Täna peangi õhtused plaanid ümbertegema. See on lihtne. Kirjutan teist raamatut... Aind õhtu kahele jääb ära. Jääb ära seniks, kuni kohtan Õiget Õnnehärrat!
Tssssss...
Ärge küsige üksikasju. Ei vasta niikuinii. Bloginud ei ole sellest eriti ja teadlikult.
Kirjutasin hommikul, et võib - olla tuleb plaane ümber teha... See eelaimus tuli mu sisse juba eileõhtul. Aimasin, et segaja on alkohol jälle... Tõrjusin aimsust eemale täna lõunani... Mu sissetunne ja südamehääl ei petta mind peaaegu mitte kunagi. Seekordki mitte.
Teadsin juba ammu - ammu, et see on vaid õnne mäng. Iseenda petmine. Miks ma petsin end? Ei teagi täpselt. Võib - olla vastus peidub sõnas "naine"...
Siiski tean vähemalt viimased aastad, et see pole see õnn, mida igatsen, et olla õnnelik...
Üksi (sõprade keskel) olles olen alati õnnelik. Olen õppinud, või on see minu loomulik olemus, et õnn on väikeses lilleõies või ... uues küünelakis... igas pisiasjas, kui oskad südamega näha.
Õnnega ei saa lihtsalt mängida.
Õnn, kas on või ei ole.
Kas olen kurb nüüd ja praegu?
Valetaksin, kui ütleksin, et ei tunne kübetki kurb... Muidugi olen nukker.
Miks inimesed ei oska teineteise kõrval ise õnnelikud olla?
Elu läheb edasi.
Õnn oli, on ja jääb :) Peab aind südame lahti hoidma õnnele :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar