"Haige" elu

Olin/olen jälle linnas ennast tuulutamas. Seekord päris tõsiselt. Eile käis torm minust üle. Ikka ja jälle pean veenduma ja tunnistama, et kohtusüsteemi-jama hakkab otsast peale. On olnud täiesti mööda... Ja ikkagi, ma ei oleks tohtinud ise ka alla anda. Samas, ma EI OLE ju alla andnud. Lihtsalt läinud kuidagi teist teed eesmärgi poole. Võimalik,et siin on mängus olnud ka Jumala käsi - kuigi ma seda alati ei mõtle. Jah, ei oleks uskunud, et praegu keegi küsib "miks sa ikkagi lõpuni ei võidelnud ja edasi ei kaevanud, kas sa tõesti ei tahtnud meid ?" Uskuge, see küsimus karjuti mulle näkku - aga ime oli, et see küsimus ei teinud mulle haiget, vaid tegi mind õnnelikuks. Hetkega olin täiesti rahu ise. Kui palju ma tegelikult olen kuulnud, et lapsed ei taha MIND, ja ei saanud kohtus midagi aru, mis toimub... Mina ise teadsin kogu aeg, et see ei ole nii. Ja arvatavasti ma ei eksinudki eriti.

Võimalik, et kui ma ei oleks tookord nii üksi olnud, siis oleksin ehk tõesti kohtusüsteemiga edasi võidelnud. Ja mitmete teiste ametnikega ka. Ma ei ole siin paljudest asjadest kirjutanud, aga momendil pean seda tegema. Süda lihtsalt nõuab. Ja arvan, et sellega ei ole veel naljad läbi. Loomulikult läheb meil üksteise leidmisega veel palju-palju aega, kuid anname aega. Kui armas Jumal lõi aja, siis Ta lõi seda ka nii, et küll sai, kas pole:) Ja küllap on mul veel kannatust, kui seda seni on jätkunud. Headus võidab.

Kuna eile olin suht omadega läbi, siis täna tegime sõbrannaga kaubamajas pannkoogi-kähkuka:) Ja lõpuks, kui käisin inva-WCs, kus istusin rahulikult täpselt nii kaua, kui vaja, aga terve selle aja lõgistas keegi närviliselt ukselinki. Läheme meie Liinaga siis lõpuks uksest välja, ukse juures seisab häati üleslöödud vanadaam. Alguses näeb ainult Liinat, ja hakkab juba ütlema, et "küll teil läks ikka...". Kaugemale ta oma ütlemisega ei jõudnud, nägi mind ja ohkas "Ah teil on HAIGE ka !" Einohh... Naersime Liinaga nii, et kaubamaja 3.korrus kajas. Edasi - kaubamaja bussipeatuses kamandas keegi vanahärra, et "pange talle OMETI kapuuts pähe, ta on ju HAIGE !" No oleks tore küll, kui KAPUUTSIST piisaks, et ratastool nurka visata. Olen elus piisavalt palju seda abivahendit katsetanud, aga miskipärast ei mõju:P

Ja kolmas vahejuhtum oli Veeriku Selveri ja Nisu tänava vahel. Turnisime läbi hangede, mina olin tagurpidi ja Liina vedas. Meie tagant tulid kaks naisterahvast ja kiitsid meid rõõmsalt, et "KÜLL te olete ikka tublid inimesed - lumega õues !" Ja läksid edasi. Pomisesime Liinaga omaette, et "teie olete ka tublid inimesed - teie olete ju ka lumega õues !"

Ühelt poolt saan täiesti aru, aga teiselt poolt on sellised vahejuhtumid ikka halenaljakad küll. Elu on ikka NII haige, et hoia ja keela. Väljaskäimisest kohtulahinguteni...

Elame veel ja loodan siiralt, et KÕIK ei ole nii haiged. Mina kaasa arvatud. Või mine tea...