mulle meeldib. Tegutsesin selles maailmas, mis mulle meeldib. Sain uusi kontakte iseendaga. Nende abil saan enam ja enam teiega olla ja teiega üheskoos tegutseda...

Eile ööse tantsisin oma põlve valusaks :D Nii pole õnnestunud mul veel tantsida :P Aga noh, küll x - peoks põlv paraneb :D Kui mitte enne, siis nt veebruaris saab taas loodetavasti tantsida ning ega eriti muud ma siis ei soovigi...

Okei, veebruarini on veel aega...

Olen küll pisut palju mõnusasti väsinud. Üht tean aga raudselt, soovin iga hinna eest psühhodraama õpinguid. Psühhodraamas olemist ja tegutsemist. Iseenda ülesleidmist ja alles hoidmisega maailma mõistmist.

Homme hakkab uus nädal. Argimuredega. Rahaliste küsimustega. Mind hetkel ei kohuta. Muresid ei jaksa muretseda ja sellega lisanduks veel üks mure: kuidas suuda muretseda kõiki murede pärast... Ei. Samm sammult lahenevad mõned neist, ja tulevad kohe uued asemele...

Usun, sel nädalal seisab ees üks oluline kohtumine, mida mina olen ammu - ammu soovinud ja oodanud :)

:):):)

Homsest pühapäevani on päevad vaid minu endale :) Olen neid kolme päeva kogu suve ootanud. Puhkus see ei ole. Töö ka nagu just ei ole, kuigi pigem ongi ees mõtlemistöö päevad ees... Lähen Olustverre. Eesti Psühhodraama Konverentsile.
Kaks aastat tagasi käisin... Juba ongi kaks aastat möödas. Uskumatu, kuhu ja kui kiiresti on aeg lennanud...
Nüüd ei ole ma aasta psühhodraaamaga tegelenud. Mmhh, tegelikult olen omas töös koguaeg tegelenud psühhodraamaga. Tööga olen mõndagi juurde õppinud. Samas ei ole ise ma olnud psühhodraama õppe keskel. Mul on sellest väga kahju.
OK, õppimine oleks oma raha eest. Kuid siis pingutaksin teistmoodi ka rahaga... Alles veel eile hommikul mõtlesin, et ma ei lähegi ikka, sest raha on vaja muukski... Aga LÄHEN. Arvan, et see raha on õigesse asjasse pandud. Tulevikkus tasub kindlasti topelt ära :) Olen selles väga veendunud.
Lõppude lõpuks, soovin teist õhku. Õhkkonda. Unustada argimured. Argipäev.

Homme on ema sünnipäev. Mõtlesin täna varahommikul, ärkasin vara, et ema on kinkinud mulle ikka pagana kihvti elu. :) Onjuu! Ei saa öelda, et emad, kes pole nagu lastele midagi suurt andnud varanduseks, polekski miskit andnud... Vastupidi, on andnud elu. Elu varaga peab juba iga inimene, suur laps ise edasi toimetama ning mitte kellegil ei ole õigust seda takistada...
Viimased kuud olen hästi palju mõelnud vanemate ja suurte laste (sry, kui riivan selle väljendiga kedagi, kuid ma ei mõtle halvustavalt) vaheliste suhetele. Midagi on siin hästi viltu. :( On vanemaid, kes ei suudagi suurt last võtta võrdväärsena. On lapsi, kes ei suuda mõista, et nad sirgunud suureks ja neil algab nüüd oma iseseisev elu ja võivad olla kõikidega võrdväärsed.
Mulle endale on viimasel ajal mitmedel kordadel taas vihjamisi öeldud, et mina ei ole olnud hea ema... Tean isegi, et palju - palju on tegemata jäänud. Andmata jäänud. Kuid samas olen endast parima andnud. Enda meelest küll.
Elud, mis on nüüd laste oskuste järgi elada.
Ühes oleme kõik võrdväärsed :) Meil on omad elud :)
See, kuidas elame on paljuski iseenda teha. Natuke vähem teiste teha. Ei ole ikka päris nii, et teised ei lase ega tee elada. Et teised on meie elul ees...Kuigi loomulikult üksinda ei saa mitte keegi hakkama. Mitte keegi.

Hoidkem siis üksteist vähemasti südameis :)
Ärge ajage taga vaid seda, mida saab kätte võtta või....

Valgust ja armastust nädalavahetuseks kõikidele, mu head inimesed :)

LEEPÜ 5 sünna pildid

Siin on LEEPÜ ainuke ellujäänud apelsinipuu :)













Muide, siin pildil on 4 apelsinipuud. Need saime LEEPÜ 1. sünnaks Piretilt ja Reedalt. Nad palusid puid kasvatada suureks... Kahjuks kolm puud... Mul tõsiselt kahju, sest on tunne, et nagu ei osanud õieti armastada...






Ülejäänud 5. sünnipäeva pildid:) Teine juhatuse liige oli pildistamisega peamiselt ametis...

20.08.2011

HEAD TAASISESEISVUMISPÄEVA ÕHTU!

Meil toimus MTÜ LEEPÜ 5 sünnipäeva. Oli kül hästi vaikne pidu, kuid siiski pidu. Kõige rohkem sai möllu Bongo, kes möllas Erikaga. Või oli see ikka vastupidi :P
Usun, et varsti riputame piltegi ...

Täna sai tehtud palju ja ei midagi. :) Sai linnaski tiirutatud poolteist tundi ja planeeritud asjad korda ajatud...
Erikal jäi aga koju buss tulemata... Huvitav, miks...

Tulge homme siis LEEPÜ sünnale :)

Mõtlemist 2

Samas on vanemaid, kes püüavad laste ehk täiskasvanute inimeste elusid ise elada. Olles rikkad ja edukad. Andmata iseendale aru, mida nad teevad ülisuure näilise hoolitsemisega teistele kui ka endale. Pahatihti on selline suhtumine võimalik puudega inimeste vanemate poolt. Ja jällegi jäävad kellegi inimvõimeid ja ressursid kasutamata.
Miks on küll nii?
Siis üteldakse, et noored ja üldse inimesed ei oska ega taha ise vastutada ega otsustada tihtilugu. Kas me ise laseme seda teha?

Mõtlemist

Kas laps, kes on täiskasvanu ning õigupoolest ei olegi enam laps, peab elukutse valikul jälgima vanemate valikuid või kannatama kunagiste vanemate tehtud vigade pärast elukutse valikul?
Keeruline küsimus.
Ühelt poolt, esmalt, peab noor inimene ise otsustama. Ise looma oma iseseisva tulevase elu. Ise valima elukutse. Kirjutama reegel, eksjuu. Ja väga mõistlik.
Teisalt, kui vanem on olnud vangis, siis on kriips kohe peal mitmel ametil. Olgu siis laps ehk noor inimene kui tahes kui korralik. Muidugi siingi võib olla rikkutuid reegleid, usun. Kui noor inimene suudab end tõestada...
Kas siin pole vastuolu? Öeldakse, et iseenda kogemused või läbielamised või kui neid polegi - vanemgi võib ju enda vigadest õppinud olla - on lihtsalt kuuldu, on vaid töö juures kasuks... Siis, kui laps ehk noor inimene valib südame töö...

Jätkan õhtul...

Mis juriidilises ja/või meditsiinilises maailmas lahti? Nii juriidiline kui meditsiiniline maailm peaks olema turvaline maailm... AGA...

Meie LEEPÜ 5 aastane

Täna saab MTÜ LEEPÜ 5 aastaseks ehk täpselt 5 aastat tagasi sai MTÜ LEEPÜ ametlikult registeeritud.
Sünnipäevapidu tuleb aga niisiis 20. augustil. :)

Eile jalutasin jõe ääres. Paat sõitis mööda. Lained olid suht väikesed, kuid siiski rahustavad. Hästi ilus oli jõe ääres :)

Olen leppinud iseendaga jälle ära :)

Südamehääl suutis mind iseendaga taas leppitada.
Sain siiski aru, et mina pole mitte midagi valesti teinud elus. Kuigi eks olen minagi vigu teinud ja kindlasti tunnistan neid. Mul ei ole miskit häbeneda. Ja edasi püüan elada ikka endalikult. Teen alati neid asju/tegevusi/toimetusi, mis (parajasti) õigeks pean. Armastan. Mitte, et hakkan vihkama...
Mõistsin, et armastusega on elada siiski palju raskem. Ma ei tea küll, kui kerge on vihkamisega elada, ning ma ei soovigi seda teada. Elu ei saagi ega peagi olema kerge.
See ei ole originaalne.
Kuid ma ei väsi kordamast, et iga raskus on millegiks proovikivi ja teeb tugevamaks.

Tuleb töine nädal.

Olin iseendaga tülis. Täna. Päev läbi. Olen ka praegu tülis. Püüan kuulada oma südamehäält.

Kui selgusele saan, mis tüli põhjus, siis blogin, mis see nüüd oli/on...

Homme algab uus keeruline nädal. Samas põnev...

3 ups´i sel nädalal

1 SUUR UPS: sain teada, et mina aitan kohaliku poe ära osta!!! Päris tore!!! Isegi siis, kui mul oleks see raha puu otsast või pangast võtta, ei ostaks ma poodi mitte ealeski. Otsustasin juba 6 või 7 aastasena, et mina EI hakka iial müüjaks ega mingi muu poeasjandusega tegelema. Mu ema oli müüja. Käisin tihti poes tööl kaasas...
Mis praegu kõige naljakam on, et asjaosalised ei ole minuga üldse rääkinud, kuid laen nagu pidavat kohe käes olema...

2. UPS: sain teada, et mina kirjutan raamatut kellegist, kellest ei ole mu teisest raamatust sõnagi...
Hea on, et ma saan ka lõpuks teada, mida teen!!!!

3. UPS: sain teada, et puudega lapsed peavad rohkem kõndima - minagi oleksin pidanud rohkem kõndima, mul polevat lubatud, siis oleks mu elu praegu hoopis kergem. Et mina rääkigu puudega lapse vanematele, kui tähtis on lapsel lubada kõndida...

Tule taevas appi!!!
Tõesõna, mis on maailmas lahti???
Jutud tulevad kust?
Olen kõik aeg korrutanud, et mina ja mu puue oleme kokkukasvanud ning mind ei häiri teistsugusem olemine. Mul lubati lapsena omapäi käia, kuigi rohelise lapsevankriga. Oma jalgadel ei oleks päriselt kunagi vist käima hakkanud. Ehk siis, kui oleksin kohtunud tädi Evaga 3 aastasena, mitte 18-lt... Kindlasti oleksin praegu paremini seisnud, kui poleks olnud ebaõnnestunud peaoppi... Aga mul oli sotsiaalne lapsepõlv. Olin lapsena väike inimene, kes peab keskenduma ümberringi toimuvale ja olevale, mitte vaid oma kehaliste ja füüsilistele vigadele...
Minu hing on ju olemas. :)
Minu elu on õnnelik olnud ja usutavasti on edaspidigi õnnelik :)
PS. minu elu on ups - juttegi täis :D

Tegelikult ups´idele mõeldes on meel täiesti nukker...

Vaprad ja ilusad on KES?

Satusin päeval koristamishoogu. Elutuba sai pisut - pisut uutmoodi. Vana närune vaip sai lihtsalt teisiti põrandale.
Oli energialaks vist.
Või mõtlesin pingsalt. Füüsiline tegevus annab mulle mõtlemise jaksu juurde.

Mul on tunne, et puuetega inimmõistuse maailmas on veel kohutavalt palju tööd teha, et kohandada mõtlemist normaalsemaks. Uskusin siiralt ja sinisilmselt, et olen olnud ainukene puudega inimene, kes on pidanud üle elama mida iganes. Uskusin, et viga on minus... Aga... mina polegi ainus! Ja mul polegi sellest hea meel. Kurb on. Ja mul tekkis küsimus, KES on vaprad ja ilusad siiski? Kas need, kes teesklevad ilu ja vaprust enda ümber, kuid keegi nagu ei näe nende teesklust või ...?

Üllatuste rohke päeva lõpuks uus maal

Minu uus maal "Valulik armastus". VB nokitsen ta kallal veel, kuid minu jaoks on maal suht valmis, kuigi tundub pooleli... Armastuski jääb tihti valulikult pooleli...

Oli üllatuste rohke neljapäev :) Päris heade üllatuste päev. Vahel kuluvad sellised päevad marjaks...

MTÜ LEEPÜ 5. sünnipäev

"Üks aasta on väga pikk!" ütles laps ühel vaiksel viivul.

Taat muigas: "Pai päkapikk, aastad lähevad linnutiivul."

Armas leepükas!

Meie LEEPÜ saab juba 5. aastaseks!

Tähistame sünnipäeva laupäeval, 20 augustil Kaagveres.

Ilusa ilma korral pesitseme jõe ääres, mitte nii ilusa ilma puhul Tiia (minu) ehk LEEPÜ soojas kodus.

Kindlasti saab kooki ja jooki!

Kui sulle meeldib kokata, võiksid ise ka midagi kaasa võtta!

Kalender välja ja punane ring topelt 20. augustile ümber! Sel päeval on tähtis päev ka Eestile.

Palun teata oma tulekust/mitte tulekust hiljemalt 18. augustiks. Lisa inf tiia.jarvpold@gmail.com , tiia@lux.ee või erikataukul@gmail.com

Sind ootavad

Tiia ja Erika ja teised leepükad

KUI vaikin, poleks aus enda vastu

Olen jätkuvalt elus. :)
Lihtsalt on olnud kummalised ja kiired päevad. Ja ikka on mul kuidagi tunne, et mitte miskit ei ole saanud teha.

Nädalavahetusel uppus Tallinn. See mõjutas minu/meie interneti. Net oli vahelduv net. AGA tänu vahelduvale netile maalisin ühe väiksema maali. Seekord hästi sünge, kuid idee keerles mitu aastat mõtetes. On arvatud juba, et pildil on nõid või lesk... Tegelikult päris mööda ei oldagi pandud. Ma kujutasin maalil, miks armastus teeb haiget. Maali nimi võiks olla "Valulik armastus". Ehk homme näete maali enastki. Vaja pilt teha ja üles ripputada.
Vägivalla valu saab ka maalida endast välja. Nüüd tean.

Täna hommikul mõistsin, et põlvkondade side püsib. Mitte ainult hea side, vaid ka kurb ... Või elu teeb lihtsalt ringe.
Mina olen keskmine põlvkond. Mul on valus. Karjuvalt valus.Ma tean, et on olemas vähemasti kaks inimest, kes siiski mulle jätkuvalt ja igavesti kallid, väga kallid, kes ei taha, et mina üldse kirjutaks (või maalikski, mine tea!). Aga täna hommikul ma ei nutnud ka. Hammustasin keelte. Naeratasin. Soovisin taaskord nii emale kui tütrele valgust ja armastust. :)
Mina ei saa süüdi ju olla selles, mida ma ei ole kunagi teinud ega tee ka. Armastus pole ju ometi süü.
Ei saa oma elamata jätta oma elu. Saan mõista, et teistelgi on oma elu. Elu, mida nad peavad ise elama. Oma oskustega. Oma armastusega. Oma andestamisega...
Nagu minagi.
Olen oma valu karjunud väiksemaks. Kuigi see valu ei kao iial jäävalt. Vähemasti siin elus. Mis järgnevas elus - seda ei tea praeguses elus. Ja kas ongi olemas järgnevaid elusid? See on ise küsimus. :)
Mina pole keelanud teistelgi valu röökida. Kirjutada. Kas või joonistada liivale... Kõik see on samm edasi iseenda ja teiste leidmistele.

Täna õhtul olen aga õnnelik. Õnnelik, et mul on olnud raske elu ja valusad kogemused. Nii raskused ja valusad kogemused aitavad mind minu töös, mida soovin järjest enam teha. Olen õppinud, et olnud ränkrasked katsumised on tegelikult ainult mulle kasuks tulnud. ;)