Veel üks väike pildike elust endast ehk pühapäeva lõunast

Kaarsilla kaldtee juures oli äkki minu ümber kolm aitajat. Üks neiu, nimega Liis, kõndis mulle lihtsalt vastu ja hõikas "Tere, Tiia !" ning hakkas mind kaldteest alla aitama. Samal ajal andis oma taksikoera ühele vanahärrale hoida. Sehkendamist oli minu ümber üsna palju. Lõpuks sain alla ja isiklik abistaja Liina jäi ka ellu. Liis hakkas koju jooksma, aga vanahärra hüüdis talle järele: "Kellele koer jääb ?" Sellist nalja ei ole veel olnud, et aitamisega unustatakse loom hoopis ära:) Ja muide, koer oli väga-väga segaduses.