Veel mõned tunnid, õigemini 9 tundi ongi 2011 aastat. Aastat, mis mulle isiklikult vist jääb meelde tavalise aastana. Väga suurt ja erilist nagu polnudki...
Kuid soovin viimasteks aasta tundideks kõikidele, mu sõbrad, armastust ja kokkuhoidmist, üksteise mõistmist, isegi siis, kui see tundub raske ja mõttetu. Ärge olge vihased. Ärge olge kurvad.
Olge rõõmsad, mis on ja mida veel sellel aastal ei ole tulnud. Rõõmustage, et on lootus - kõik võib tulla uuel aastal...
Armastavat ja head aastavahetust!
laupäev, detsember 31, 2011
neljapäev, detsember 29, 2011
Pärnu jõulupeo mõned pildid
Mina tegelikult ei soovinud INGLIT üldse üles riputada... Sest pooleli on, võtsin ta näidisena kaasa, et näitada kuidas maalin...
INGLIST sai ühe hetkega mitmede lemmik :)
Minu 10. näitus
ehk
Meie jõulupidu lõppes ilutulestikkuga :)
Palju teisi pilte leiate Teehead kodukalt
teisipäev, detsember 27, 2011
Pärnust tagasi
Olen / oleme elusalt Pärnust tagasi :)
Usun, et mina andsin oma parima panuse. Isegi joonistasin koha peal päkapiku. Kui seda joonistust veel pisut täiendada, saab sellest ilus lapsemeelne jõulumeeleoluline joonistust.
Muidu olen veidikene pettunud, sest rahvas oli kuidagi vähe. Ja sotsiaalminister jäi hoopis tulemata...
Ausalt öeldes, mis mind häirib, et taas ei olnud nt ratastoolis lapsi... Kuigi täna oleks võinud vabalt olla. Kõik oli nagu olemas, ligipääs jne.
Homme pikemalt.
Aitäh kõikidele, kes mind abistasid ja toetasid ning mu pärast muretsesid. Suur aitäh isikliku abistaja Erikale ja autojuht Silverile, kes kahekesi panid ka maalid üles :)
Usun, et mina andsin oma parima panuse. Isegi joonistasin koha peal päkapiku. Kui seda joonistust veel pisut täiendada, saab sellest ilus lapsemeelne jõulumeeleoluline joonistust.
Muidu olen veidikene pettunud, sest rahvas oli kuidagi vähe. Ja sotsiaalminister jäi hoopis tulemata...
Ausalt öeldes, mis mind häirib, et taas ei olnud nt ratastoolis lapsi... Kuigi täna oleks võinud vabalt olla. Kõik oli nagu olemas, ligipääs jne.
Homme pikemalt.
Aitäh kõikidele, kes mind abistasid ja toetasid ning mu pärast muretsesid. Suur aitäh isikliku abistaja Erikale ja autojuht Silverile, kes kahekesi panid ka maalid üles :)
pühapäev, detsember 25, 2011
Homme PÄRNU
Sebisime Pärnu sõiduks auto. Autojuht on ka ikka :) Silver. Sõidame homme pärast lõunat ära.
Loodetavasti laheneb öömaja küsimuski...
27. detsembril tulge Pärnu :)
Mina olen seal ilmtingimata :)
Oma seltskonnaga :)
Ja jõulud jätkuvad ilusti :)
Loodetavasti laheneb öömaja küsimuski...
27. detsembril tulge Pärnu :)
Mina olen seal ilmtingimata :)
Oma seltskonnaga :)
Ja jõulud jätkuvad ilusti :)
laupäev, detsember 24, 2011
Jõulutunnet otsimas
Tartus. Täna.
Oli üllatuste rohke päev :)
Käisin surnuaiaski. Papa haual. Kõik oli ilus. Natu oli maagi valge ja külmunud, nagu olema peabki jõuluajal. Päris palju küünlaid põlesid ka juba...
Ostes pärga hauale, ütles müüja härra: "Kas te olite tantsumöllus? Tantsumöllu tegi ju Hagi Šein... Elate ikka Luunjas ... Aa Luunja lähedal... Olete ju kuulus..." Kogu jutt oli hästi sõbralik. Tore. Lõpuks andis müüja härra kuuseoksa pealekaupa.
Jõudsin veel Risttee jõulujumalateenindusele. Atlantises. Nägin mitmeid inimesi, kellele soovisingi jõuluaega soovida.
Bussis tuli vestlema proua, kes oli kunagi 30 aastat tagasi nö Villemi külas naaber. Kuidas ma enda mälu ei pingutanud, ei tulnud ta meelde. Küll meenus teine proua, kellega ta olevat meil käinud.
Ja veel sain teada täna nii mõndagi...
Oli üllatuste rohke päev :)
Käisin surnuaiaski. Papa haual. Kõik oli ilus. Natu oli maagi valge ja külmunud, nagu olema peabki jõuluajal. Päris palju küünlaid põlesid ka juba...
Ostes pärga hauale, ütles müüja härra: "Kas te olite tantsumöllus? Tantsumöllu tegi ju Hagi Šein... Elate ikka Luunjas ... Aa Luunja lähedal... Olete ju kuulus..." Kogu jutt oli hästi sõbralik. Tore. Lõpuks andis müüja härra kuuseoksa pealekaupa.
Jõudsin veel Risttee jõulujumalateenindusele. Atlantises. Nägin mitmeid inimesi, kellele soovisingi jõuluaega soovida.
Bussis tuli vestlema proua, kes oli kunagi 30 aastat tagasi nö Villemi külas naaber. Kuidas ma enda mälu ei pingutanud, ei tulnud ta meelde. Küll meenus teine proua, kellega ta olevat meil käinud.
Ja veel sain teada täna nii mõndagi...
neljapäev, detsember 22, 2011
Soovikene siiagi
Kui keegi sõidab 27. detsembril varahommikul Pärnu, siis ehk mahume kolmekesi ka peale - see on hetkel üks suurim soov, mis võiks täide minna. Maalidega on lihtsalt turvalisem autoga minna jõulupeole, kui bussiga.
Või 26. detsembrilgi võiks sõita Pärnusse, kuid siis on mul vaja öömaja otsida.
Ehk keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes sõidab pühadeajal Tartust Pärnusse. Võtke julgesti minuga ühendust hiljemalt pühapäeva õhtuks :)
Meil on küll nüüd autojuht, kuid autot veel ei ole :( Loodan, et lähiaastatel saab ka autogi olema. :)
Mul ausalt öeldes ei ole veel siiani jõulutunnet. Kõik on nii argine ja nii edasi... Mul pole kunagi varem olnud, et ei ole jõulutunnet...
Või 26. detsembrilgi võiks sõita Pärnusse, kuid siis on mul vaja öömaja otsida.
Ehk keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes sõidab pühadeajal Tartust Pärnusse. Võtke julgesti minuga ühendust hiljemalt pühapäeva õhtuks :)
Meil on küll nüüd autojuht, kuid autot veel ei ole :( Loodan, et lähiaastatel saab ka autogi olema. :)
Mul ausalt öeldes ei ole veel siiani jõulutunnet. Kõik on nii argine ja nii edasi... Mul pole kunagi varem olnud, et ei ole jõulutunnet...
laupäev, detsember 17, 2011
Väike kirjakene jõuluvanale
Kirjutasin praegu e-kirjakese jõuluvana - Tarmole :)
Siia, blogi polegi jõudnud veel riputada seda reklaami, nüüd on aga see veakene parandatud.
Mina ise usun küll, et väikene möll kohe uusaasta alguses tuleb kasuks. Annab energia laksu!!! Mis sest, et LEEPÜ-l napib raha... Usun siiski, et rõõmu ja energia laksu tegemine ei sõltu üksnes rahast... Oleme kehtetanud omaosaluse 10 eurot ja kõik variandid on võimalikuks tasumiseks, ka osadena... Nii palju selleks korraks rahast.
Soovime jõuluvana - Tarmotki veel peokesele, kui ta pole juba Põhjamaale tagasi sõitnud. Kuna ma pole ammu, märtsi saadik jõuluvana - Tarmoga suhelnud, siis on hetkel öelda miskit konkreetselt. Ja olen ka kaotanud jõuluvana mobiilinumbri ja e-aadressigi... Ägedad jõuluvanad tänapäeval ikka :D Saab helistada ja puha... Üks kontakt äkki veel on , kuid see saladus :) Sinna ma niisiis kirjutasingi... Loodetavasti õnnestub jõuluvanaga kontakti saavutada :D
LEEPÜ jätab see aasta jõulupeo vahele. Saab liiga palju jõule. Jõulutunne kaob pidude möllus...
Meil, LEEPÜ, on 6. jaanuaril Tartus, Kotka Keldris kell 18.00 Uusaastapeokene.
Siia, blogi polegi jõudnud veel riputada seda reklaami, nüüd on aga see veakene parandatud.
Mina ise usun küll, et väikene möll kohe uusaasta alguses tuleb kasuks. Annab energia laksu!!! Mis sest, et LEEPÜ-l napib raha... Usun siiski, et rõõmu ja energia laksu tegemine ei sõltu üksnes rahast... Oleme kehtetanud omaosaluse 10 eurot ja kõik variandid on võimalikuks tasumiseks, ka osadena... Nii palju selleks korraks rahast.
Soovime jõuluvana - Tarmotki veel peokesele, kui ta pole juba Põhjamaale tagasi sõitnud. Kuna ma pole ammu, märtsi saadik jõuluvana - Tarmoga suhelnud, siis on hetkel öelda miskit konkreetselt. Ja olen ka kaotanud jõuluvana mobiilinumbri ja e-aadressigi... Ägedad jõuluvanad tänapäeval ikka :D Saab helistada ja puha... Üks kontakt äkki veel on , kuid see saladus :) Sinna ma niisiis kirjutasingi... Loodetavasti õnnestub jõuluvanaga kontakti saavutada :D
LEEPÜ jätab see aasta jõulupeo vahele. Saab liiga palju jõule. Jõulutunne kaob pidude möllus...
reede, detsember 16, 2011
neljapäev, detsember 15, 2011
Allkirjastatud ammune unistus
Käisime täna LEEPÜ juhatusega, mina ja Erika, Mäksa vallamajas ning allkirjastasime koos Mäksa Vallavalitsusega lepingu, et (esialgu minu) IAT osutab algaval aastal MTÜ LEEPÜ. Nüüd on kogu teenuse minu endale LEEPÜ käes :)
Viimaks ometi.
Siiani oli kuidagi lõhestatud. Viimane aasta on olnud MTÜ-lt töövõtulepingud, mis tagavad töövõtjale sotsiaalsed hüved... Muidugi see süsteem on küll mulle rahaliselt lisakoormus. Annetan ju iseenda IAT-le märkimisväärse summa iga kuu. Nagu Muhv, kes kirjutas endale kirju :D
Kuid tööandjana soovin isiklike abistajatele turvalisi töötingimusi igaks juhtumiks.
Ausalt öeldes, MTA peab ootama iga kuu mõne nädala maksude laekumist. Arvan, et see on väike probleem...
Usun, et vald on andnud ja annab parima. Just rahaliselt mõttes. Kuigi jah, minu meelest ei olda aru saatud vist, et isiklik abistaja on palgatööline. Usun, et selles küsimuseski saab selguse. Oleks tobe olla siinkohal lõputult noriv. Isegi ministeeriumil ei ole veel lõpuni selge, kes on isiklik abistaja... Seal teadakse hästi, et palgatööline, kuid muu on segane. Minu vallal on vastupidi pisut ning see on paremgi.
Oma raha lugemine ja arvutamine on tähtis igalpool.
Nii vallas
kui minul endal.
Loodan südamest, et see tänane samm allkirjastada ammune unistus aitab tuleval aastal ja kaugemas tulevikus kaasa (vähemasti minu, kuid miks mitte palju laiemale) IAT-le arengule ja levimisele. Kuid samuti LEEPÜ arengule.
Viimaks ometi.
Siiani oli kuidagi lõhestatud. Viimane aasta on olnud MTÜ-lt töövõtulepingud, mis tagavad töövõtjale sotsiaalsed hüved... Muidugi see süsteem on küll mulle rahaliselt lisakoormus. Annetan ju iseenda IAT-le märkimisväärse summa iga kuu. Nagu Muhv, kes kirjutas endale kirju :D
Kuid tööandjana soovin isiklike abistajatele turvalisi töötingimusi igaks juhtumiks.
Ausalt öeldes, MTA peab ootama iga kuu mõne nädala maksude laekumist. Arvan, et see on väike probleem...
Usun, et vald on andnud ja annab parima. Just rahaliselt mõttes. Kuigi jah, minu meelest ei olda aru saatud vist, et isiklik abistaja on palgatööline. Usun, et selles küsimuseski saab selguse. Oleks tobe olla siinkohal lõputult noriv. Isegi ministeeriumil ei ole veel lõpuni selge, kes on isiklik abistaja... Seal teadakse hästi, et palgatööline, kuid muu on segane. Minu vallal on vastupidi pisut ning see on paremgi.
Oma raha lugemine ja arvutamine on tähtis igalpool.
Nii vallas
kui minul endal.
Loodan südamest, et see tänane samm allkirjastada ammune unistus aitab tuleval aastal ja kaugemas tulevikus kaasa (vähemasti minu, kuid miks mitte palju laiemale) IAT-le arengule ja levimisele. Kuid samuti LEEPÜ arengule.
kolmapäev, detsember 14, 2011
Pärnu Jõulupeost ja...
Lugesin eile hilisõhtul facebookis, et tänasest hakkab suur Meie jõulupeo reklaamine Pärnus. Igati lahe ja vägev :)
Ja ürituse avavad sotsialminister Hanno Perkov ja Pärnu abilinnapea Jane Mets.
Kuid miks on keegi Tiia Järvpõld ürituse kuulutusel esimene - sellest mina küll aru ei saa :):P
Kuidagi kummaline hakkab kohe :D
Liblikad lendavad kõhus :D
Nohjaa, üks päev soolasin ahjukartulid üle ning siis avastasin, et olengi armunud. Armunud probleemidesse ja jamadesse!!! Nii võib ka ju mõelda :D:P
Kui juba olla superstar ei saa ometi ilma jamadeta !!
Ei, päriseltki, elu kõigub seinast seina. St, et ma elan. Ja tulen toime sellega :)
Mul on veel küsimus, kuidas Pärnu lähen... lähme... Arvatavasti 26-l ja bussiga. Sest 27. hommikul ei mängi mitte kuidagi välja... 27-nda hommikul sooviks ikkagi laste ees olla särava näoga... :)
Niisugust töö - möllu minul küll ei ole olnud veel jõuluajal... Mina võtan tööna. Sest töö ongi kunstitegemine mul :)
Varsti võib vist bussid unustada... ;) Vähemasti vahetevahel...
Ja ürituse avavad sotsialminister Hanno Perkov ja Pärnu abilinnapea Jane Mets.
Kuid miks on keegi Tiia Järvpõld ürituse kuulutusel esimene - sellest mina küll aru ei saa :):P
Kuidagi kummaline hakkab kohe :D
Liblikad lendavad kõhus :D
Nohjaa, üks päev soolasin ahjukartulid üle ning siis avastasin, et olengi armunud. Armunud probleemidesse ja jamadesse!!! Nii võib ka ju mõelda :D:P
Kui juba olla superstar ei saa ometi ilma jamadeta !!
Ei, päriseltki, elu kõigub seinast seina. St, et ma elan. Ja tulen toime sellega :)
Mul on veel küsimus, kuidas Pärnu lähen... lähme... Arvatavasti 26-l ja bussiga. Sest 27. hommikul ei mängi mitte kuidagi välja... 27-nda hommikul sooviks ikkagi laste ees olla särava näoga... :)
Niisugust töö - möllu minul küll ei ole olnud veel jõuluajal... Mina võtan tööna. Sest töö ongi kunstitegemine mul :)
Varsti võib vist bussid unustada... ;) Vähemasti vahetevahel...
esmaspäev, detsember 12, 2011
Maximas on tekkinud probleem
Ja päris närvi ajav probleem mul. Viimased paar kuud, kui ostan Maximas suitsu - Silverile või kellele iganes, täiskasvanule, see pole üldse oluline - nõudakse minu isikliku abistaja dokumendi. See on absurdne!!!
Arvan, et KUI ostaksin alkoholi, mida ma pole nüüd vähemasti poolaastat ostnud, nõudakse ka teise inimese dokumendi.
Isiklik abistaja Erika ulatab alati mu ID, kuid see ei rahulda Maximat.
See on alandav.
Mul on tunne, et pean kaupluste kettegi - eriti Maximat - koolitama hakkama, et ostja olen MINA, mitte isiklik abistaja.
Arvan, et KUI ostaksin alkoholi, mida ma pole nüüd vähemasti poolaastat ostnud, nõudakse ka teise inimese dokumendi.
Isiklik abistaja Erika ulatab alati mu ID, kuid see ei rahulda Maximat.
See on alandav.
Mul on tunne, et pean kaupluste kettegi - eriti Maximat - koolitama hakkama, et ostja olen MINA, mitte isiklik abistaja.
reede, detsember 09, 2011
Eile oli nagu superstari päev. Täiesti juhuslikult. Üllatuslikult. :)
Tartus vist tunnevadpaljud mind varbaga joonistajana. Valgusfoori tagagi tullakse juurde, öeldakse häid sõnu loominguks ja soove jõuluks. :)
Käisin THINKi teabepäeval karjääri tegemise võimalustest. Tartu Londoni Hotellis. Mulle meeldis hästi, et ei tehtud vahet noorte/inimeste vahel. Olgu puudega või puudeta noored/inimesed, karjääri tegemine on siiski inimese enda teha.
Siis vaatasime Pealtnägija lõiku Mellast. Ja minu üllatuseks olen minagi selles :)
Vaata Pealtnägijat | Eesti Televisioon | ERR
Kuidagi imelik tunne oli mul. Mulle eriti ei meeldi ennast näha...
Suutsin ühe ammuse soovi ja mõte teoks teha. Räägisin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli avalike suhete juhi pr Pihlega ja küsisin isikliku abistaja ameti kohta. Vastus mind ei üllatanud... Kuid meil jäi nüüd kokkulepe, et ehk saan uuel aastal mõne loengu IAT teemal.
Esimene, küll väike samm on jälle astutud omaenda karjääriteel :);)
Kindlasti tuleb väga hea IAT mõnel nii noorel kui vanemal inimesel karjääri tegemisel kasuks. Nagu kõik teised teenused, mis peaks olema väga hea kättesaadavusega. Nagu viipekeele tõlk...
Lootus jääb!
Tartus vist tunnevadpaljud mind varbaga joonistajana. Valgusfoori tagagi tullakse juurde, öeldakse häid sõnu loominguks ja soove jõuluks. :)
Käisin THINKi teabepäeval karjääri tegemise võimalustest. Tartu Londoni Hotellis. Mulle meeldis hästi, et ei tehtud vahet noorte/inimeste vahel. Olgu puudega või puudeta noored/inimesed, karjääri tegemine on siiski inimese enda teha.
Siis vaatasime Pealtnägija lõiku Mellast. Ja minu üllatuseks olen minagi selles :)
Vaata Pealtnägijat | Eesti Televisioon | ERR
Kuidagi imelik tunne oli mul. Mulle eriti ei meeldi ennast näha...
Suutsin ühe ammuse soovi ja mõte teoks teha. Räägisin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli avalike suhete juhi pr Pihlega ja küsisin isikliku abistaja ameti kohta. Vastus mind ei üllatanud... Kuid meil jäi nüüd kokkulepe, et ehk saan uuel aastal mõne loengu IAT teemal.
Esimene, küll väike samm on jälle astutud omaenda karjääriteel :);)
Kindlasti tuleb väga hea IAT mõnel nii noorel kui vanemal inimesel karjääri tegemisel kasuks. Nagu kõik teised teenused, mis peaks olema väga hea kättesaadavusega. Nagu viipekeele tõlk...
Lootus jääb!
kolmapäev, detsember 07, 2011
Heade üllatuste aeg
Esmaspäevast on olnud kuidagi väga tore. Tore vist ei olegi jälle õige sõna...
Paluti mind küla jõulupeole. Tuldi kohe mulle koju mind kutsuma. Üllatasin hästi armsalt! Arvasin, et kodu külarahvas ei võta kunagi mind nii omaks - kuigi meil on ju väike küla. Kõik peaks või võiks kõiki tunda... Jne. Mina ise tegelikult olen tagasihoidlik, ma ei lähe suhtelisele palju ligi, et siin ma nüüd olen... Võite küll mõelda minust vastupidist. :) Kahjuks ma ei saa küla jõulupeost osavõtta, kuna lähen teisele üritusele, THINKi karjääri tegemise teabepäevale ja jõulupeole. Kahjuks või õnneks on mul tunne see kuu eriti, et mind võiks olla kohe mitu - mitu, et jõuda kõikjale...
Aga jah, hästi armas on see ikkagi, et külaprouad märkasid mind. 22 aastat olen siin elanud... Muidugi me kõik teretame nt bussipeatuses. Vahel vahetame mõned sõnadki, nagu muuseas viisakusest. Rohkem ei midagi... Inimestel on siiski oma eelarvamus, et ehk ei saa minust aru, ei teada, kuidas peaks minuga suhtlema. Seda on öeldud nii mammale kui Piretile aastaid...
Loodetavasti saab olema uuel aastal siinsamas Kaagveres minu näitus ja kohtumine minuga. Pakusin selle variandi ise mitte jõulupeole minemise vastu. Mulle tundus, et nüüd on õige hetk küla inimestega endalikult suhelda. Võib - olla natuke taas tõestada end, et olen ikkagi täiesti tavaline inimene :)
Tartu bussijuhid hüüdsid mitu korda meile Erikaga: "Ma ju tahtsin aidata, aga te juba lähete!" Nohjahh, mis teha - me ei oota tavaliselt Tartu bussidest kaldtee võtmist. Nii on kiirem ja minu puhul on see võimalikki. Saan aru, et bussijuhid tahavad aidata ja nende kohustus ongi aidata, kuid... Igal juhul juhid saavad minult naeratuse, kui torman bussi esiotsast mööda. :)
Üleeile küll ei oskanud üks bussijuht eriti abistada, kui me väljusime bussist. Me liigume bussideski nagu treppidel. Oskamatu abistamine vähendab turvalisust ja raskendab oluliselt isikliku abistaja tööd. Iga abistamine tuleb südamest. Aga võiks enne abistamist kindlasti küsida, kuidas seda teha ja kas ongi vaja abistamist :) Siis tunneksime kõik rahulolu ja rõõmu :);) Juba küsimine teeb minu südame soojaks. Paneb naeratama.
Eile Kaagvere bussile minnes, ootasin keskmise ukse avamist, tuli minu juurde keegi vanem daam ja ütles: "Tere! Sinul on head ja ilusad maalid. Olen sinu maale internetis vaatanud. Maali ikka edasi. Olen ise ka kunstnik."
Soovis veel häid - häid jõule ja loomerikkast uut aastat.
Mul oli väga hea ja uhkegi tunne :)
Ma muidugi ei tunne eriti kunstnike nägu pidi, seega pole aimugi, kes daam oli. Kuid tunnustus oli küll see jälle. Ja paratamatult pean hakkama iseendale tunnistama, et olen kunstnik :) Seda on mul siiski raske tunnistada. Olen ju nii vähe veel kunstiga tegelenud...
Veel nägin sõpra ja ta peret. Poolteist aastat ei olnud näinud - kuulnud... Minu oma viga ka!!! Huvitav, kuid mõtlesime hiljuti teineteisele ja ennäe trehvasimegi juhuslikult kokku. Poolteist aastat pole ju pikk aeg, teisalt on väga pikk. Üllatus oli see, et Paveli poja juba kõnnib :D Alles ta sündis, minu meelest...
Jõulutunnegi tuleb tasapisi. Eile sai päkapikk pärjaga uksele, tuppa ehted... Iga aasta mõtlen, et ostan uusi jõuluehteid. Mitte ei saa ostetud. Ikka ajan läbi vanadega :) Usun, et see pole ka veel jõulu - elu lõpp! Jõulutunne on ju, peaks olema südames, mitte x - asjades vaid... Bongogi sai oma korvi jõulukarda :)
Paluti mind küla jõulupeole. Tuldi kohe mulle koju mind kutsuma. Üllatasin hästi armsalt! Arvasin, et kodu külarahvas ei võta kunagi mind nii omaks - kuigi meil on ju väike küla. Kõik peaks või võiks kõiki tunda... Jne. Mina ise tegelikult olen tagasihoidlik, ma ei lähe suhtelisele palju ligi, et siin ma nüüd olen... Võite küll mõelda minust vastupidist. :) Kahjuks ma ei saa küla jõulupeost osavõtta, kuna lähen teisele üritusele, THINKi karjääri tegemise teabepäevale ja jõulupeole. Kahjuks või õnneks on mul tunne see kuu eriti, et mind võiks olla kohe mitu - mitu, et jõuda kõikjale...
Aga jah, hästi armas on see ikkagi, et külaprouad märkasid mind. 22 aastat olen siin elanud... Muidugi me kõik teretame nt bussipeatuses. Vahel vahetame mõned sõnadki, nagu muuseas viisakusest. Rohkem ei midagi... Inimestel on siiski oma eelarvamus, et ehk ei saa minust aru, ei teada, kuidas peaks minuga suhtlema. Seda on öeldud nii mammale kui Piretile aastaid...
Loodetavasti saab olema uuel aastal siinsamas Kaagveres minu näitus ja kohtumine minuga. Pakusin selle variandi ise mitte jõulupeole minemise vastu. Mulle tundus, et nüüd on õige hetk küla inimestega endalikult suhelda. Võib - olla natuke taas tõestada end, et olen ikkagi täiesti tavaline inimene :)
Tartu bussijuhid hüüdsid mitu korda meile Erikaga: "Ma ju tahtsin aidata, aga te juba lähete!" Nohjahh, mis teha - me ei oota tavaliselt Tartu bussidest kaldtee võtmist. Nii on kiirem ja minu puhul on see võimalikki. Saan aru, et bussijuhid tahavad aidata ja nende kohustus ongi aidata, kuid... Igal juhul juhid saavad minult naeratuse, kui torman bussi esiotsast mööda. :)
Üleeile küll ei oskanud üks bussijuht eriti abistada, kui me väljusime bussist. Me liigume bussideski nagu treppidel. Oskamatu abistamine vähendab turvalisust ja raskendab oluliselt isikliku abistaja tööd. Iga abistamine tuleb südamest. Aga võiks enne abistamist kindlasti küsida, kuidas seda teha ja kas ongi vaja abistamist :) Siis tunneksime kõik rahulolu ja rõõmu :);) Juba küsimine teeb minu südame soojaks. Paneb naeratama.
Eile Kaagvere bussile minnes, ootasin keskmise ukse avamist, tuli minu juurde keegi vanem daam ja ütles: "Tere! Sinul on head ja ilusad maalid. Olen sinu maale internetis vaatanud. Maali ikka edasi. Olen ise ka kunstnik."
Soovis veel häid - häid jõule ja loomerikkast uut aastat.
Mul oli väga hea ja uhkegi tunne :)
Ma muidugi ei tunne eriti kunstnike nägu pidi, seega pole aimugi, kes daam oli. Kuid tunnustus oli küll see jälle. Ja paratamatult pean hakkama iseendale tunnistama, et olen kunstnik :) Seda on mul siiski raske tunnistada. Olen ju nii vähe veel kunstiga tegelenud...
Veel nägin sõpra ja ta peret. Poolteist aastat ei olnud näinud - kuulnud... Minu oma viga ka!!! Huvitav, kuid mõtlesime hiljuti teineteisele ja ennäe trehvasimegi juhuslikult kokku. Poolteist aastat pole ju pikk aeg, teisalt on väga pikk. Üllatus oli see, et Paveli poja juba kõnnib :D Alles ta sündis, minu meelest...
Jõulutunnegi tuleb tasapisi. Eile sai päkapikk pärjaga uksele, tuppa ehted... Iga aasta mõtlen, et ostan uusi jõuluehteid. Mitte ei saa ostetud. Ikka ajan läbi vanadega :) Usun, et see pole ka veel jõulu - elu lõpp! Jõulutunne on ju, peaks olema südames, mitte x - asjades vaid... Bongogi sai oma korvi jõulukarda :)
pühapäev, detsember 04, 2011
Head 2. advendiõhtut!!!
Pange küünlad kindlasti põlema. Niisamagi. Vaadake leeke. Ja mõelge, kui hea ja mõnus on siiski palju vaatamata kõigele.Kummitab vot see laul http://www.youtube.com/watch?v=H3aDbTrRcEA - päris tõsiselt ja mõnusalt. Loobisin minagi asju minema - tegin ruumi uutele :) Mõni vana asi takistab uut luua...
Kuid uus aasta võiks ikka mitmeid uusi asju ja muid seiklusi tuua...
neljapäev, detsember 01, 2011
DETSEMBRIT HEAD
ja aasta viimast kuud. :)
Tänase õhtuks tean, et tuleb sebimisrohke kuu. Lisaks kalender - märkmiku täidumisele, arvutasin IAT tunde, kas ikka jätkub tunde... Kui nüüd tuleks mõni üritus või käik veel juurde, siis tuleks nuputama hakata, kuhu minna - kuhu mitte...
Momendil on mul 125 -/+ 5 IAT tundi. Rohkem ei ole hetkel lihtsalt võimalik...
Kuigi mul pole veel absoluutselt jõuluootuse meeleolu, vähemasti hetkel, siis ma ei otsinud täna ühtegi jõuluehetki välja. Mitu - mitu aastat olen seda just 1. detsembril. Kuid jah, nüüd lükub ei - tea - kunaseks... Või olen vanaks jäänud :P Tegelikult on ilmgi ebamäärane... Ehk seegi mõjutab jõulutunnet...
Ja ma ei igatse ka lumehangesid ega -20 külma...
Ma ei teagi, mida igatsen.
Kuid usun, et aasta lõpeb hästi. Igatsusedki tulevad mu sisse tagasi. Ma ei sooviks, et jääks pikaks ajaks mu sisse rõõmutu ükskõiksus. :)
Tänase õhtuks tean, et tuleb sebimisrohke kuu. Lisaks kalender - märkmiku täidumisele, arvutasin IAT tunde, kas ikka jätkub tunde... Kui nüüd tuleks mõni üritus või käik veel juurde, siis tuleks nuputama hakata, kuhu minna - kuhu mitte...
Momendil on mul 125 -/+ 5 IAT tundi. Rohkem ei ole hetkel lihtsalt võimalik...
Kuigi mul pole veel absoluutselt jõuluootuse meeleolu, vähemasti hetkel, siis ma ei otsinud täna ühtegi jõuluehetki välja. Mitu - mitu aastat olen seda just 1. detsembril. Kuid jah, nüüd lükub ei - tea - kunaseks... Või olen vanaks jäänud :P Tegelikult on ilmgi ebamäärane... Ehk seegi mõjutab jõulutunnet...
Ja ma ei igatse ka lumehangesid ega -20 külma...
Ma ei teagi, mida igatsen.
Kuid usun, et aasta lõpeb hästi. Igatsusedki tulevad mu sisse tagasi. Ma ei sooviks, et jääks pikaks ajaks mu sisse rõõmutu ükskõiksus. :)
teisipäev, november 29, 2011
Katlamaja...
... kaob maamunalt... Siit Kaagveres. Katlamaja lammutus oligi päeva korras. Nüüd ongi mitu tööpäeva katlamaja õuel kolin ja mürin... Ma küll aknast ei näe lammutustöid. Kuulen...
Tegelikult katlamaja oligi ammuilma tondiloss. Lagunenud. Ohtlik...
Huvitav, kas mina oleksin täna siin, Kaagveres, kui poleks sedasama katlamaja, mis praegu kaob... Vaevalt.
Kaagvere tundus 22 aastat tagasi ainus ebasobiv elukoht maailmas. Minu jaoks. Millegipärast tundus siin kõik olevat vastumeelt, kuigi koht oli ilus juba siis... Olen sellest müstikast ennemgi bloginud.
Siis luges Aivar (exabikaasa) ajalehest "Edasi", et Kaagvere kool vajab katlamajja kütjat... Mul oli esimene reaktsioon EI - EI - EI... Kuhu iganes, kuid mitte mingil juhul Kaagverre elama...
Ja nüüdseks on olnud siin 22 aastat mu kodu. Vastumeelne tunne on hakkanud tasapisi kaduma, kuigi vahetevahel tungib mu sisse tagasi. Siis on õige hetk kuhugile kaugemale minna ning taas armsasse koju tulla :)
Mul on katlamajaga veel väiksemaid ja suuremaid, häid ja halbu mäletusi. Kui meil polnud sooja vett kodus, siis käisime katlamajas pesus. See polnud muidugi lubatud, aga ikkagi... Avalik saladus :) Tahtma oli kõikjal, tihti dšussi allgi... Nalja sai palju :D
Siis lendas katlamaja õhku. Kõige õudsam pauk. Mõtlesin, et lennuk kukkus alla. Merili, kes oli kolme kuune, magas sügavalt edasi. Meil oli aga šokk. Exil polnud tööpäeva, kuid ta pidi katlamajja, kuid jäi paar minutit viivitama tuppa - arvatavasti see päässtis ta elu...
Ei tea, milliseks oleks elu kujunenud, kui ei oleks olnud või leidnud ajalehe töökuulutust ja nii edasi...
Siiski ma ei kahetse olnud elu.
Päris tõsiselt.
Loodetavasti Kaagvere saab ilme :) Veel ilusama ja ägedama :)
Kaagveres on minu ainus kodu maailmas. Vähemalt hetkel ja aastaid.
Tegelikult katlamaja oligi ammuilma tondiloss. Lagunenud. Ohtlik...
Huvitav, kas mina oleksin täna siin, Kaagveres, kui poleks sedasama katlamaja, mis praegu kaob... Vaevalt.
Kaagvere tundus 22 aastat tagasi ainus ebasobiv elukoht maailmas. Minu jaoks. Millegipärast tundus siin kõik olevat vastumeelt, kuigi koht oli ilus juba siis... Olen sellest müstikast ennemgi bloginud.
Siis luges Aivar (exabikaasa) ajalehest "Edasi", et Kaagvere kool vajab katlamajja kütjat... Mul oli esimene reaktsioon EI - EI - EI... Kuhu iganes, kuid mitte mingil juhul Kaagverre elama...
Ja nüüdseks on olnud siin 22 aastat mu kodu. Vastumeelne tunne on hakkanud tasapisi kaduma, kuigi vahetevahel tungib mu sisse tagasi. Siis on õige hetk kuhugile kaugemale minna ning taas armsasse koju tulla :)
Mul on katlamajaga veel väiksemaid ja suuremaid, häid ja halbu mäletusi. Kui meil polnud sooja vett kodus, siis käisime katlamajas pesus. See polnud muidugi lubatud, aga ikkagi... Avalik saladus :) Tahtma oli kõikjal, tihti dšussi allgi... Nalja sai palju :D
Siis lendas katlamaja õhku. Kõige õudsam pauk. Mõtlesin, et lennuk kukkus alla. Merili, kes oli kolme kuune, magas sügavalt edasi. Meil oli aga šokk. Exil polnud tööpäeva, kuid ta pidi katlamajja, kuid jäi paar minutit viivitama tuppa - arvatavasti see päässtis ta elu...
Ei tea, milliseks oleks elu kujunenud, kui ei oleks olnud või leidnud ajalehe töökuulutust ja nii edasi...
Siiski ma ei kahetse olnud elu.
Päris tõsiselt.
Loodetavasti Kaagvere saab ilme :) Veel ilusama ja ägedama :)
Kaagveres on minu ainus kodu maailmas. Vähemalt hetkel ja aastaid.
esmaspäev, november 28, 2011
Elu on...
... siiski kummaline :) Kummaline polegi päris õige sõna...
Olen mitu aega mõelnud, et miskit tuleks uut moodi ette võtta jättes ikkagi enam - vähem vanu asju samaks. Sest kõike uut ma oma elu ei tahagi. Olen oma elusaavutustega rohkem või vähem rahul. Lihtsalt soovin kõikega edasi minna. Julgemalt. Edukamalt. Paremini.
Kummaliselt kardan.
Kardan astuda edasiviivaid samme.
Pelgan, et ehk minu otsuseid ei meeldi kellegile. Ma ei tea küll kellele, kuid küllap leidub nii mõnigi, kes ei mõista mu elu. Minu tegemisi ja toimetusi.
Tunnen, et olen jäänud kuhugile nagu kinni. :) Toppama.
Teised, mu sõbrad, seda ei saagi näha. Öeldakse ikka ja alati, kuidas suudan nii palju teha ja toimetada jne. Ausalt öeldes, mind teeb arvamus natuke nukraks ja ettevaatlikuks.
Ma ei anna endast mitte sugugi maximaalselt.
Ja nii see on!!!
Siin on mõned põhjused. Millega tuleb mul endal tegeleda. Iseenda sees.
Ei saa kuulama jäädagi teiste arvamusi, et mix teen nii, kuid mitte naaviisi nagu arvatakse hea olema...
Naljakas on kuulada, kui öeldakse "ära maali, astu kampaaniast välja - niikui ei saa sa sealt midagi" SRY, VÄGA SUUR SORRY, kuid maalimine ongi saanud minu elu aluseks. PALUN MÕISTKE!
Naerma ajab, miks mul ei ole hooldaja, et mis vahe on ikkagi hooldaja ja isikliku abistaja vahel... SRY, VÄGA - VÄGA SUUR SORRY, kuid kui see ei ole ikka veel Eestis ja ka minu eluviisis selge, siis...
Siis tuleb veel ja veel ja veel rääkida, mis on mis.
Aga mul on kummaline tunne, et sellest võibki rääkima jäädagi :)
Olen mitu aega mõelnud, et miskit tuleks uut moodi ette võtta jättes ikkagi enam - vähem vanu asju samaks. Sest kõike uut ma oma elu ei tahagi. Olen oma elusaavutustega rohkem või vähem rahul. Lihtsalt soovin kõikega edasi minna. Julgemalt. Edukamalt. Paremini.
Kummaliselt kardan.
Kardan astuda edasiviivaid samme.
Pelgan, et ehk minu otsuseid ei meeldi kellegile. Ma ei tea küll kellele, kuid küllap leidub nii mõnigi, kes ei mõista mu elu. Minu tegemisi ja toimetusi.
Tunnen, et olen jäänud kuhugile nagu kinni. :) Toppama.
Teised, mu sõbrad, seda ei saagi näha. Öeldakse ikka ja alati, kuidas suudan nii palju teha ja toimetada jne. Ausalt öeldes, mind teeb arvamus natuke nukraks ja ettevaatlikuks.
Ma ei anna endast mitte sugugi maximaalselt.
Ja nii see on!!!
Siin on mõned põhjused. Millega tuleb mul endal tegeleda. Iseenda sees.
Ei saa kuulama jäädagi teiste arvamusi, et mix teen nii, kuid mitte naaviisi nagu arvatakse hea olema...
Naljakas on kuulada, kui öeldakse "ära maali, astu kampaaniast välja - niikui ei saa sa sealt midagi" SRY, VÄGA SUUR SORRY, kuid maalimine ongi saanud minu elu aluseks. PALUN MÕISTKE!
Naerma ajab, miks mul ei ole hooldaja, et mis vahe on ikkagi hooldaja ja isikliku abistaja vahel... SRY, VÄGA - VÄGA SUUR SORRY, kuid kui see ei ole ikka veel Eestis ja ka minu eluviisis selge, siis...
Siis tuleb veel ja veel ja veel rääkida, mis on mis.
Aga mul on kummaline tunne, et sellest võibki rääkima jäädagi :)
reede, november 25, 2011
Armastusest armastuseni
Tea(dsiI)n küll, et vägivalla vastane päev on olemas, kuid selle unustan ikka - see pole ju pidupäev... Unustamine tuleb vist sellestki, et mingil ajal tõrjub mõistus vägivalda mäletamist... Ega kalender - märkmikuski ei leia igat päeva.
Kuid võitlekem vägivalla vastu :)
http://petitsioon.ee/eesti-vagivallast-vabaks/
Tänaseni mõtlen enda ette sageli, miks armastusest sai õudus unenägu. Ausalt öeldes, ma ei mõista seda siiani, KUIGI olen püüdnud kõik lahti mõelda ning ometi ei saa aru, miks armastus peres ei viinud armastuseni, vaid hoopis...
Mitte keegi ei peaks tundma vaimset ega füüsilist vägivalda. Siiski näen üha enam nö varjatud vägivalda st nagu püüdakse head teha inimesele, kuid samas ""sõidetakse" inimesest üle. Psüühiline/vaime vägivald...
Olen kogenenud valu.
Kuid tänu sellele kogemusele olen suutnud rohkem silmi ja südant avada. Loodan, et mu südames on tänaseks palju rohkem armastust...
Kuid võitlekem vägivalla vastu :)
http://petitsioon.ee/eesti-vagivallast-vabaks/
Tänaseni mõtlen enda ette sageli, miks armastusest sai õudus unenägu. Ausalt öeldes, ma ei mõista seda siiani, KUIGI olen püüdnud kõik lahti mõelda ning ometi ei saa aru, miks armastus peres ei viinud armastuseni, vaid hoopis...
Mitte keegi ei peaks tundma vaimset ega füüsilist vägivalda. Siiski näen üha enam nö varjatud vägivalda st nagu püüdakse head teha inimesele, kuid samas ""sõidetakse" inimesest üle. Psüühiline/vaime vägivald...
Olen kogenenud valu.
Kuid tänu sellele kogemusele olen suutnud rohkem silmi ja südant avada. Loodan, et mu südames on tänaseks palju rohkem armastust...
teisipäev, november 22, 2011
Jõulukaartidest jälle
Minuni on jõudnud negatiivne arvamus meie Suu ja Jalaga Maalijate Ühingu jõulukampaaniast. Ausalt öeldes arvamus on sama, mis igal aastal: peab ilmtingimata maksma ja Tarbijakaitse teema. Veel lisandus mingi viivise kartus, kui saadetise eest ei tasu.
Seda viivise tiksumist ei mõista mina üldse.
Kust kirjarealt see välja küll loeti!?
Mina parema jalaga ei ole küll sõna "viivis" sinna kirjutanud. Samuti pole kirjas karmi kohuastust tasuda...
Tõesti mind tegi kurvaks.
Veel arvati, et selline kampaania pole üldse hea... Et toob vaid kahju... Ajakirjanduski on meist ja sellest kampaaniast vähe kirjutanud...
See pani mind naerma :)
Siis lubasin omas blogis taaskord kirjutada.
Seda teengi.
Kampaania on aus ja hea. Kui kampaania on teistes maades toimunud aastaid, siis ei saa olla miski vale. Pettus ei saa ju kesta aastaid!!!! Mina küll usun niiviisi :)
Veel usun, et inimesed on harjunud mõtlema meil, et minusugune inimene ei suuda eriti midagi teha ning mind ja mu tööd kasutavad teised ära.
Kindlasti mitte mingil ei kasuta keegi mind ära!
Teisalt, igaüks meist kasutab kellegi tööd ära iga päev. Mulle meeldib, kui keegi kasutab meie kunsti kellegile saatmiseks ja kui keegi saab sellest rõõmu.
Kunsti tegemine on saanud minu tööks.
Suureks tööks.
Usun, et ülemaailma on palju - palju kunstnike, kes nii mõtlevad, et tema suu või jalatöö annab rahulolu eluks.
Mõistan suurepärast, et kõikidele ei saagi kõik kunst meeldida.
Mulle ei meeldi ballett. Kuid ma pole pahane, et see olemas on, et seda reklaamidakse ja müüakse...
SUUR AITÄHH NEILE, KES ON KAARDITEST LEIDNUD RÕÕMU!!!
Saan aru, et rahamured on inimesi matnud endasse, kuid loodan siiski, et nende südameis on alles siiski muudki, mis aitab valgustada musta muret...
Seda viivise tiksumist ei mõista mina üldse.
Kust kirjarealt see välja küll loeti!?
Mina parema jalaga ei ole küll sõna "viivis" sinna kirjutanud. Samuti pole kirjas karmi kohuastust tasuda...
Tõesti mind tegi kurvaks.
Veel arvati, et selline kampaania pole üldse hea... Et toob vaid kahju... Ajakirjanduski on meist ja sellest kampaaniast vähe kirjutanud...
See pani mind naerma :)
Siis lubasin omas blogis taaskord kirjutada.
Seda teengi.
Kampaania on aus ja hea. Kui kampaania on teistes maades toimunud aastaid, siis ei saa olla miski vale. Pettus ei saa ju kesta aastaid!!!! Mina küll usun niiviisi :)
Veel usun, et inimesed on harjunud mõtlema meil, et minusugune inimene ei suuda eriti midagi teha ning mind ja mu tööd kasutavad teised ära.
Kindlasti mitte mingil ei kasuta keegi mind ära!
Teisalt, igaüks meist kasutab kellegi tööd ära iga päev. Mulle meeldib, kui keegi kasutab meie kunsti kellegile saatmiseks ja kui keegi saab sellest rõõmu.
Kunsti tegemine on saanud minu tööks.
Suureks tööks.
Usun, et ülemaailma on palju - palju kunstnike, kes nii mõtlevad, et tema suu või jalatöö annab rahulolu eluks.
Mõistan suurepärast, et kõikidele ei saagi kõik kunst meeldida.
Mulle ei meeldi ballett. Kuid ma pole pahane, et see olemas on, et seda reklaamidakse ja müüakse...
SUUR AITÄHH NEILE, KES ON KAARDITEST LEIDNUD RÕÕMU!!!
Saan aru, et rahamured on inimesi matnud endasse, kuid loodan siiski, et nende südameis on alles siiski muudki, mis aitab valgustada musta muret...
esmaspäev, november 21, 2011
Ohhoo - elamus täna
Nii võiksin tänast kokku võtta... Ma tegelikult ootasin pisut vähem või õigemini ei oskanud oodata midagi põrutavat.
Kohtusin Tõnisega. www.rahaveeb.ee ´st. Pidev blogi lugeja ehk mäletab, et blogisin mõne sõnaga Rahaveebist, et tegin nalja pärast ühe väikese testi, kuna mul oli parajasti igav. :D Sellest igavusest saab ehk mingi pöördepunkt mu elus. Ma ei suuda momendil uskuda kõike seda, millest me täna kohvikus Troffe Tõnisega vestlesime, kuid kui saab sellest osagi teoks, on ka minu arvates väga hästi. :)
Veel mõistsin, et rahamuredestki tuleb siiralt ja ausalt avalikult rääkida. Nagu mina viimastel aastatel, kuigi küll mitte nii väga siin blogis. Kõike ei saa ikka massuajale ja ei - tea - millele ajada. Mõni jamps on tehtud lollusest ja paanikast... Või unustades iseennast...
Tean, et nüüd öeldakse, et raha on vähe ja kõik on kallis jne jne jne.
Rahast blogin lähiajal veel.
Kuid nii hea on kuulda, et oma rahaline seis polegi nii hull, kui mõni hetk on ikka ja jälle tundunud. Siiski viimastel kuudel olen juba isegi mõelnud, et lõpuks ometi paistab tunnelis VALGUS...
Ups!!! Just nädal tagasi oli kõne all VALGUS. Kaupo juures oli valgusest teistel teemadel jutt, kuid siiski. See tuli just nüüd meelde.
Juhus?
Kokkusattumus?
Ma ei usu.
Mitte ei usu.
Pigem iseendaga järjepidev töötamine... Kuskil alateadvuses jooksevad asjad kokku ning saavad selgemaks.
See on hästi kummaline. Vahel seletamatu. Kuid see viibki elu edasi. Kannab sind uude otsingute poole...
Mõned LEEPÜ asjadki sai korda aetud.
Kohtusin Tõnisega. www.rahaveeb.ee ´st. Pidev blogi lugeja ehk mäletab, et blogisin mõne sõnaga Rahaveebist, et tegin nalja pärast ühe väikese testi, kuna mul oli parajasti igav. :D Sellest igavusest saab ehk mingi pöördepunkt mu elus. Ma ei suuda momendil uskuda kõike seda, millest me täna kohvikus Troffe Tõnisega vestlesime, kuid kui saab sellest osagi teoks, on ka minu arvates väga hästi. :)
Veel mõistsin, et rahamuredestki tuleb siiralt ja ausalt avalikult rääkida. Nagu mina viimastel aastatel, kuigi küll mitte nii väga siin blogis. Kõike ei saa ikka massuajale ja ei - tea - millele ajada. Mõni jamps on tehtud lollusest ja paanikast... Või unustades iseennast...
Tean, et nüüd öeldakse, et raha on vähe ja kõik on kallis jne jne jne.
Rahast blogin lähiajal veel.
Kuid nii hea on kuulda, et oma rahaline seis polegi nii hull, kui mõni hetk on ikka ja jälle tundunud. Siiski viimastel kuudel olen juba isegi mõelnud, et lõpuks ometi paistab tunnelis VALGUS...
Ups!!! Just nädal tagasi oli kõne all VALGUS. Kaupo juures oli valgusest teistel teemadel jutt, kuid siiski. See tuli just nüüd meelde.
Juhus?
Kokkusattumus?
Ma ei usu.
Mitte ei usu.
Pigem iseendaga järjepidev töötamine... Kuskil alateadvuses jooksevad asjad kokku ning saavad selgemaks.
See on hästi kummaline. Vahel seletamatu. Kuid see viibki elu edasi. Kannab sind uude otsingute poole...
Mõned LEEPÜ asjadki sai korda aetud.
pühapäev, november 20, 2011
Isikliku abistaja töökoht
vabaneb üks isikliku abistaja töökoht arvatavasti uue aasta alguses. Jaanuaris - veebruaris.
See tähendab,
et hakkan otsima juba nüüd uut isikliku abistajat. Kõik, kes soovivad isikliku abistaja tööd teha, kanditeerige julgelt ja kohe :)
See tähendab,
et hakkan otsima juba nüüd uut isikliku abistajat. Kõik, kes soovivad isikliku abistaja tööd teha, kanditeerige julgelt ja kohe :)
reede, november 18, 2011
Nii, laabubki!!!
Eilne päev möödus saginaga. Jõudsin palju asju korda ajada, mis hetkel oli vaja :)
Linnas käimisel oli kiirkäimine! Oli vaja maalimisvahendeid. Jooksin oma lemmik kunstipoodi Tartus.
Kõige meeldivam oli kuulda valla uuelt sotsiaalnõunikult Meililt, et vald jätkab 2012 aastalgi IAT rahastamist. See on väga hea uudis! Natuke halvem on ehk see, et summa valla poot ei suurene... See tähendab, et mina annetan oma IAT-le kaks pool korda raha. Täpselt nii nagu tegingi paar nädalat tagasi iseendale IAT 2012 projektikese.
Egas midagi - elu tahab ju elamist!
Kindlasti minu Mäksa vald annab ka oma parima! Olen sellest veendunud.
Kuid väga meeldiv uudis on veel see, et uuest aastast hakkab kogu klient Tiia ehk minu IAT-t
pakkuma ja majandama MTÜ LEEPÜ. Detsembris kirjutame lepingule alla. Seda sammu olen isiklikult oodanud umbes 5 aastat, et parandada oma isiklike abistajate töötamisturvalisust. Ja endagi turvalisust, et näiteks isiklik abistaja lihtsalt tööle ei ilmu...
Loodan südamest, et mina ise ei jää MTÜ LEEPÜ-le ainukeseks kliendiks :) Ja kui jäängi, pole ka hullu!!! IAT osutasime kogemus peaks olema nüüd MTÜ LEEPÜ-l küll. Ametlikult jaanuaris 2012 juba aasta... Isiklikult see kogemus 1999 aastast...
Minule on isiklik abistaja sama tähtis, kui mõnele auto :D:P
Muide, auto ostusoov on mul samuti. Juba mitu aastat. Unistustel on kombeks ühel ootamatul hetkel täide minna ning võib - olla ühel ilusal päeval kihutangi oma autoga ringi... :D
Aga jah, auto on minu jaoks vähem tähtis, kui isiklik abistaja...
Loodan leida ka sponsoreid, kes toetaks IAT-t. See leidmine on raske, kuid kui hästi lahti seletada ja korduvalt, lollikindlalt :) , siis mitte siiski lootusetu. Tuleb tegutseda vaid heaga ja sihikindlalt :)
Ja kõige tähtsam on selle kõige kõrval elada oma elu. IAT ei tohi saada kinnisideeks, et see ongi täisväärtuslik elu. Eemm, nüüd väljendasin end vist segaselt... Tähendab, IAT on täisväärtuslikku elu alus - ülejäänud võimalused on ikkagi minu enda teha.
Vahel tundub, et räägin liig palju IAT-st. Muid teemasid nagu polekski mul... On. Tõesti on. Aga jah, sellist eluviisi isikliku abistaja abiga teadakse veel pagana veel. Eile just uurisin sotsiaalnõunikult Meililt, kas Tartu Ülikool räägib kas või natukenegi IAT-st. Vastus oli EI. Kuidagi kahju on, et puuetega tudengid räägivad, kui oluline on IAT ning siis ... on null seis.
Ikka veel.
KURB.
Kuid jällegi MITTE LOOTUSETU.
Kui on usk, lootus ja armastus,
siis laabubki pika peale samm - sammult elu.
Linnas käimisel oli kiirkäimine! Oli vaja maalimisvahendeid. Jooksin oma lemmik kunstipoodi Tartus.
Kõige meeldivam oli kuulda valla uuelt sotsiaalnõunikult Meililt, et vald jätkab 2012 aastalgi IAT rahastamist. See on väga hea uudis! Natuke halvem on ehk see, et summa valla poot ei suurene... See tähendab, et mina annetan oma IAT-le kaks pool korda raha. Täpselt nii nagu tegingi paar nädalat tagasi iseendale IAT 2012 projektikese.
Egas midagi - elu tahab ju elamist!
Kindlasti minu Mäksa vald annab ka oma parima! Olen sellest veendunud.
Kuid väga meeldiv uudis on veel see, et uuest aastast hakkab kogu klient Tiia ehk minu IAT-t
pakkuma ja majandama MTÜ LEEPÜ. Detsembris kirjutame lepingule alla. Seda sammu olen isiklikult oodanud umbes 5 aastat, et parandada oma isiklike abistajate töötamisturvalisust. Ja endagi turvalisust, et näiteks isiklik abistaja lihtsalt tööle ei ilmu...
Loodan südamest, et mina ise ei jää MTÜ LEEPÜ-le ainukeseks kliendiks :) Ja kui jäängi, pole ka hullu!!! IAT osutasime kogemus peaks olema nüüd MTÜ LEEPÜ-l küll. Ametlikult jaanuaris 2012 juba aasta... Isiklikult see kogemus 1999 aastast...
Minule on isiklik abistaja sama tähtis, kui mõnele auto :D:P
Muide, auto ostusoov on mul samuti. Juba mitu aastat. Unistustel on kombeks ühel ootamatul hetkel täide minna ning võib - olla ühel ilusal päeval kihutangi oma autoga ringi... :D
Aga jah, auto on minu jaoks vähem tähtis, kui isiklik abistaja...
Loodan leida ka sponsoreid, kes toetaks IAT-t. See leidmine on raske, kuid kui hästi lahti seletada ja korduvalt, lollikindlalt :) , siis mitte siiski lootusetu. Tuleb tegutseda vaid heaga ja sihikindlalt :)
Ja kõige tähtsam on selle kõige kõrval elada oma elu. IAT ei tohi saada kinnisideeks, et see ongi täisväärtuslik elu. Eemm, nüüd väljendasin end vist segaselt... Tähendab, IAT on täisväärtuslikku elu alus - ülejäänud võimalused on ikkagi minu enda teha.
Vahel tundub, et räägin liig palju IAT-st. Muid teemasid nagu polekski mul... On. Tõesti on. Aga jah, sellist eluviisi isikliku abistaja abiga teadakse veel pagana veel. Eile just uurisin sotsiaalnõunikult Meililt, kas Tartu Ülikool räägib kas või natukenegi IAT-st. Vastus oli EI. Kuidagi kahju on, et puuetega tudengid räägivad, kui oluline on IAT ning siis ... on null seis.
Ikka veel.
KURB.
Kuid jällegi MITTE LOOTUSETU.
Kui on usk, lootus ja armastus,
siis laabubki pika peale samm - sammult elu.
kolmapäev, november 16, 2011
Olen täitsa olemas ja elus :=)
Lihtsalt olulist nagu pole olnud blogida. Nohjaa, minu endale on küll viimasel ajal enam - vähem kõik oluline. Olulisem.
Mul on tunne, et see aasta on läinud kuidagi väga tühja... Kuigi ka nii ei saa öelda. Kõik on suhteline :) Aasta lõpus võiks teha mõne asja kordagi... On tunne, et mõni asi saabki korda.
Aga viimastel ajal olen tähelepanud, et inimesed on enda ja oma murede pärast lausa paanikas. Ei mõelda millegile muule, kui rahale ja rutiinile, kuidas ellu jääda... See on kohutav tegelikult. See suretab elamisrõõmu, millega jäädagi ellu...
Mis on inimestel viga, et ei suudeta enam midagi muud mõelda, kui raske ja keeruline ja ka kiire elu on...
Loodan, et homme kuulen vallast häid uudiseid järgmise aasta IAT kohta. Minu isiklik ja MTÜ LEEPÜ eelarve on kokku arvutatud...
Lihtsalt olulist nagu pole olnud blogida. Nohjaa, minu endale on küll viimasel ajal enam - vähem kõik oluline. Olulisem.
Mul on tunne, et see aasta on läinud kuidagi väga tühja... Kuigi ka nii ei saa öelda. Kõik on suhteline :) Aasta lõpus võiks teha mõne asja kordagi... On tunne, et mõni asi saabki korda.
Aga viimastel ajal olen tähelepanud, et inimesed on enda ja oma murede pärast lausa paanikas. Ei mõelda millegile muule, kui rahale ja rutiinile, kuidas ellu jääda... See on kohutav tegelikult. See suretab elamisrõõmu, millega jäädagi ellu...
Mis on inimestel viga, et ei suudeta enam midagi muud mõelda, kui raske ja keeruline ja ka kiire elu on...
Loodan, et homme kuulen vallast häid uudiseid järgmise aasta IAT kohta. Minu isiklik ja MTÜ LEEPÜ eelarve on kokku arvutatud...
reede, november 11, 2011
Täna 11. 11. 11
Maagiline päev :)
Muide, Hiinas olevat hoopis vallalistepäev, mitte abielumispäev... Seega, ka minu päev natunatuke :P Huvitav, mida mõeldakse vallalistepäevast... Kas peaks kohtama hr Õiget või olla õnnelik vaba naine vabal maal :D Kellelt oodata häid soove... või lilli... Päris huvitavad küsimused, eksole!!!
Mina küll kuulsin sellisest päevast täna esmakordselt ja ehk ka viimast korda elus...
Päev on täna nagu päev ikka.
Vähemasti minule.
Muide, Hiinas olevat hoopis vallalistepäev, mitte abielumispäev... Seega, ka minu päev natunatuke :P Huvitav, mida mõeldakse vallalistepäevast... Kas peaks kohtama hr Õiget või olla õnnelik vaba naine vabal maal :D Kellelt oodata häid soove... või lilli... Päris huvitavad küsimused, eksole!!!
Mina küll kuulsin sellisest päevast täna esmakordselt ja ehk ka viimast korda elus...
Päev on täna nagu päev ikka.
Vähemasti minule.
kolmapäev, november 09, 2011
Tõrvandi näitusest
Hästi hea tunne on mul siiani eilsest näituse avamisest. Ma ei teagi, kes eile rohkem olin, kas kunstnik või raamatu autor :) Arvatavasti olin kõigeenne mina ise.Igatahes sain esmakordselt ka raamatukogus olevale oma raamatule autogrammi kirjutada. :) Ja raamat läks vist lugemisele...
Tõrvandi raamatukogu on ilus ja armas. Eriti meeldis mulle pisi hubane kohvik, kus ajasime jutu umbes tunni. Minu meelest oli sõbralik õhkkond, kuigi algul vaatasin küll nagu esimestel kohtumistel ikka, et inimesed on kuidagi kohmetud... Kuid see kohmetus läheb alati üle. :)
Näituse pilte võite veel näha mu kodukal . Pildistaja ikka Erika.
Raamatukogu juhataja Liivi ütleb lõpu sõnu. Kuid vestlusring jätkus sellele vaatamata.
Ja siis saabub ootamatult kõikidele üllatus, mis minule meeldis väga - väga :) Kuna raamatukogu asub Ülenurme gümnaasiumi algkooliga ühes majas, siis soovis 3. klassi õpetaja lapsi vaheajal paariks minutiks minuga kohtuma tuua. Armas ja asjalik soov. :) Lubati proovida jalaga kirjutada... Õpetaja loodab, et laste käekirjad paranevad... :)Aitäh, kõikidele, kes mind aitasid Tõrvandi näituse korraldamisel! Aitäh Janale, Silverie, Märdile, Merikesele, Liinale ja loomulikult Erikale :)
Eile juhataja Liivi ütles, et viisime üleeile, kui panime maale üles, raamatukokku naeru. Jäime Erikaga mõtlema, et me ei naernud palju. Tavaliselt. Aga võib - olla naeramegi iga päev palju, et ei panegi tähelegi... See on nii hea ju - naerda nimelt.
pühapäev, november 06, 2011
Maalimine... Üllatused...
Ehk siis - ei ole halba ilma heata :)
Viimasel ajal on elu nagu kiigel. Lennukalt halvast heani - heast halvani - halvast heani. Ikka hoogsalt alt ülesse - ülevalt alla - alt ülesse...
Nädalavahetusel tegelesin peamiselt Tõrvandi näituse ettevalmistusega. Seekord saavad olema mõned pisiasjad teistmoodi. Kirjutasin maalide nimesedelid ise. Ilukirjas. Ka iseenda tutvustuse tegin käsitsi ehk siis jalaga, mitte arvuti ja printeriga. Natuke aitas kääridega Silvergi...
Tulemusena olen mina praegu rahul. Eks näis, milline ilme jääb näitusel.
Usun, et minu jala - ilukiri on omaette vaatamisrõõm paljudele. Soovin seda või mitte. Minu jaoks pole küll midagi erilist oma ilukirjas...
Meeldib lihtsalt ilukirja kirjutada.
Meeldib olla loov...
Aitäh neile, kes on jõulukampaania raames soovinud mulle parimaid soove!!!
Ja üha rohkem usun, et mõnikord olema sünge ja lootusetu, et taas näha, kui helge ja lootusrikkas on enda ümberringi...
Viimasel ajal on elu nagu kiigel. Lennukalt halvast heani - heast halvani - halvast heani. Ikka hoogsalt alt ülesse - ülevalt alla - alt ülesse...
Nädalavahetusel tegelesin peamiselt Tõrvandi näituse ettevalmistusega. Seekord saavad olema mõned pisiasjad teistmoodi. Kirjutasin maalide nimesedelid ise. Ilukirjas. Ka iseenda tutvustuse tegin käsitsi ehk siis jalaga, mitte arvuti ja printeriga. Natuke aitas kääridega Silvergi...
Tulemusena olen mina praegu rahul. Eks näis, milline ilme jääb näitusel.
Usun, et minu jala - ilukiri on omaette vaatamisrõõm paljudele. Soovin seda või mitte. Minu jaoks pole küll midagi erilist oma ilukirjas...
Meeldib lihtsalt ilukirja kirjutada.
Meeldib olla loov...
Aitäh neile, kes on jõulukampaania raames soovinud mulle parimaid soove!!!
Ja üha rohkem usun, et mõnikord olema sünge ja lootusetu, et taas näha, kui helge ja lootusrikkas on enda ümberringi...
reede, november 04, 2011
Näitused ja kohtumised minuga
1. Tuletan meelde, et sel teisipäeval, 8. novembril kell 10.00 avan näituse Tõrvandi raamatukogus Tartumaal.
2. Siis järgmine, nr-lt 10. näitus - kohtumine on 27. detsembril Pärnus. Täpsemalt http://teehead.ee/Meie_pere_joulupidu2011.html .
3. Uue aasta alguses on jaanuaris taas Tallinnas näitus.
4. Tund tagasi sain kinnitust, et kevade poole ootavad mind kunstitöödega küll Suure - Jaani inimesed Viljandimaal.
Päris tihe töögraafik mul :) See ainult meeldib mulle :)
Varsti saab Eestimaale ring peale tehtud...
Kes soovib mind ja mu kunstitöid oma silmaga näha, võite julgesti ühendust võtta ;)
2. Siis järgmine, nr-lt 10. näitus - kohtumine on 27. detsembril Pärnus. Täpsemalt http://teehead.ee/Meie_per
3. Uue aasta alguses on jaanuaris taas Tallinnas näitus.
4. Tund tagasi sain kinnitust, et kevade poole ootavad mind kunstitöödega küll Suure - Jaani inimesed Viljandimaal.
Päris tihe töögraafik mul :) See ainult meeldib mulle :)
Varsti saab Eestimaale ring peale tehtud...
Kes soovib mind ja mu kunstitöid oma silmaga näha, võite julgesti ühendust võtta ;)
kolmapäev, november 02, 2011
Hingepäev
möödunud...
Usun, et kõik head hinged leidsid rahu ja rõõmu kodudes... Usun, vanaemade ja papa hinged on alati kuskil lähedal ning valvavad. Uskuge või mitte, aga papa hing on tihtilugu köögis... Algul oli kuidagi kõhe. Mõtlesin, et kujutan ette...
Aga maailmas on siiski midagi, mida ei oska seletada. :)
Ja maailm on nii suur ja võimas, et siia mahume kõik ära. Mitte ainult mälestused inimesed ei ole meil, vaid ka nende hinged... Või vastupidi, ehk hingedel oleme meie... Me ju ei tea, mida hinged tegelikult mõtlevad, tunnevad... KUI me arvame, vahel usume, et hinged tulevad koju, siis peaksid nad muudki tegema, kui kodu tee üles leidma...
Vahel on seda nähtamatult siiski raske uskuda.
Ja ometi olid kunagi inimesed, keda enam ei ole, meile omased ja kallidki... Seda pole ju raske mäletada...
Püüdsin maalida. Vihastasin tõsiselt. Muidugi enda peale - mitu korda võib üht nägu pesta ja uuesti maalida... :) :P
Võib - olla sebi(si)n 2012 aastaks juba ühe konkreetse näituse juurde. Viljandimaal.
Usun, et kõik head hinged leidsid rahu ja rõõmu kodudes... Usun, vanaemade ja papa hinged on alati kuskil lähedal ning valvavad. Uskuge või mitte, aga papa hing on tihtilugu köögis... Algul oli kuidagi kõhe. Mõtlesin, et kujutan ette...
Aga maailmas on siiski midagi, mida ei oska seletada. :)
Ja maailm on nii suur ja võimas, et siia mahume kõik ära. Mitte ainult mälestused inimesed ei ole meil, vaid ka nende hinged... Või vastupidi, ehk hingedel oleme meie... Me ju ei tea, mida hinged tegelikult mõtlevad, tunnevad... KUI me arvame, vahel usume, et hinged tulevad koju, siis peaksid nad muudki tegema, kui kodu tee üles leidma...
Vahel on seda nähtamatult siiski raske uskuda.
Ja ometi olid kunagi inimesed, keda enam ei ole, meile omased ja kallidki... Seda pole ju raske mäletada...
Püüdsin maalida. Vihastasin tõsiselt. Muidugi enda peale - mitu korda võib üht nägu pesta ja uuesti maalida... :) :P
Võib - olla sebi(si)n 2012 aastaks juba ühe konkreetse näituse juurde. Viljandimaal.
teisipäev, november 01, 2011
Hea ja asjalik (nime)päev
Sain täna nimepäevaks pesamuna ehk pisi kaktuse. Erikalt. Nii armas :) Ma polegi nimepäevaks eal vist saanud ühtki taime ega lille... Aitäh kõikidele, kes soovisid tänaseks head :)
Täna algas Suu ja Jalaga Maalijate Ühingu jõulukampaania. Tooteid võite ise ka osta/tellida.
Otseloomulikult koju saadetud kirjal ei ole mingit ostukohustust. On aga meeldiv kellegile saada häid soove mingil erilisel kaardil!
Loodan südamest, et see aasta on suhtumine meisse mõistev. Kunsti tegemine on vaid meie töö. :)
Käisin täna õhtul Kaagvere küla koosolekul. Mäksa vallamaja rahvaga. Üks on kindel, et Kaagvere ei sure välja. Jääb elama. Kurb oli see, et noori oli koosolekul väga vähe. Samas ei olnud ühtki vanahärratki. Olid vanemad prouad küll...
Meie küla areneb aasta paariga vist palju. Juba Kaagvere kool laieneb ja suureneb ja areneb. Kuigi just kooli areng pani edasi - tagasi mõtlema... Nii väike küla, kuid kui palju probleeme ja unistusi. Unistused on head :)
Täna algas Suu ja Jalaga Maalijate Ühingu jõulukampaania. Tooteid võite ise ka osta/tellida.
Otseloomulikult koju saadetud kirjal ei ole mingit ostukohustust. On aga meeldiv kellegile saada häid soove mingil erilisel kaardil!
Loodan südamest, et see aasta on suhtumine meisse mõistev. Kunsti tegemine on vaid meie töö. :)
Käisin täna õhtul Kaagvere küla koosolekul. Mäksa vallamaja rahvaga. Üks on kindel, et Kaagvere ei sure välja. Jääb elama. Kurb oli see, et noori oli koosolekul väga vähe. Samas ei olnud ühtki vanahärratki. Olid vanemad prouad küll...
Meie küla areneb aasta paariga vist palju. Juba Kaagvere kool laieneb ja suureneb ja areneb. Kuigi just kooli areng pani edasi - tagasi mõtlema... Nii väike küla, kuid kui palju probleeme ja unistusi. Unistused on head :)
Selle pildi tegime eile õhtul, kui olin dšussi all käinud (reisitolmu pestnud) ning hea puhanud tunne oli olla. Siin pildil on minu sõnajalg, mille tõi hilja aegu kellegilt mulle. Mulle tundub, et sõnajalale meeldib minu juures.Loodan, et õnn tuleb ehk minu tuppagi, kui leiaksin jaaniööl sõnajalaõie kapi otsast :) Kaua ikka võib olla õnneta ju... Ma ei ole ülds e nii vana ja inetu, et õnn keerab selja :) Siiani on võib - olla olnud silmad suletud, süda külm... :P Aeg on jälle südamehäält kuulda ja südamega näha ;)
Ainult muretsema panevad apelsinipuu ja jõulutäht. Nemad on kuidagi nukrad... Apelsinipuul kollased lehed... Jõulutäht kuivas üle öö... Nagu oleks sõnajalale kadedad... :( Kordan küll neile, et mul jätkub armastust neilegi.
Eks sügis ole raske aeg.
Nädalavahetuse pildid pildistas mu isiklik klõpsustaja Erika. Aitäh sulle!!!
Meil on mõte teha video, kuidas ma tulen toime... See on päris ammune mõte...
Kõik Tiia´d ja Tiiu´d head nimepäeva!
esmaspäev, oktoober 31, 2011
Nädalavahetuse pildid
Kohvik Kosmeetis Tallinnas kohtusin facebook´i sõbradega Raivo ja Kaiga. Esmakordselt. Oleń ikka seda meelt, et interneti tuttavadega ja sõpradega tuleb päriselt kohtuda :)
Muidex, sõin "Maailma parimat shokolaadikooki", kusjuures nimest on küll oluline eksitus - mitte ""maailma parim", vaid ""maailma magusam" shokolaadikook. :D Mina kes olen suuuur maiasmokk, igatsen siiani kilo heeringat koogile peale süüa. Seekord sai küll mu magusa isu täis :D:D:D
Ja veel, kohviku wc hinne võiks olla 5, kuid peegel oli taas kõrgel, et mina end peeglist ei näinud. Seega 5- ! Mulle vähemasti sobis see, et ei pidanud minema inva-wc´sse esraldi, vaid mahtusin ratastooliga ka kabiini ilusti naiste poolel. Tundsin võrdväärsena :D
Ööbisime mu sõbranna Katrini pere juures. Aega tagasi mõeldes, siis me Katiga saime tuttavaks ajakirja NOORUS kaudu. Aasta võis olla ehk 1984... 1985, kui esimest korda julgesin kirjutada avalikult. Ühe hetkega sain kümneid kirju. Kati kirjutas samuti. Kati oli ainus kirjasõber, kes soovis ka kohtuda. Me kohtusime keset üht Tallinna tänavalt, sest õigel kohtumistunnil me ei leidnud teineteist üles... Oli mobiilitu aeg ju :) Oojaa, olid ajad!!!
Me kirjutasime Katiga nädalas vähemalt ühe kirja. Aga nüüd mõni aasta ei jaksa postkaardigi saada teineteisele. Täitsa lõpp ju :P Lihtsalt aeg kaob kuidagi käest...
Kodu ehk Kaagvere bussis.
Muidex, sõin "Maailma parimat shokolaadikooki", kusjuures nimest on küll oluline eksitus - mitte ""maailma parim", vaid ""maailma magusam" shokolaadikook. :D Mina kes olen suuuur maiasmokk, igatsen siiani kilo heeringat koogile peale süüa. Seekord sai küll mu magusa isu täis :D:D:DJa veel, kohviku wc hinne võiks olla 5, kuid peegel oli taas kõrgel, et mina end peeglist ei näinud. Seega 5- ! Mulle vähemasti sobis see, et ei pidanud minema inva-wc´sse esraldi, vaid mahtusin ratastooliga ka kabiini ilusti naiste poolel. Tundsin võrdväärsena :D
Ööbisime mu sõbranna Katrini pere juures. Aega tagasi mõeldes, siis me Katiga saime tuttavaks ajakirja NOORUS kaudu. Aasta võis olla ehk 1984... 1985, kui esimest korda julgesin kirjutada avalikult. Ühe hetkega sain kümneid kirju. Kati kirjutas samuti. Kati oli ainus kirjasõber, kes soovis ka kohtuda. Me kohtusime keset üht Tallinna tänavalt, sest õigel kohtumistunnil me ei leidnud teineteist üles... Oli mobiilitu aeg ju :) Oojaa, olid ajad!!!
Me kirjutasime Katiga nädalas vähemalt ühe kirja. Aga nüüd mõni aasta ei jaksa postkaardigi saada teineteisele. Täitsa lõpp ju :P Lihtsalt aeg kaob kuidagi käest...Kodu ehk Kaagvere bussis.
Niisiis, päälinnas oldud ja tuldud :)
Puhkus teistmoodi nädalavahetusel ongi läbi :P
Kui eile õhtul viimaks vaatasin postkastidesse, siis sealt leidsin ootamatult üllatava hea kirja. Maailmas on head imed siiski alles! Tuleb vaid uskuda ning üleskirjutada omad soovid ja eesmärgid. Siis saavadki teoks soovid ja eesmärgid kuidagi ringidega :) Muidugi tuleb endalgi vaeva näha järjekindlalt...
Puhkus teistmoodi nädalavahetusel ongi läbi :P
Kui eile õhtul viimaks vaatasin postkastidesse, siis sealt leidsin ootamatult üllatava hea kirja. Maailmas on head imed siiski alles! Tuleb vaid uskuda ning üleskirjutada omad soovid ja eesmärgid. Siis saavadki teoks soovid ja eesmärgid kuidagi ringidega :) Muidugi tuleb endalgi vaeva näha järjekindlalt...
neljapäev, oktoober 27, 2011
Ehheeee, kõik on siiski OK, kuigi...
Varsti lähen nõusid pesema.
Lasen veel küünelakil kuivada, kuigi on juba paar tundi kuivanud. Naudin võib - olla ilusaid roosasid küüsi üle pika aja :P Olen omas mullis :P Mul on tunne, et olen jälle rohkem "kaetud" :D
Vähe on rahuloluks vaja!!!
Aga mul on probla: ei ole midagi jalga panna Tallinna. :P Ma olen ju naine :D Pole hullu, küll leian lahendusele sellele probleemile ka! Ma olen Eesti kange naine ning Eesti kanged naised leiavad ikka alati lahendusi :)
Tallinna sõidan niikuinii!!!
Kuigi võiks ju veelgi kokkuhoida... Kuid siis tuleb küsimuste küsimus: kas
rusutud ja väsinud üksildane Tibu ongi mingi kokkuhoid... Hakka veel end ellu äratama aasta kahe pärast... OH EI, see vist läheks väga kalliks :):)
Ja muideks, üksi jäämine olevat ohtlikum, kui suitsetamine ja alkoholism... Uskumatu esmapilgul. Aga... Seega üksi jäämise riski tuleb kindlasti ennetada.
Ja ma ei tee nalja!
Tõsiselt, olen olnud niigi palju üksinda. Seda pole küll näha ega kuulda, kuid nii see on. Olen olnud iseendale riski faktor :P Sellest arusaamata. Võib - olla vahetevahel olen iseendale pannud piirangud peale uskudes siiralt, et kõik, mis on, toovad/loovad lahendused... Tihti aga nii see ikkagi ei ole.
Päeval kuulsin head uudist. Tallinn teeb lapsehoiu 22 puudega lapse vanemale, et vanemad saaksid uuesti tööturule minna. Rõhk on küll vanematel, kuid mina näen laste silmade läbi. Loodetavasti lapsed saavad vähemasti omavahel mängida ja suhelda... Mina pole lasteaias käinud. Võin eksida, aga vist mingi aeg sooviti mind lasteaeda panna. Mäletan nagu, et ema - papa arutasid seda lasteaia asja ja siis jäi kõik vaikseks... Kuid meie kodu oli väike lasteaed ja see andis mulle palju oskusi ja julgust juurde... Ja ehk oligi kodu - lasteaed minu arengule parim :) Vanematele oli arvatavasti siiski keerulisem.
Esimese hooga mõtlesin, kui INNOVE rahastas seda projekti, siis on väga tublid ja paid. Kuid... nagu aru saan sai see projekt raha Tallinnalt ja EL struktuurivahendite inimressursi arendamise rakenduskava välisprojektis...
OK, nüüd aitab blogimisest ja arvutist! Mustad nõud ootavad.
Lasen veel küünelakil kuivada, kuigi on juba paar tundi kuivanud. Naudin võib - olla ilusaid roosasid küüsi üle pika aja :P Olen omas mullis :P Mul on tunne, et olen jälle rohkem "kaetud" :D
Vähe on rahuloluks vaja!!!
Aga mul on probla: ei ole midagi jalga panna Tallinna. :P Ma olen ju naine :D Pole hullu, küll leian lahendusele sellele probleemile ka! Ma olen Eesti kange naine ning Eesti kanged naised leiavad ikka alati lahendusi :)
Tallinna sõidan niikuinii!!!
Kuigi võiks ju veelgi kokkuhoida... Kuid siis tuleb küsimuste küsimus: kas
rusutud ja väsinud üksildane Tibu ongi mingi kokkuhoid... Hakka veel end ellu äratama aasta kahe pärast... OH EI, see vist läheks väga kalliks :):)
Ja muideks, üksi jäämine olevat ohtlikum, kui suitsetamine ja alkoholism... Uskumatu esmapilgul. Aga... Seega üksi jäämise riski tuleb kindlasti ennetada.
Ja ma ei tee nalja!
Tõsiselt, olen olnud niigi palju üksinda. Seda pole küll näha ega kuulda, kuid nii see on. Olen olnud iseendale riski faktor :P Sellest arusaamata. Võib - olla vahetevahel olen iseendale pannud piirangud peale uskudes siiralt, et kõik, mis on, toovad/loovad lahendused... Tihti aga nii see ikkagi ei ole.
Päeval kuulsin head uudist. Tallinn teeb lapsehoiu 22 puudega lapse vanemale, et vanemad saaksid uuesti tööturule minna. Rõhk on küll vanematel, kuid mina näen laste silmade läbi. Loodetavasti lapsed saavad vähemasti omavahel mängida ja suhelda... Mina pole lasteaias käinud. Võin eksida, aga vist mingi aeg sooviti mind lasteaeda panna. Mäletan nagu, et ema - papa arutasid seda lasteaia asja ja siis jäi kõik vaikseks... Kuid meie kodu oli väike lasteaed ja see andis mulle palju oskusi ja julgust juurde... Ja ehk oligi kodu - lasteaed minu arengule parim :) Vanematele oli arvatavasti siiski keerulisem.
Esimese hooga mõtlesin, kui INNOVE rahastas seda projekti, siis on väga tublid ja paid. Kuid... nagu aru saan sai see projekt raha Tallinnalt ja EL struktuurivahendite inimressursi arendamise rakenduskava välisprojektis...
OK, nüüd aitab blogimisest ja arvutist! Mustad nõud ootavad.
kolmapäev, oktoober 26, 2011
Uued maalid!
Niisiis, ,minu septembri - oktoobri töömaa tulemused :P Üks valmis ja kaks pooleliolevad tööd...
See kärbes oli Erika toaaknal. Erika pildistas. Mina maalisin.
Elasin omaenda pahameelt välja, kui INNOVE projekti ei rahastatud. Kui oleks aga rahastatud, siis poleks tõenäoliselt see kärbes kuulsaks saanud. :D
Elasin omaenda pahameelt välja, kui INNOVE projekti ei rahastatud. Kui oleks aga rahastatud, siis poleks tõenäoliselt see kärbes kuulsaks saanud. :D
Esimene mõte oli pildi varvastega hoides "ei ole minu teema, aga igaks juhuks mõtlen..."
Sellel tööl pole veel nime ning üleüldse on pooleli. Valge värv sai otsa...
Pooleliolev VÕILILL.
Nii palju või vähe olen värvidega töötanud :)
teisipäev, oktoober 25, 2011
Õue õhu mürgistus
tuli vist mulle täna Tartus kallale! Ma ei tee nalja!!! Tõsiselt hakkas kaubamaja juures jube paha... Aga ma olin söömata, sest hommikuti näksin või ei söö raasugi... Ja olen päris aus, et mingi nimetu pinge on ka mul seespool...
Nii kaua õues viibinud nagu täna, polnud ka suht mitu - mitu nädalat...
Siiani ma ei saa aru, mis juhtus, kuid natuke aega oli halb. Ja seda, mida arvati, seda ma päris kindlasti pole :D:D:D Aga kokkuvõttes on nalja ka vaja :)
Aga jäin elama!
Sõin vägeva pannkooki ära. Olemine läks heaks.
Üks sünnipäevakink minult tagant järele.
Kuna minu isiklik abistaja on taas vapralt tööl, siis saan mina oma käike ilusti planeerida. Ja linnapäevadel ühendada asjaajamisi ja lõbu. Tänagi sai kõik tehtud. :)
Aajaa, juhuslikult sai ka Getter Jaani nähtud!!! Getter otsis oma dream team´i noori otse Kivilinnas, Erika õe maja taga. :) Erika õde Olli kutsus meidki kohale. Helistas just siis, kui sõitsime linna... Hüppasimegi enne kesklinna bussist maha. Noojah, toredad sündmused juhtuvad ka alati siis, kui neid kõige vähem ootad :D Mitte, et Getter oleks minu lemmik, kuid mulle meeldib, kuidas noor suudab...
Täna öösel olen üksi kodus!!! Kuidagi harjumatu...
Ja arvan, et sel nädalavahetusel lülitan end puhkusele :) Igapäevade muredest välja. Naudin Tallinnat :)
Võib arvata, et mu elu ongi olnud suur puhkus, kuid... Mina ei harju kunagi rutiini tuttavas elus elama - see pole mina. Noo EI ole. Mul võib olla ükskõik kui raske, kuid vajan seiklusi, välja elamisi... Olgu siis õhu või mille iganes mürgitus :) Aa ÄKKI oli tänane äkiline pahaolek hoopis midagi rutiini lõppemisest :P Et jõudis lõpuks kohale, et...
Nali naljaks, kuid keegi, mitte keegi ei tohiks jääda kuidagi koduseinte vahele... See on teine blogimise teema. Mind kummitab Kodutunde Jaagu lugu. Arvan, et ei teadagi, kui palju inimesi, noori ja vanu, võib kodu toaseinte vahel olla...
Loodetavasti homme näete uusi maale. Isiklik klõpsustaja Erika pildistas paar tundi tagasi...
Nii kaua õues viibinud nagu täna, polnud ka suht mitu - mitu nädalat...
Siiani ma ei saa aru, mis juhtus, kuid natuke aega oli halb. Ja seda, mida arvati, seda ma päris kindlasti pole :D:D:D Aga kokkuvõttes on nalja ka vaja :)
Aga jäin elama!
Sõin vägeva pannkooki ära. Olemine läks heaks.
Üks sünnipäevakink minult tagant järele.
Kuna minu isiklik abistaja on taas vapralt tööl, siis saan mina oma käike ilusti planeerida. Ja linnapäevadel ühendada asjaajamisi ja lõbu. Tänagi sai kõik tehtud. :)
Aajaa, juhuslikult sai ka Getter Jaani nähtud!!! Getter otsis oma dream team´i noori otse Kivilinnas, Erika õe maja taga. :) Erika õde Olli kutsus meidki kohale. Helistas just siis, kui sõitsime linna... Hüppasimegi enne kesklinna bussist maha. Noojah, toredad sündmused juhtuvad ka alati siis, kui neid kõige vähem ootad :D Mitte, et Getter oleks minu lemmik, kuid mulle meeldib, kuidas noor suudab...
Täna öösel olen üksi kodus!!! Kuidagi harjumatu...
Ja arvan, et sel nädalavahetusel lülitan end puhkusele :) Igapäevade muredest välja. Naudin Tallinnat :)
Võib arvata, et mu elu ongi olnud suur puhkus, kuid... Mina ei harju kunagi rutiini tuttavas elus elama - see pole mina. Noo EI ole. Mul võib olla ükskõik kui raske, kuid vajan seiklusi, välja elamisi... Olgu siis õhu või mille iganes mürgitus :) Aa ÄKKI oli tänane äkiline pahaolek hoopis midagi rutiini lõppemisest :P Et jõudis lõpuks kohale, et...
Nali naljaks, kuid keegi, mitte keegi ei tohiks jääda kuidagi koduseinte vahele... See on teine blogimise teema. Mind kummitab Kodutunde Jaagu lugu. Arvan, et ei teadagi, kui palju inimesi, noori ja vanu, võib kodu toaseinte vahel olla...
Loodetavasti homme näete uusi maale. Isiklik klõpsustaja Erika pildistas paar tundi tagasi...
esmaspäev, oktoober 24, 2011
IAT 2012 projekti mustand iseendale on paberil. Minimaalselt lepin 125 abitunniga kuus. Normalsem on 168 abitundi kuus. Ideaalne on aga 200 abitundi kuus. Kolm variandi. Alati võin IAT tunde juurde soovida, kuni 8784 tunnini. Sest 2012 aastal on täpselt 8784 tundi, ei rohkem ega vähem.
Naljaks arvutasin ka oletavat eelarvet 8784 tunnile!!! Pööritasin pooltundi silmi! :D Hoian kohutavalt kokku, kuid kelle või mille pealt... !? Tegelikult pole hullu, sest mina ei soovi ega vajagi kõrval abi 24 x 7.
Sellises (ühe variandi) mahus tulen hästi toime. Pean tulema! Oskuslik aja planeerimine...
Iseküsimus on rahastamine. Vähemasti pool IAT-st rahastan siiski ikkagi mina ise... :)
Lihtsalt sellepärast, et ma soovin elada :)
Naljaks arvutasin ka oletavat eelarvet 8784 tunnile!!! Pööritasin pooltundi silmi! :D Hoian kohutavalt kokku, kuid kelle või mille pealt... !? Tegelikult pole hullu, sest mina ei soovi ega vajagi kõrval abi 24 x 7.
Sellises (ühe variandi) mahus tulen hästi toime. Pean tulema! Oskuslik aja planeerimine...
Iseküsimus on rahastamine. Vähemasti pool IAT-st rahastan siiski ikkagi mina ise... :)
Lihtsalt sellepärast, et ma soovin elada :)
laupäev, oktoober 22, 2011
Tõesti
võib - olla rõõm vahetevahel olla rõõmutu. Aga siiski on RÕÕM.
Tõesti
tühje lubadusi ma ei salli. Tühje lubadusi ei luba iseendale ka. Vahel juhtub ikka, et mõnd lubadus ei saa õigel ajal teoks, siis tuleb endale tunnistada ning edasi lükada või muuta... Mul on tunne, et nüüd üht lubadust tulebki lõppude lõpuks muutma hakata :P
Tõesti
tühje lubadusi ma ei salli. Tühje lubadusi ei luba iseendale ka. Vahel juhtub ikka, et mõnd lubadus ei saa õigel ajal teoks, siis tuleb endale tunnistada ning edasi lükada või muuta... Mul on tunne, et nüüd üht lubadust tulebki lõppude lõpuks muutma hakata :P
reede, oktoober 21, 2011
Projektid iseendale!!!
Teen uue aasta plaane. 2012 aasta projekti. Juba. Eelmine aasta alustasin sellega tunduvalt varem.
Üks ruuduline A4 leht on juba märksõnu täis. Kalender - märkmikki täitub kuupäevaliselt. On kogunisti mõned päevad 2013 aastas juba ära planeeritud.
Mulle tundub nagu oleksin mõni edukas ärinaine, kellel varsti pole ühtki vaba minutit. :P Seda ma muidugi ei ole.
Muideks, olen kirjutanud aasta plaani ja kirjutasin ka nüüd järgmise aasta projekti "mõtlen ka iseendale", "puhkan", "reis" - muidu võin läbi põleda. Iseendale mõtlemine on oskuste kunst, mida tuleb ka kindlasti õppima.
Tänaseni on 2011 aasta projekti täidetud hindega "tubli 3" :D Paremat hinnet ei saa panna. Palju on pooleli. Palju tegemata. Palju lükub uute aastasse.
Kuid unistan siiski julgelt ja suurelt! Tõesti hästi suurelt.
Vahel kaob küll unistamisjulgus, kuid kummalisel kombel suurus on jäänud... Võib - olla, päris kindlasti aitab suurust meelde tulettada paber, kuhu kirjutatud suured unistusesd. Ja paber ei saa kaduda, sest kirjutan topelt. Mitu korda mitmesse kohta samu unistusi. :)
Selle tähtsus on minuni jõudnud kolme - nelja aasta jooksul.
Kuigi olen seda terve elu teinud...
Peaasi, et on jätkuvalt ja piisaval mahus IAT. Isiklikud abistajad on mulle kuldvõtmekesed plaanide tegemiseks.
See on tõsiasi, mida mina ei tohi kunagi unustada!!! IAT on iga aasta unistuses/plaanides esimestel ridadel.
Aga jah, projektid ja plaanid teha iseendale on kõige keerulisemad. :) Neis algavad kõik muud projektide planeerimised jne.
Ennem ei sallinud ma sõna "projekt". Oli kuidagi ametlik ja hull peavalu, kuid ... kui natukene lahti mõelda, on elu ise suur projekt läbi aegade... Plaan...
Üks ruuduline A4 leht on juba märksõnu täis. Kalender - märkmikki täitub kuupäevaliselt. On kogunisti mõned päevad 2013 aastas juba ära planeeritud.
Mulle tundub nagu oleksin mõni edukas ärinaine, kellel varsti pole ühtki vaba minutit. :P Seda ma muidugi ei ole.
Muideks, olen kirjutanud aasta plaani ja kirjutasin ka nüüd järgmise aasta projekti "mõtlen ka iseendale", "puhkan", "reis" - muidu võin läbi põleda. Iseendale mõtlemine on oskuste kunst, mida tuleb ka kindlasti õppima.
Tänaseni on 2011 aasta projekti täidetud hindega "tubli 3" :D Paremat hinnet ei saa panna. Palju on pooleli. Palju tegemata. Palju lükub uute aastasse.
Kuid unistan siiski julgelt ja suurelt! Tõesti hästi suurelt.
Vahel kaob küll unistamisjulgus, kuid kummalisel kombel suurus on jäänud... Võib - olla, päris kindlasti aitab suurust meelde tulettada paber, kuhu kirjutatud suured unistusesd. Ja paber ei saa kaduda, sest kirjutan topelt. Mitu korda mitmesse kohta samu unistusi. :)
Selle tähtsus on minuni jõudnud kolme - nelja aasta jooksul.
Kuigi olen seda terve elu teinud...
Peaasi, et on jätkuvalt ja piisaval mahus IAT. Isiklikud abistajad on mulle kuldvõtmekesed plaanide tegemiseks.
See on tõsiasi, mida mina ei tohi kunagi unustada!!! IAT on iga aasta unistuses/plaanides esimestel ridadel.
Aga jah, projektid ja plaanid teha iseendale on kõige keerulisemad. :) Neis algavad kõik muud projektide planeerimised jne.
Ennem ei sallinud ma sõna "projekt". Oli kuidagi ametlik ja hull peavalu, kuid ... kui natukene lahti mõelda, on elu ise suur projekt läbi aegade... Plaan...
neljapäev, oktoober 20, 2011
Näitus ja kohtumine minuga
toimub 8. novembril
kell 10.00 hommikul
Tõrvandi raamatukogu kohviklubis. Aadressil Ringtee 1,
Tõrvandi alevik,
Ülenurme vald, Tartumaal.
Näitus jääb ülesse novembri lõpuni.
Tõrvandi raamatukogul on samuti koduleht
kolmapäev, oktoober 19, 2011
Võib - olla taas järjekordne näitus
saab olema Ülenurme vallas.
Täpsemalt ei tea veel midagi isegi...
Täpsemalt ei tea veel midagi isegi...
esmaspäev, oktoober 17, 2011
Aitäh MEILE,
Erika, Merike ja ka mina ise ( :):P ), et suutsime pisut keerulise aja üle elada!!! See poolteist kuud ei tundugi tagant järele nii pikk ja lootusetu...
Kindlasti LEEPÜ-le oli haiguslehelugugi uus kogemus. Mina kui tööandja isikliku abistajatele ei tohi iial kiire uue isikliku abistaja otsimisega, kui juhtubki väga hea abistaja/töövõtjaga midagi, mida ei saagi ette näha... Head töötajat peab alati hoidma :=)
Veel aitäh Kristale, kellega sain paaril korral osturallil käia! Vahel on ka mõnus olla ja minna sõbrannaga :)
Kindlasti LEEPÜ-le oli haiguslehelugugi uus kogemus. Mina kui tööandja isikliku abistajatele ei tohi iial kiire uue isikliku abistaja otsimisega, kui juhtubki väga hea abistaja/töövõtjaga midagi, mida ei saagi ette näha... Head töötajat peab alati hoidma :=)
Veel aitäh Kristale, kellega sain paaril korral osturallil käia! Vahel on ka mõnus olla ja minna sõbrannaga :)
pühapäev, oktoober 16, 2011
Tip - top
cifiga möllamine köögis. Pool pühapäeva. Nüüd (jala)nahk kare. Kreemitasin küll, kuid vist õhtu jooksul peaksin seda veel tegema...
Igatsen ikka kummi - varvassokke :)
Satusin tegutsemishoogu. Palju asju pole nii nagu peaks, siis just tegutsemine koduasjadega päästab lollidest mõtetest. :) Ja viib nagu elu edasi...
Igatsen ikka kummi - varvassokke :)
Satusin tegutsemishoogu. Palju asju pole nii nagu peaks, siis just tegutsemine koduasjadega päästab lollidest mõtetest. :) Ja viib nagu elu edasi...
reede, oktoober 14, 2011
Ma EI ületa kiirust :P
Mõni hetk jääb meelde kogu eluks. Mõni hetk ja päev, mis tundub esmapilgul tavaline ja igaviku kaduv, saab siiski eriliseks ja jäävaks läbi elu.
23 aastat tagasi ei suutnud uneski näha, et 14. oktoober muudab mu elu tohutult. Ja ometi on mul tänaseni meeles isegi tolle hommiku tunne. Mida muidugi ei öelnud siis kellegile. Ma ei osanud seda tunnet seletada iseendale ka seletada. Tunne oli "täna miskit juhtub". Päev pidi tulema täiesti tavaline päev. Minu meelest oli 1988 aasta 14. oktoober ka reede nagu täna. Võin selles ka eksida... See nädala päeva nimetus ei olegi tähtis!
Tähtis on see, et minu seletamatu tunne, ei petnud mind.
Olen palju mõelnud, kas oleksin 14. oktoobri elamata jätnud, elus vahele jätnud, kui oleksin ette teadnud kõike juhtuvat... Vastust on alati EI.
Tänu sellele päevale oluliselt, olen täna see, kes olen ning kogenud tuhandeid häid ja halbu kogemusi.
Ja ma ei tea, milline oleks mu elu täna, kui ei oleks olnud just toda 14. oktoobrit... Arvatavasti oleks mul kõrgharidus, kuid mis veel oleks - ei tea....
Tänaseks olen teinud elurallit sajaga.
Ja kavatsen edasi rallida sajaga.
Ja ma EI ületa kiirust!!!
23 aastat tagasi ei suutnud uneski näha, et 14. oktoober muudab mu elu tohutult. Ja ometi on mul tänaseni meeles isegi tolle hommiku tunne. Mida muidugi ei öelnud siis kellegile. Ma ei osanud seda tunnet seletada iseendale ka seletada. Tunne oli "täna miskit juhtub". Päev pidi tulema täiesti tavaline päev. Minu meelest oli 1988 aasta 14. oktoober ka reede nagu täna. Võin selles ka eksida... See nädala päeva nimetus ei olegi tähtis!
Tähtis on see, et minu seletamatu tunne, ei petnud mind.
Olen palju mõelnud, kas oleksin 14. oktoobri elamata jätnud, elus vahele jätnud, kui oleksin ette teadnud kõike juhtuvat... Vastust on alati EI.
Tänu sellele päevale oluliselt, olen täna see, kes olen ning kogenud tuhandeid häid ja halbu kogemusi.
Ja ma ei tea, milline oleks mu elu täna, kui ei oleks olnud just toda 14. oktoobrit... Arvatavasti oleks mul kõrgharidus, kuid mis veel oleks - ei tea....
Tänaseks olen teinud elurallit sajaga.
Ja kavatsen edasi rallida sajaga.
Ja ma EI ületa kiirust!!!
neljapäev, oktoober 13, 2011
kolmapäev, oktoober 12, 2011
Selgem pilt...
Hommikul ärkasin. Täna jõudsin tõusta. (Eile hommikul saatsin koolilapse (mul on vahepeal koolilaps :) ) kooli ning läksin uuesti voodi, sest ei suutnud üleval olla ja uuesti voodist välja tulla oli jõuetu pingutust... Sellist tunnet oli olnud varem vaid kord, sedagi 5...6 aastat tagasi... See jõuetuse tunne on päris jube. Ei sooviks seda enam iialgi tunda.)
Vaatasin peeglisse. Peeglist naeratas vastu Tiiatibu ja ütles: "Oled maailmas kenam ja tublim Tiiatibu."
Ma usun peegli - Tiiat :)
Täna näib minu oma maailm ja elu - olu hoopis selgem, kui üleeile ja eile. Tean, mida soovin ja mida teha.
Mu soovid pole muutunud. Eluplaanid ei saagi ega võigi üleöö teistsugusteks minna. Vastasel korral oleks minuga miskit väga liimist lahti... Tunduks juba alla andmise moodi...
Viimastel nädaladel olen üht - teist kuulnud, mis on hämmastav ja pisut ehmatavgi. Kuid kindlasti mitte pahameelt tekitav. Vähemasti mitte isiklikult...
Olen kuulnud, et ma ei mõjuvat ratastooli - noortele positiivselt...
Olen kuulnud jätkuvalt (seda kuulen aeg - ajalt ikka ja jälle), et vajan nii palju isikliku abistaja tunde... Saaksin siin kokku hoida...
Olen kuulnud palju muudki...
Mmmmm...
Jah, esmapilgul tunduvad arvamused tõesti tõepärased. :)
Võib - olla kergema puudega noortele on esmapilgul minu puue hirmutav... KUID... kordan taas ja taas, et inimeseks olemist ei takista puue. Ratastooliski saab
olla täisväärtuslik inimene.
Isikliku abistaja tunde vähendada ei tundu mõistlik. Niigi on minimaalsed. See on kõige lihtsam variant. Ei jätku rahalisi vahendeid, ei jätku inim väärset elu... Ja see tundub alla andmisega. Alla anda ma ei soovi... veel... Võib - olla tulevikus olen niivõrd hädine, et peangi alla andma. Kõik võib juhtuda. See, et mul on juba puue, ei tähenda veel seda näiteks, et minuga ei saa miskit juhtuda... Ja siis on hooldekodu maks olulisem kallim kui on praegu IAT...
Seni, kuni olen elujõus, püüan sajaga elada!!!
Soovin olla mitte ainult teenuste tarbija ühiskonnas, vaid samuti vastuandja. Tõsi, mul oleks olla pagana hea ja kerge mugav puudega tarbija...
Õudsus oleks see. Juba mõte toob kananaha ihule.
See ei oleks mina ju!
Tõsi, mul on keeruline isikliku rahaga rahastada umbes poolt IA teenust samal ajal püüda jääda ka ise ellu. Ma ei virise. Lihtsalt räägin kõvasti/kirjutan loetavalt :) Arutan. Et mul oleks pisutki kergem, on vaja veel rohkem mul endal miskit teha. Tean ka mida vaja teha. Ammu tean. See aasta aga ei ole pooltki teinud, mida ma iseendale lubasin aasta alguses... Selles on mitmeid põhjusi. Vahest ajavad tobedad kokkulangevused, miks ei saa ega suuda teha, närvi. Vahel iiveldamagi. Päriselt ka! Isegi olen lask ja kuidagi leebe...
Ok, kui IAT pealt veel kokkuhoida, siis, millelt arvelt... Kas väljaskäimisest ja tegutsemisest või isiklikkust hügieenist näiteks... (Teate küll, kui palju aega läheb naisel endale, et hea välja näha, loodan :) )
Kumbki variant mulle nagu EI sobi eriti. Üks täiustab ju teist. :)
Olen sellele hästi palju mõelnud. Pole suutnud välja mõelda, kuidas kasutada IAT veel vähem kui hetkel kasutan.
Pealegi nali on see, et arstid on otsustanud, et vajan kõrvalabi 24 x 7, mida eiran järjekindlalt. Ma ei kujuta ette, et isiklik abistaja (hooldaja :P või kes iganes) oleks 24 x 7 oleks mu kõrval... Mul kaoks igasugune huvi füüsiliselt ise toime tulla.
Seega, tuleb leida raha juurde. Öeldakse ju, et raha ei ole maailmas kuhugile kadunud, tuleb vaid üles leida !!!!
Eks siis minagi otsin edasi.
Keegi teine minu eest ei tee otsimist ära. Või vähemasti ei tea minu elu paremaks ja kergemaks teha, seni vähemasti, kuni ei teada kogu asja...
Usun siiski, et ükskord sots.süsteem paraneb meilgi.
Nii kaua tuleb enda eest seista.
Aasta lõpuni on jäänud veel kaks ja pool kuud. Jõuan mõndagi siiski teha ära. Kõik polegi lootusetu veel.
Mind on iseendale vaja.
Mind on paljudele teistele vaja...
Andestage, kui olen kellegile millegiga ehk liiga teinud vahetevahel :)
Vaatasin peeglisse. Peeglist naeratas vastu Tiiatibu ja ütles: "Oled maailmas kenam ja tublim Tiiatibu."
Ma usun peegli - Tiiat :)
Täna näib minu oma maailm ja elu - olu hoopis selgem, kui üleeile ja eile. Tean, mida soovin ja mida teha.
Mu soovid pole muutunud. Eluplaanid ei saagi ega võigi üleöö teistsugusteks minna. Vastasel korral oleks minuga miskit väga liimist lahti... Tunduks juba alla andmise moodi...
Viimastel nädaladel olen üht - teist kuulnud, mis on hämmastav ja pisut ehmatavgi. Kuid kindlasti mitte pahameelt tekitav. Vähemasti mitte isiklikult...
Olen kuulnud, et ma ei mõjuvat ratastooli - noortele positiivselt...
Olen kuulnud jätkuvalt (seda kuulen aeg - ajalt ikka ja jälle), et vajan nii palju isikliku abistaja tunde... Saaksin siin kokku hoida...
Olen kuulnud palju muudki...
Mmmmm...
Jah, esmapilgul tunduvad arvamused tõesti tõepärased. :)
Võib - olla kergema puudega noortele on esmapilgul minu puue hirmutav... KUID... kordan taas ja taas, et inimeseks olemist ei takista puue. Ratastooliski saab
olla täisväärtuslik inimene.
Isikliku abistaja tunde vähendada ei tundu mõistlik. Niigi on minimaalsed. See on kõige lihtsam variant. Ei jätku rahalisi vahendeid, ei jätku inim väärset elu... Ja see tundub alla andmisega. Alla anda ma ei soovi... veel... Võib - olla tulevikus olen niivõrd hädine, et peangi alla andma. Kõik võib juhtuda. See, et mul on juba puue, ei tähenda veel seda näiteks, et minuga ei saa miskit juhtuda... Ja siis on hooldekodu maks olulisem kallim kui on praegu IAT...
Seni, kuni olen elujõus, püüan sajaga elada!!!
Soovin olla mitte ainult teenuste tarbija ühiskonnas, vaid samuti vastuandja. Tõsi, mul oleks olla pagana hea ja kerge mugav puudega tarbija...
Õudsus oleks see. Juba mõte toob kananaha ihule.
See ei oleks mina ju!
Tõsi, mul on keeruline isikliku rahaga rahastada umbes poolt IA teenust samal ajal püüda jääda ka ise ellu. Ma ei virise. Lihtsalt räägin kõvasti/kirjutan loetavalt :) Arutan. Et mul oleks pisutki kergem, on vaja veel rohkem mul endal miskit teha. Tean ka mida vaja teha. Ammu tean. See aasta aga ei ole pooltki teinud, mida ma iseendale lubasin aasta alguses... Selles on mitmeid põhjusi. Vahest ajavad tobedad kokkulangevused, miks ei saa ega suuda teha, närvi. Vahel iiveldamagi. Päriselt ka! Isegi olen lask ja kuidagi leebe...
Ok, kui IAT pealt veel kokkuhoida, siis, millelt arvelt... Kas väljaskäimisest ja tegutsemisest või isiklikkust hügieenist näiteks... (Teate küll, kui palju aega läheb naisel endale, et hea välja näha, loodan :) )
Kumbki variant mulle nagu EI sobi eriti. Üks täiustab ju teist. :)
Olen sellele hästi palju mõelnud. Pole suutnud välja mõelda, kuidas kasutada IAT veel vähem kui hetkel kasutan.
Pealegi nali on see, et arstid on otsustanud, et vajan kõrvalabi 24 x 7, mida eiran järjekindlalt. Ma ei kujuta ette, et isiklik abistaja (hooldaja :P või kes iganes) oleks 24 x 7 oleks mu kõrval... Mul kaoks igasugune huvi füüsiliselt ise toime tulla.
Seega, tuleb leida raha juurde. Öeldakse ju, et raha ei ole maailmas kuhugile kadunud, tuleb vaid üles leida !!!!
Eks siis minagi otsin edasi.
Keegi teine minu eest ei tee otsimist ära. Või vähemasti ei tea minu elu paremaks ja kergemaks teha, seni vähemasti, kuni ei teada kogu asja...
Usun siiski, et ükskord sots.süsteem paraneb meilgi.
Nii kaua tuleb enda eest seista.
Aasta lõpuni on jäänud veel kaks ja pool kuud. Jõuan mõndagi siiski teha ära. Kõik polegi lootusetu veel.
Mind on iseendale vaja.
Mind on paljudele teistele vaja...
Andestage, kui olen kellegile millegiga ehk liiga teinud vahetevahel :)
teisipäev, oktoober 11, 2011
Hiljuti sirvisin puht juhuslikult vanu märkmikke... Ühes leidsin ühelt lehelt pooleli oleva luuletusi: keegi ei ela minu elu...
Meenus praegu.
See oli kirjutatud umbes 23...24 aastat tagasi...
Ma pean oma elu elama.
Kõik peavad oma elu elama.
Veel oli märkmikkes hästi palju üksindust kirjutatud.
Kuid mul olid inimesed ümberringi.
Nüüdki särades paljudele headele inimestele ja ka iseendale tunnen tihti, et olen siiski lõpmatult üksinda. Isegi mitte füüsilises mõttes, rohkem hingeliste ja mõistmiste mõttes...
Saatus
või mis asi see on...
Kuid vahetevahel on tunne, et enam ei jaksa...
Mida ei jaksa...
Sellele polegi vist vastust...
Meenus praegu.
See oli kirjutatud umbes 23...24 aastat tagasi...
Ma pean oma elu elama.
Kõik peavad oma elu elama.
Veel oli märkmikkes hästi palju üksindust kirjutatud.
Kuid mul olid inimesed ümberringi.
Nüüdki särades paljudele headele inimestele ja ka iseendale tunnen tihti, et olen siiski lõpmatult üksinda. Isegi mitte füüsilises mõttes, rohkem hingeliste ja mõistmiste mõttes...
Saatus
või mis asi see on...
Kuid vahetevahel on tunne, et enam ei jaksa...
Mida ei jaksa...
Sellele polegi vist vastust...
Kui rääkida ausalt,
siis on mul deprekas. Päriselt ka!!! Muidugi võiksin ju teeseldada, et kõik on hetkelgi hästi ja normaalne, aga siis valetaksin... ennekõige iseendale... Kopp on ees lihtsalt.
Pole hullu!!!
Seegi deprekas on mööduv nagu elus muugi... :)
Pole hullu!!!
Seegi deprekas on mööduv nagu elus muugi... :)
esmaspäev, oktoober 10, 2011
Vaatasin eile Tantse... Mind jäi nagu kummitama küsimus Elisabetile ta emalt, kas kõndimine on raske... Tüdruk vastas, et ei ole...
Ma ei mäleta, et oli raske samme astuda... Lapsena läksin ju üle toa... Mitte alati. Üksinda ma ei julgenud... Mugavam turvalisem oli teistmoodi hakkama saada. Ja hirmudega polnud nagu keegi õpetanud mind toime tulema tulema... 18 aastaselt alles õpetas tädi Eva mind kukkuma, samas roomama... Mul meenus, et umbes 25 aastat tagasi laskis teha tädi Eva mulle "kõnniroboti". Võileiva hinna eest kellegil külamehel, kes oskas keevitada ka... Sel "kõnnirobotil" oli rõhk mu oma keha tunnetamisel... Ringrajal viitsisin ausalt öeldes väga vähe kõndida... Muud oli vaja teha! Küllap õppisin siiski tunnetama oma keha rohkem... Tädi Eva, kes oli teener ja ise tegelenud iluvõimlemisega, oli aga pahane ja solvunud, et ma ei sattunud tema juurde vähemasti 3...4 aastaselt, siis oleksin kõndinud ... Sattusin tädi Eva juurde puht juhuslikult, kellegi kaudu... Ma isegi ei mäleta, kuidas ja kes kõneles kellegile... Seda küll mäletan, et tädi Eva soovis mind, mitte mu haiguslugu näha :)
Sedasi tegin kaks - kolm - neli aastat järjest päevas kaks - kolm tundi võimlemist. Higimullid otsa ees... Tagant järele mõeldes oli kõige hullem üksinda tegemine. Puudus kamp.
Nüüd olen mõelnud aeroobikale. Ikkagi keha liikumine jne. Kuid ei ole aega jäänud võimalusi uurida...
Ja tantsima tahaks jälle!!! Poolteist kuud on möödas viimasest tantsimisest...
Oh aegu ammuseid...
Ma ei mäleta, et oli raske samme astuda... Lapsena läksin ju üle toa... Mitte alati. Üksinda ma ei julgenud... Mugavam turvalisem oli teistmoodi hakkama saada. Ja hirmudega polnud nagu keegi õpetanud mind toime tulema tulema... 18 aastaselt alles õpetas tädi Eva mind kukkuma, samas roomama... Mul meenus, et umbes 25 aastat tagasi laskis teha tädi Eva mulle "kõnniroboti". Võileiva hinna eest kellegil külamehel, kes oskas keevitada ka... Sel "kõnnirobotil" oli rõhk mu oma keha tunnetamisel... Ringrajal viitsisin ausalt öeldes väga vähe kõndida... Muud oli vaja teha! Küllap õppisin siiski tunnetama oma keha rohkem... Tädi Eva, kes oli teener ja ise tegelenud iluvõimlemisega, oli aga pahane ja solvunud, et ma ei sattunud tema juurde vähemasti 3...4 aastaselt, siis oleksin kõndinud ... Sattusin tädi Eva juurde puht juhuslikult, kellegi kaudu... Ma isegi ei mäleta, kuidas ja kes kõneles kellegile... Seda küll mäletan, et tädi Eva soovis mind, mitte mu haiguslugu näha :)
Sedasi tegin kaks - kolm - neli aastat järjest päevas kaks - kolm tundi võimlemist. Higimullid otsa ees... Tagant järele mõeldes oli kõige hullem üksinda tegemine. Puudus kamp.
Nüüd olen mõelnud aeroobikale. Ikkagi keha liikumine jne. Kuid ei ole aega jäänud võimalusi uurida...
Ja tantsima tahaks jälle!!! Poolteist kuud on möödas viimasest tantsimisest...
Oh aegu ammuseid...
reede, oktoober 07, 2011
Mõtlemist
Huvitavad mõtlemisi on olnud neil päevil.
Lugesin Nõustamisoskusi. Ajaviiteks. Kuid samas asjakohane teadmised. Avastasin taaskord, et nõustamise juures on muu ka oluline, kui kõrgharidus... Iseenda kogemused. Empaatia võime. Jne.
"Kodutunne" eile õhtul pani tõsiselt mõtlema, kas lastega tegelevate mõnedele ametnikkele ei olegi kümne aastaga mitte midagi selgemaks saanud... Lihtsalt võetakse lapsed... Ja emale, kes vajab pisut kõrval abi, talle tehakse mõnitusi... Lõpp kokkuvõtes pole oluline, mis puue on vanemal, tunded ja emotsioonid on ju samasugused... Mina igatahes usun, et "Kodutunne" ei läinud mitte mingil juhul üle piiri... Tuttav, väga tuttav olukord oli mulle...
Seda hästi lühidalt.
Lastel on uus soov suureks kasvades. Arvan, loodan vähemasti, et sooviti naljatada, kui küsisin väikselt sõbralt, päris väike siiski ta pole, kelleks tahad saada. Vastus: "Proffiks joodikuks"
Olin mõnda aega keeletu.
Kuhu me nii jõuame...
Lugesin Nõustamisoskusi. Ajaviiteks. Kuid samas asjakohane teadmised. Avastasin taaskord, et nõustamise juures on muu ka oluline, kui kõrgharidus... Iseenda kogemused. Empaatia võime. Jne.
"Kodutunne" eile õhtul pani tõsiselt mõtlema, kas lastega tegelevate mõnedele ametnikkele ei olegi kümne aastaga mitte midagi selgemaks saanud... Lihtsalt võetakse lapsed... Ja emale, kes vajab pisut kõrval abi, talle tehakse mõnitusi... Lõpp kokkuvõtes pole oluline, mis puue on vanemal, tunded ja emotsioonid on ju samasugused... Mina igatahes usun, et "Kodutunne" ei läinud mitte mingil juhul üle piiri... Tuttav, väga tuttav olukord oli mulle...
Seda hästi lühidalt.
Lastel on uus soov suureks kasvades. Arvan, loodan vähemasti, et sooviti naljatada, kui küsisin väikselt sõbralt, päris väike siiski ta pole, kelleks tahad saada. Vastus: "Proffiks joodikuks"
Olin mõnda aega keeletu.
Kuhu me nii jõuame...
pühapäev, oktoober 02, 2011
27. detsembril Pärnus
Veerand tundi tagasi sain teada, et olen oma kunstiga 27. detsembril Pärnus jõulupeol , mille korraldab mtü Hea Tegu.
Läheb aega, mis läheb, kuid Pärnuski saab olema näitus niikuinii. :)
Uskumatu, et täna, 2. oktobril teen isegi juba jõulu reklaami. Varane reklaam mulle ei meeldi raasugi, kuid saan aru, et see on hetkel isiklikultki oluline... :)
Läheb aega, mis läheb, kuid Pärnuski saab olema näitus niikuinii. :)
Uskumatu, et täna, 2. oktobril teen isegi juba jõulu reklaami. Varane reklaam mulle ei meeldi raasugi, kuid saan aru, et see on hetkel isiklikultki oluline... :)
laupäev, oktoober 01, 2011
Värskendav päev
üle mitme aja. Lubasin endale isegi jalutust ümber metsa. :)
Üks unistus läks täide - mu kapi otsas on hiigel suur sõnajalg :) Mamma tõi kellegilt ära visatud sõnajala. Oli veel mures, kas soovin ikka nii suurt sõnajalga... Olen alati sõnajalga igatsenud... Ja mitmel korral on sõnajalg surnud... Loodan siiralt, et see minu sõnajalg lepib nüüd uue koduga ja kasvab aina suuremaks. Igatsesin teda väga. Usun, õnngi tuleb me tuppa... :)
Veel tegin mannaputru uut moodi. Kõrvitsa ja kaneeliga. Elu sees polnud sellist magustoitu teinud. Kuulnud olin küll. Jube hea oli :) Jõhvikamoos oli puudu. Arvan, et jõhvikamoos just sobiks selle peale...
Vajasin õudsalt tänast päeva :)
Eile oli kõikest kopp ees, elust oli tüdimus.
Vahel juhtub sedagi...
Üks unistus läks täide - mu kapi otsas on hiigel suur sõnajalg :) Mamma tõi kellegilt ära visatud sõnajala. Oli veel mures, kas soovin ikka nii suurt sõnajalga... Olen alati sõnajalga igatsenud... Ja mitmel korral on sõnajalg surnud... Loodan siiralt, et see minu sõnajalg lepib nüüd uue koduga ja kasvab aina suuremaks. Igatsesin teda väga. Usun, õnngi tuleb me tuppa... :)
Veel tegin mannaputru uut moodi. Kõrvitsa ja kaneeliga. Elu sees polnud sellist magustoitu teinud. Kuulnud olin küll. Jube hea oli :) Jõhvikamoos oli puudu. Arvan, et jõhvikamoos just sobiks selle peale...
Vajasin õudsalt tänast päeva :)
Eile oli kõikest kopp ees, elust oli tüdimus.
Vahel juhtub sedagi...
reede, september 30, 2011
Oktoober lükub JAANUARI 2012
Nüüd on selge, et 27. oktoober Tallinnas jääb ära või üritus lükub jaanuari 2012. Jaanuaris saab mu näitus pikemalt üleval olla. :)
Siiski,
kui keegi soovib mind enne külma talve näha Tallinnas või ka mujal, kutsuge kohtama :) Tulen suurima hea meelega oma mõtetega ja maalidega ;)
Siiski,
kui keegi soovib mind enne külma talve näha Tallinnas või ka mujal, kutsuge kohtama :) Tulen suurima hea meelega oma mõtetega ja maalidega ;)
kolmapäev, september 28, 2011
Olen ikka elus,
kuigi on olnud nii - naa nädal. Iga päev juhtub midagi, mis ei meeldi. Iga päev juhtub häid üllatusigi tulema.
Ühesõnaga, olen väsinud ja samas sain energialaksu esmaspäeval Lõunakas käies. Olin olnud täpselt kolm nädalat õue õhuta. Mõistsin taaskord, kui suur väärtus on kuhugile minemise saamisest. Kipusin selle juba unustama...
Ühesõnaga, olen väsinud ja samas sain energialaksu esmaspäeval Lõunakas käies. Olin olnud täpselt kolm nädalat õue õhuta. Mõistsin taaskord, kui suur väärtus on kuhugile minemise saamisest. Kipusin selle juba unustama...
kolmapäev, september 21, 2011
Mood - süda rahul
Ringvaades oli noortemood. Ratastoolis noorte mood... Esimest korda Eestis pisi moeshow.
Lahe!!!
Äge, kui on inimesi, kes on võtnud moeteema südameasjaks!
Kunagi, umbes 6...7 aastat tagasi oli meil oma kampaga korraldada mingi moeetendus. Mõtlesime küll väiksemalt... Isegi midagi suutsime kirjutada üles, projekti seemneks... Mu abistajat Pillet huvitas mood ja sellega seonduv.
Kuid siis
keeras elu - olu teisse suunda, ning me hoog vaibus. Kahe - kolme kuu mõtesähvatused ununesid...
Nende aastatega on olnud mul kolm arvutitki... St moe - mõtesähvatused jäid neisse arvutidesse, mida mul enam ei olegi... Nii et mitte kuskilt ei saakks parima tahtmiselgi neid üle lugeda ja naeratada...
Mul on tõsiselt hea meel, kui keegi mõtleb moekandjale ratastoolis.
Mulle endale pole olnud kunagi mood ja riided küsimus. Vahel on olnud lihtsalt narr kuulda, kuidas julgen ratastoolis julgelt moekalt käia. Ausalt, viimane moesõna pole mind ealeski väga huvitanud. Siiski aga...
Nüüd on mul kapis tikkkontsaga balli kingad. Eelmine aasta otsin Tallinna ühest kaltsukast. Jalas ei ole kandnud, SEST pole ballile sattunud :) Võib - olla ükskord satun ballile ka... Mu süda on rahul - mul kingad ootavad sobivat hetke...
Paar suve olen käinud plätudega. Ennem arvasin, et nad ei seista jalas. Jällegi otsin naljaks, et nad meeldisid... See suvi käisin v a üks kord plätudega. Minu jaoks on nad väga mugavad. Hoian pastakat varba vahel, miks mitte siis hoida plätut varba vahel. :P Muide, vasakus jalas oli plätu harjumatum alguses, kui paremas. Ja nii see oligi!!!
Oli aeg, kus oli paanika mini ees. Poleks uskunud, et 20 aastat hiljem, nüüd on miniseelik/minikleit mu lemmik.
Eluaeg on olnud rõhk väljanägemisel. Juba lapsena oli mul tohutult kleite jne.
Mida ma üldiselt ei tee ka praegu, see on huulte värvimine. Sest see ei ole minu huulte jaoks :) On huulepulk ja huuleläige (muide seda kasutan mujal, mitte huultel, nt silmadel), kuid... Poodideski huvitavad kõige vähem huulte asjandused.
Võib - olla aastatega olen õppinud oma pisut teistsugust keha rohkem väärtustamagi. Huultega on küll isemoodi värk :D
Riided võivad ju olla, aga kui inimesel puudub kontakt oma kehaga, siis ei varja seda vist ükski riie. Ma ei tea, mis nüüd moekunstnikud kostaks, kuid mina usun nii... Ilus inimene on endaga kontaktis.
Ja tänased noored moetegijad olid endaga kontaktis :)
Lahe!!!
Äge, kui on inimesi, kes on võtnud moeteema südameasjaks!
Kunagi, umbes 6...7 aastat tagasi oli meil oma kampaga korraldada mingi moeetendus. Mõtlesime küll väiksemalt... Isegi midagi suutsime kirjutada üles, projekti seemneks... Mu abistajat Pillet huvitas mood ja sellega seonduv.
Kuid siis
keeras elu - olu teisse suunda, ning me hoog vaibus. Kahe - kolme kuu mõtesähvatused ununesid...
Nende aastatega on olnud mul kolm arvutitki... St moe - mõtesähvatused jäid neisse arvutidesse, mida mul enam ei olegi... Nii et mitte kuskilt ei saakks parima tahtmiselgi neid üle lugeda ja naeratada...
Mul on tõsiselt hea meel, kui keegi mõtleb moekandjale ratastoolis.
Mulle endale pole olnud kunagi mood ja riided küsimus. Vahel on olnud lihtsalt narr kuulda, kuidas julgen ratastoolis julgelt moekalt käia. Ausalt, viimane moesõna pole mind ealeski väga huvitanud. Siiski aga...
Nüüd on mul kapis tikkkontsaga balli kingad. Eelmine aasta otsin Tallinna ühest kaltsukast. Jalas ei ole kandnud, SEST pole ballile sattunud :) Võib - olla ükskord satun ballile ka... Mu süda on rahul - mul kingad ootavad sobivat hetke...
Paar suve olen käinud plätudega. Ennem arvasin, et nad ei seista jalas. Jällegi otsin naljaks, et nad meeldisid... See suvi käisin v a üks kord plätudega. Minu jaoks on nad väga mugavad. Hoian pastakat varba vahel, miks mitte siis hoida plätut varba vahel. :P Muide, vasakus jalas oli plätu harjumatum alguses, kui paremas. Ja nii see oligi!!!
Oli aeg, kus oli paanika mini ees. Poleks uskunud, et 20 aastat hiljem, nüüd on miniseelik/minikleit mu lemmik.
Eluaeg on olnud rõhk väljanägemisel. Juba lapsena oli mul tohutult kleite jne.
Mida ma üldiselt ei tee ka praegu, see on huulte värvimine. Sest see ei ole minu huulte jaoks :) On huulepulk ja huuleläige (muide seda kasutan mujal, mitte huultel, nt silmadel), kuid... Poodideski huvitavad kõige vähem huulte asjandused.
Võib - olla aastatega olen õppinud oma pisut teistsugust keha rohkem väärtustamagi. Huultega on küll isemoodi värk :D
Riided võivad ju olla, aga kui inimesel puudub kontakt oma kehaga, siis ei varja seda vist ükski riie. Ma ei tea, mis nüüd moekunstnikud kostaks, kuid mina usun nii... Ilus inimene on endaga kontaktis.
Ja tänased noored moetegijad olid endaga kontaktis :)
27. oktoobril
võite loodetavasti mind näha Tallinnas. Võib - olla juba 26-nda õhtupoolikul, sest 27-l pean olema oma näitusel - kohtumisel. Nagu ma aru saan, on see näitus - kohtumine ühepäevane... Tore ikka :)
Mulle meeldivadki väiksemad kohtumised. Jõuab igaühega suhelda. Igale küsimusele vastada :)
See näitus sai alguse facebook´ist juba kuskil maikuust... Mu sõbrad, kelledega suhtlen, kuid keda pole veel silmast silma näinud, soovivad minu kunsti näha... :)
Eks mul ole ametliku poolt ettevalmistada pisut üle kuu. Anda endast parima...
Mulle meeldivadki väiksemad kohtumised. Jõuab igaühega suhelda. Igale küsimusele vastada :)
See näitus sai alguse facebook´ist juba kuskil maikuust... Mu sõbrad, kelledega suhtlen, kuid keda pole veel silmast silma näinud, soovivad minu kunsti näha... :)
Eks mul ole ametliku poolt ettevalmistada pisut üle kuu. Anda endast parima...
teisipäev, september 20, 2011
Suluringist kopp ees!
Mul vist rahutu hing.
Mulle ei meeldi olla kui orav rattal. Orava rattal pole turvalisust minu jaoks. Ei ole. Kõik tuttav. Kõik rutiine. Isegi mured on harjumuspärased. Minu meelest see on juba läbipõlemisi oht.
Kuid läbi põleda ei ole minul küll aega...
Lihtsalt pole aega...
Midagi peab hakkama toimima. Uut moodi pisut. Loomulikult jäävad vanad soovid ja unistused, mida ikka - ikka soovin ja unistan ellu viia. Mõtetest ehk piisaks nüüd... Sõnadestki... Küll olen mõelnud ja rääkinud...
Muidugi jäävad ka sõnad.
Olemine.
Tegutsemist peab juurde tulema...
Mulle ei meeldi olla kui orav rattal. Orava rattal pole turvalisust minu jaoks. Ei ole. Kõik tuttav. Kõik rutiine. Isegi mured on harjumuspärased. Minu meelest see on juba läbipõlemisi oht.
Kuid läbi põleda ei ole minul küll aega...
Lihtsalt pole aega...
Midagi peab hakkama toimima. Uut moodi pisut. Loomulikult jäävad vanad soovid ja unistused, mida ikka - ikka soovin ja unistan ellu viia. Mõtetest ehk piisaks nüüd... Sõnadestki... Küll olen mõelnud ja rääkinud...
Muidugi jäävad ka sõnad.
Olemine.
Tegutsemist peab juurde tulema...
esmaspäev, september 19, 2011
Facebook´i kirjutasin eile oma arvamuse Tantsud tähtedega saadest... Tean, et mõned mu järjepidevad lugejad pole facebook´i kasutajad, seepärast paari sõnaga ka siia... ning vb pisut teisitigi, kuid...
Mind huvitab aina rohkem, miks pole saades tantsutähte ratastoolis. On heategevus saade. Väga hea ja nii ilus silmale vaadata. Ütlen kohe, et mina pole kordagi sõnumit saatnud ühegile lemmiktantsupaarile... Raha pole kokkuhoidnud. Kuid mulle on kuidagi vastumeelne, et ikka ja jälle keegi ütleb haletsevat (tema enda meelest küll hoolivat), et puudega laps ei saa kunagi tantsida...
Sorry, kuid mitte mingil ei ole nii!!!
Miks keegi otsustab kellegi eest midagi jälle, enne veel, kui puudega laps mõistab, et tema eluviis on siiski ta enda otsustada ja teha. Lapse otsustamise julgust võetakse enne, kui see saab hakata kasvada.
Facebook´i arutelu sujus sujuvalt erikoolidele... Et pannakse palju lapsi lihtsalt erikoolidesse...
Iseseisvus ei hakka oma jalal käimisest ega erikoolides õppimisest, kus minu meelest on sotsiaalse arengu piirang siiski. Niiviisi saab olemagi ikkagi nõiaring, kus ühelt poolt räägime, kui palju on tehtud ja teisalt räägime, kui palju on mõnitust igal pool... Puudega ja puudeta lapsed ei saa üheskoos kasvada. Üksteisega arvestada.
Nõuka ajal polnud invaliide...
Nüüd nagu puudega inimesed olemas küll, kuid ikka tõrjutakse... Just eile sain e-kirja healt hr Mihklit, kes on tõesti aastakümneid selle teemaga tegelenud. Kes kirjutas täpselt sama, et ikka veel tõrjutakse puudega inimesi...
Seega, mis on muutunud...
Palju on muutunud
ja
eriti polegi muutunud siin maailmas.
Ellu jääb tugevam.
Nõrgema ees otsustab keegi teine, kuidas ellu jääda. Kas teise otsust meeldib nõrgemale või mitte, see kahjuks tihti polegi kellegi asi. Lepi. Nagunii paremat elu ei saagi sa endale teha...
Võrdväärsus...
Mul on suht hea tuju. Lihtsalt mõtlen sügavuti...
Mind huvitab aina rohkem, miks pole saades tantsutähte ratastoolis. On heategevus saade. Väga hea ja nii ilus silmale vaadata. Ütlen kohe, et mina pole kordagi sõnumit saatnud ühegile lemmiktantsupaarile... Raha pole kokkuhoidnud. Kuid mulle on kuidagi vastumeelne, et ikka ja jälle keegi ütleb haletsevat (tema enda meelest küll hoolivat), et puudega laps ei saa kunagi tantsida...
Sorry, kuid mitte mingil ei ole nii!!!
Miks keegi otsustab kellegi eest midagi jälle, enne veel, kui puudega laps mõistab, et tema eluviis on siiski ta enda otsustada ja teha. Lapse otsustamise julgust võetakse enne, kui see saab hakata kasvada.
Facebook´i arutelu sujus sujuvalt erikoolidele... Et pannakse palju lapsi lihtsalt erikoolidesse...
Iseseisvus ei hakka oma jalal käimisest ega erikoolides õppimisest, kus minu meelest on sotsiaalse arengu piirang siiski. Niiviisi saab olemagi ikkagi nõiaring, kus ühelt poolt räägime, kui palju on tehtud ja teisalt räägime, kui palju on mõnitust igal pool... Puudega ja puudeta lapsed ei saa üheskoos kasvada. Üksteisega arvestada.
Nõuka ajal polnud invaliide...
Nüüd nagu puudega inimesed olemas küll, kuid ikka tõrjutakse... Just eile sain e-kirja healt hr Mihklit, kes on tõesti aastakümneid selle teemaga tegelenud. Kes kirjutas täpselt sama, et ikka veel tõrjutakse puudega inimesi...
Seega, mis on muutunud...
Palju on muutunud
ja
eriti polegi muutunud siin maailmas.
Ellu jääb tugevam.
Nõrgema ees otsustab keegi teine, kuidas ellu jääda. Kas teise otsust meeldib nõrgemale või mitte, see kahjuks tihti polegi kellegi asi. Lepi. Nagunii paremat elu ei saagi sa endale teha...
Võrdväärsus...
Mul on suht hea tuju. Lihtsalt mõtlen sügavuti...
reede, september 16, 2011
Tegemata asjad...
... on viimastel nädaladel mu südamel... Ei, mitte viimase aja tegemata asjad, kui kahe viimase aasta tegemata asjad... Puhastasin postkaste. Leidsin hulk kirju, milles peidusid terve rida tegemata asju...
kolmapäev, september 14, 2011
Rahast ehl igavle veel
Leidsin ühel õhtul, vist üleeile facebook´is sellise lehe nagu www.rahaveeb.ee . Kuna mul oli parajasti igav, siis tegin testi... Praeguseks oleme pisut - pisut Tõnisega suhtlenud...
Ausalt, ma ei arvanudki, et üks test võib panna miski liikuma, kuigi olen juba pikemalt aega, et vaja rahateemalist koolitust või vähemasti head nõustamist... Olen veendunud, et raha ümber käiv nutune jutt ei aita kuigi palju säästa. See teeb vaid paanikat. Stressi. Kellegi arvamus, et kulutad liig palju - ei aita samuti. Raha on samuti iga inimese oma nagu näiteks suhtlemisoskus, mida võib koolitustel õppida...
Tõsi, ma pole rahast eriti bloginud ja arvan, et ei peagi seda tegemagi. Mul raske. Jamad ja probleemid nagu enamustel inimestel. Lisaks maksan ise ka abistajatele töötasu...
Kuid olen õppinud raha armastama... :) Nii palju või vähe, kui raha mul on.
Aga jah, vahel on igavustki pagana hea edasiviiv jõud :P
Ausalt, ma ei arvanudki, et üks test võib panna miski liikuma, kuigi olen juba pikemalt aega, et vaja rahateemalist koolitust või vähemasti head nõustamist... Olen veendunud, et raha ümber käiv nutune jutt ei aita kuigi palju säästa. See teeb vaid paanikat. Stressi. Kellegi arvamus, et kulutad liig palju - ei aita samuti. Raha on samuti iga inimese oma nagu näiteks suhtlemisoskus, mida võib koolitustel õppida...
Tõsi, ma pole rahast eriti bloginud ja arvan, et ei peagi seda tegemagi. Mul raske. Jamad ja probleemid nagu enamustel inimestel. Lisaks maksan ise ka abistajatele töötasu...
Kuid olen õppinud raha armastama... :) Nii palju või vähe, kui raha mul on.
Aga jah, vahel on igavustki pagana hea edasiviiv jõud :P
esmaspäev, september 12, 2011
...
Tuleb loodetavasti hea ja asjalik ja rõõmus nädal. Loodan seda vähemasti. Võiks nädalasse "eksida" mõni positiivne üllatuski. Vahelduseks.
Sel nädalal olen küll peamiselt kodus, kuid sellele vaatamata võiks ju tulla kõik, mida soovin.
Jama ja muresid on niigi palju.
Loodetavasti möllan palju värvidega.
Kirjutan rohkem kui mõni nädal olen kirjutanud... Ma ei mõtle blogisse kirjutamist ega facebook´i. Vaid seda, mida ehk kunagi ehk saate lugeda ja mõtelda edasi...
Üht - teist sooviks veel teha, mida olen suht ammu iseendale lubanud, et teen siiski ära...
Tee töö, siis ei tule armastust!
Ütles kunagi mu sõber Tarmo...
Võib - olla on hetki, kus see "vanasõna" kehtibki... Arvan siiski, et töö juureski on vaja suurt armastust. :)
Armastust on kõikjal ja igas asjas. Ise küsimus, kuidas ja milles seda suurt tunnet näeme...
Need mõtted eilsest...
Aga jah, tööd vaja teha. Ja seda mitte ainult raha pärast, vaid rohkemgi andmiste pärast. Küll siis ehk hakkab kunagi rahagi minuni jõudma... Kergelt saatud raha ei ole lahendus. Samas võib ka raske töö tulemus olla mõnus kerge tunne, et näe, hakkama sain...
Sel nädalal olen küll peamiselt kodus, kuid sellele vaatamata võiks ju tulla kõik, mida soovin.
Jama ja muresid on niigi palju.
Loodetavasti möllan palju värvidega.
Kirjutan rohkem kui mõni nädal olen kirjutanud... Ma ei mõtle blogisse kirjutamist ega facebook´i. Vaid seda, mida ehk kunagi ehk saate lugeda ja mõtelda edasi...
Üht - teist sooviks veel teha, mida olen suht ammu iseendale lubanud, et teen siiski ära...
Tee töö, siis ei tule armastust!
Ütles kunagi mu sõber Tarmo...
Võib - olla on hetki, kus see "vanasõna" kehtibki... Arvan siiski, et töö juureski on vaja suurt armastust. :)
Armastust on kõikjal ja igas asjas. Ise küsimus, kuidas ja milles seda suurt tunnet näeme...
Need mõtted eilsest...
Aga jah, tööd vaja teha. Ja seda mitte ainult raha pärast, vaid rohkemgi andmiste pärast. Küll siis ehk hakkab kunagi rahagi minuni jõudma... Kergelt saatud raha ei ole lahendus. Samas võib ka raske töö tulemus olla mõnus kerge tunne, et näe, hakkama sain...
pühapäev, september 11, 2011
Vanaemad ja vanaisad,
HEAD JA RÕÕMSAT TEIE PÄEVA :)
Täna vanavanemate päev. Pisut harjumatu tähistada... Kuid loodan, et aastate jooksul saab seegi päev omaseks nagu näiteks emade- ja isadepäev...
Täna vanavanemate päev. Pisut harjumatu tähistada... Kuid loodan, et aastate jooksul saab seegi päev omaseks nagu näiteks emade- ja isadepäev...
laupäev, september 10, 2011
Kui kuidagi ei saa,
siis kuidagi ikka saab. Alati saab :) Praeguseks hetkeks on mulle selge pilt: minu olemine ja tegutsemine läheb edasi, kuigi Erikat ei ole mul paar kuud. Isiklik abistaja Merike saab käia pisut rohkem s o nädala seeski. Samas on sõbranna olemas :) Nii et midagi mul ära ei jää abistaja puudumise tõttu. Aja planeerimine on nüüd veel konkreetsem ja kokkuhoidlikum.
Ka väga väheste abitundidega saan teha palju.
Ega teie, blogi lugejad, vist ei saagi aru, kuna ja millal on mul isiklik abistaja või kuna mitte...
Mina kui riskifaktor tulen siiski väga palju aega ise hakkama. Kindlasti vajan isiklikku abistajat nö linna päevadel...
Olin pool ööd unetu. Vahtisin pimedust. Ja mõtlesin ja mõtlesin...
Mõtlesin näiteks seda, kas on uuritud, kes jääb rohkem näiteks südamehaigustesse, kas puudega või puudeta inimesed... Päris tõsiselt. Või kellel on suurem oht pimesoole äkilisele opile, kas puudega või puudeta inimesel... Päris tõsiselt taas.
Saan aru, et on puudeid, mis on seotud mõne ränkraske haigusega. On puudeid aga, mis on lihtsalt olemas samasuguseid aastaid, millega ei kaasnegi haigusi... Nagu minul. Olen oma puudega kohanenud, et elada nö tervena... Mul tõesti pole olnud ühtegi suuremat haigust peale palaviku ja köha ja nohu...
Ma ei arva samuti, et mul on suurem risk sattuda ka autoavariisse, kui puudeta inimesel...
Veel mõtlesin, kes on halvem või parem lapsevanem, kas see, kes lubab lapsele raha eest osta kõige - kõige asju või see, kes püüab seletada, et maailmas on palju muid olulisi asju peale raha...
Samuti mõtlesin, et elu on nii habras. Õhukene. Ka lühikene, et jõuda mõelda kõike. Öelda kõike, öelda head. Tihti kulutame antud aega halvale ütlemiseks...
Eile õhtul vaatasin aknast kahte taevatähte. Mõtlesin, et 25 aastat tagasi oli mu hinges samasugune igatsus nagu täna... Igatsen midagi, mida ei saa iialgi sõnadesse panna. See on nii suur, võimas, pisike, õrn igatsus... Kas 25 aasta pärast on mu hinges samasugune igatsus nagu täna...
Ka väga väheste abitundidega saan teha palju.
Ega teie, blogi lugejad, vist ei saagi aru, kuna ja millal on mul isiklik abistaja või kuna mitte...
Mina kui riskifaktor tulen siiski väga palju aega ise hakkama. Kindlasti vajan isiklikku abistajat nö linna päevadel...
Olin pool ööd unetu. Vahtisin pimedust. Ja mõtlesin ja mõtlesin...
Mõtlesin näiteks seda, kas on uuritud, kes jääb rohkem näiteks südamehaigustesse, kas puudega või puudeta inimesed... Päris tõsiselt. Või kellel on suurem oht pimesoole äkilisele opile, kas puudega või puudeta inimesel... Päris tõsiselt taas.
Saan aru, et on puudeid, mis on seotud mõne ränkraske haigusega. On puudeid aga, mis on lihtsalt olemas samasuguseid aastaid, millega ei kaasnegi haigusi... Nagu minul. Olen oma puudega kohanenud, et elada nö tervena... Mul tõesti pole olnud ühtegi suuremat haigust peale palaviku ja köha ja nohu...
Ma ei arva samuti, et mul on suurem risk sattuda ka autoavariisse, kui puudeta inimesel...
Veel mõtlesin, kes on halvem või parem lapsevanem, kas see, kes lubab lapsele raha eest osta kõige - kõige asju või see, kes püüab seletada, et maailmas on palju muid olulisi asju peale raha...
Samuti mõtlesin, et elu on nii habras. Õhukene. Ka lühikene, et jõuda mõelda kõike. Öelda kõike, öelda head. Tihti kulutame antud aega halvale ütlemiseks...
Eile õhtul vaatasin aknast kahte taevatähte. Mõtlesin, et 25 aastat tagasi oli mu hinges samasugune igatsus nagu täna... Igatsen midagi, mida ei saa iialgi sõnadesse panna. See on nii suur, võimas, pisike, õrn igatsus... Kas 25 aasta pärast on mu hinges samasugune igatsus nagu täna...
neljapäev, september 08, 2011
On asju,
mida ei saagi järgmisel hetkel ette näha. Võib vaid alateadvuses aimata, et need ootamatud asjad võivad iga hetk juhtuda...
Mu hea isiklik abistaja Erika sattus eile ootamatult opile... Loodan siiralt ja südamest, et varsti Erika jälle rõõmsalt rivis st ka tööl. :) Kuid arvan, et kuu olen suht kodune ja omad plaanid pisut ümber mõtlema. Sest ühtegi teist isikliku abistajat Erika asemele ajutiseks võtta ei ole... Isiklik abistaja Merike saab käia nädalavahetusel - seegi hea, eriti momendil.
Ma ei mäleta 11 aasta jooksul sellist juhtumit, kus tõesti äkki tuleb välk ja pauk nii abistajale kui ka minule... Ja ometi olen mina vist alati selleks valmis olnud! Alateadvuses...
Pole hullu, kui ongi väga vaja kuhugile minna mingeid asju ajama, eks ma ajan mõne sõbranna või endise isikliku abistaja jalule. Alati olen tegelikult nii teinud, kui muud üle ei ole jäänud :)
Erikale head paranemist :) Ja mõtlen praegu vist kõige rohkem Erikale... :);) Ta on minu tüdruk :)
Mu hea isiklik abistaja Erika sattus eile ootamatult opile... Loodan siiralt ja südamest, et varsti Erika jälle rõõmsalt rivis st ka tööl. :) Kuid arvan, et kuu olen suht kodune ja omad plaanid pisut ümber mõtlema. Sest ühtegi teist isikliku abistajat Erika asemele ajutiseks võtta ei ole... Isiklik abistaja Merike saab käia nädalavahetusel - seegi hea, eriti momendil.
Ma ei mäleta 11 aasta jooksul sellist juhtumit, kus tõesti äkki tuleb välk ja pauk nii abistajale kui ka minule... Ja ometi olen mina vist alati selleks valmis olnud! Alateadvuses...
Pole hullu, kui ongi väga vaja kuhugile minna mingeid asju ajama, eks ma ajan mõne sõbranna või endise isikliku abistaja jalule. Alati olen tegelikult nii teinud, kui muud üle ei ole jäänud :)
Erikale head paranemist :) Ja mõtlen praegu vist kõige rohkem Erikale... :);) Ta on minu tüdruk :)
kolmapäev, september 07, 2011
INNOVE´le esitatud projekt
jäi rahuldamata, sest...
Kujutasin ette igasuguseid asju, miks ehk isikliku abistaja projekt läbi ei läheks, kuid selliseid arvamusi ei osanud uneski näha...
- Mul pole kõrgharidust, et tööd teha nõustajana/koolitajana. Enne peaksin end koolitama justnimelt ülikoolis.
- Rootsi Psühhodraama Keskus ehk Moreno Instituut annab algtaseme, mida võib igaüks omandada. Sry, selle väidega ei nõustuda. On mitu taset. Mul on tõesti hetkel assistendi tase, mis võimaldab kõrgemal tasemel inimestega koos tööd teha.
- Eestis kehtib kõrgharidus + psühhhodraama. Soome koolkonnas on see nii, Rootsi poolel mitte. Ma polegi öelnud, et mina ei lähe õppima, aga projekt sai ülesehitatud tööturule. Minu meelest, õppimine on teine asi hetkel.
- Taotlesime vähe ja samas palju raha. Vastuoluline fakt :)
- Viimane punkt jätkusuutlikkuses ajab mind vaid naerma. Pärast mõeldud projekti ei oleks mina nagu jätkusuutlik, kui püüan oma rahast ikka iat tasuda...
Sain ka teada, et mu tervis on kõrgendatud riskifaktor. INNOVE luges selle mu kodukalt välja.
Einoh, kui puue võrdub tervis, siis pole küll maailmas miskit muutunud. Arstil käisin poolteist aastat tagasi, sedagi puudeastme pärast.
Üldse me projekt oleks kõrge riski.
Ja võtke teadmiseks, üks isik ei mõjuta kodanikuühiskonda :) St vist ei suuda anda teistele mitte midagi...
Aga mul on hea meel, et suutsime siiski INNOV E´le esitada projekti. Esimesel hetkel ütles pr Luide: "Oi ei, tema küll ei saa esitada!" mu abistaja Liinale.
Nüüd lähen kommi sööma. Silver ostis närvide rahuks suure kommikoti :) Ta vist näg, kui nukker olen...
Ma saaksin aru, et pole partnerit jne, kuid...
Ükskord tuleb siiski õnn.
Mõistmine :)
Kujutasin ette igasuguseid asju, miks ehk isikliku abistaja projekt läbi ei läheks, kuid selliseid arvamusi ei osanud uneski näha...
- Mul pole kõrgharidust, et tööd teha nõustajana/koolitajana. Enne peaksin end koolitama justnimelt ülikoolis.
- Rootsi Psühhodraama Keskus ehk Moreno Instituut annab algtaseme, mida võib igaüks omandada. Sry, selle väidega ei nõustuda. On mitu taset. Mul on tõesti hetkel assistendi tase, mis võimaldab kõrgemal tasemel inimestega koos tööd teha.
- Eestis kehtib kõrgharidus + psühhhodraama. Soome koolkonnas on see nii, Rootsi poolel mitte. Ma polegi öelnud, et mina ei lähe õppima, aga projekt sai ülesehitatud tööturule. Minu meelest, õppimine on teine asi hetkel.
- Taotlesime vähe ja samas palju raha. Vastuoluline fakt :)
- Viimane punkt jätkusuutlikkuses ajab mind vaid naerma. Pärast mõeldud projekti ei oleks mina nagu jätkusuutlik, kui püüan oma rahast ikka iat tasuda...
Sain ka teada, et mu tervis on kõrgendatud riskifaktor. INNOVE luges selle mu kodukalt välja.
Einoh, kui puue võrdub tervis, siis pole küll maailmas miskit muutunud. Arstil käisin poolteist aastat tagasi, sedagi puudeastme pärast.
Üldse me projekt oleks kõrge riski.
Ja võtke teadmiseks, üks isik ei mõjuta kodanikuühiskonda :) St vist ei suuda anda teistele mitte midagi...
Aga mul on hea meel, et suutsime siiski INNOV E´le esitada projekti. Esimesel hetkel ütles pr Luide: "Oi ei, tema küll ei saa esitada!" mu abistaja Liinale.
Nüüd lähen kommi sööma. Silver ostis närvide rahuks suure kommikoti :) Ta vist näg, kui nukker olen...
Ma saaksin aru, et pole partnerit jne, kuid...
Ükskord tuleb siiski õnn.
Mõistmine :)
pühapäev, september 04, 2011
Pühapäev... Magasin hästi kaua. Ärkamata. Öid järjest on silmad plaks lahti enne kella viit ja siis niisama küljelt küljele... kuni peaks üles ärkama, siis vajuvad silmad taas kinni... See on väsitav stressi märk :P
Ei ole hullu :)
Olen selle tundega ammu tuttav. Ammu sain sõbrakski. Siis see silmad - lahti - magamatuse või magamise tõmbus eemale... Võib - olla ongi sõprussuhe natuke ununenud, võib - olla sellepärast häiribki mind...
Ei ole olnud aega mõtelda, et mind võib stress taas kallistama (see sõna on nimme siin!!!) tulla... Ununenud, et nõrkus ongi tugevus...
Täna meenus, et kuskil laua otsas piilub mind Mammagoi. Ja mul on Südamehääl...
Päh, kõige lähedasemad sõbrad vahel ununevad :(
Nii EI saa ju!!!
Nüüd tuleb unistada. Teha suur plaan töötamiseks. Suvi on läbi. Suvel võtsin vabamalt...
Ei ole hullu :)
Olen selle tundega ammu tuttav. Ammu sain sõbrakski. Siis see silmad - lahti - magamatuse või magamise tõmbus eemale... Võib - olla ongi sõprussuhe natuke ununenud, võib - olla sellepärast häiribki mind...
Ei ole olnud aega mõtelda, et mind võib stress taas kallistama (see sõna on nimme siin!!!) tulla... Ununenud, et nõrkus ongi tugevus...
Täna meenus, et kuskil laua otsas piilub mind Mammagoi. Ja mul on Südamehääl...
Päh, kõige lähedasemad sõbrad vahel ununevad :(
Nii EI saa ju!!!
Nüüd tuleb unistada. Teha suur plaan töötamiseks. Suvi on läbi. Suvel võtsin vabamalt...
laupäev, september 03, 2011
VEEL on laul, mis meeldib mulle Anne Veskilt kõige rohkem läbi aastate. Külmavärinad tulevad alati kehale seda kuuldes.
Kohe hakkab kanal2-s Veski tuur. Sinna tahtsin väga minna, kuid... kuidagi läks nii, et ei läinud...
Soovin kuulda VEEL Toomega koos...
Kohe hakkab kanal2-s Veski tuur. Sinna tahtsin väga minna, kuid... kuidagi läks nii, et ei läinud...
Soovin kuulda VEEL Toomega koos...
reede, september 02, 2011
Enda ette!
Olen üle mitme aja jälle üksinda. Enda ette. :) Viimased ajad on olnud kuidagi hästi sündmuste rohked. Seinast seina. Nüüd ongi sekund iseendas kõik läbi mõelda. Rahulikult. Tasakaalukalt.
On asju, millest olete, minu inimesed, aimu saanud.
On asju, mida tean aind mina.
Jajaa suudan oma inimeste keskel ja vahel olles siiski oma mõtteid ja tundeid iseendale jätta. Ausalt öeldes, see on suht keeruline...
Sest
üksi olemise hetki on suht vähe.
Vahetevahel on neid lihtsalt vaja.
Ma ei suudagi enam pidevalt ja palju olla üksinda. Tuleks vist juba üksildane tunne. Kuid just omaette olemist on vahel väga vaja.
Mulle meeldib näiteks ühes kollases bussis taga istuda. Olen küll nagu eraldi, kuid siiski bussis inimeste seas... Kuskil, pisut kaugemal, kuid siiski bussis istub isiklik abistaja... Istun küll ikka ratastoolis, kuid ma ei mõtle ju sellele. Olen maailmas oma mõtetega. Oma tunnetega.
Ma ei tea, kas saite nüüd aru, mida soovisin just öelda... :)
Arvan, et paljud soovivad selliseid hetki.
Vahe on selles vaid, et neid enamus saavad minna soovi korral näiteks kohe taevatähti lugema minna õue. Mina peaksin ootama isikliku abistaja tööööd - ning kui töööö saab olema (nagu Olustveres oli), siis on arvatavasti see soov meelest läinud ja on muud tegemised :) Või vaadata aknast taevatähti... Kuid õhtuti ja öösiti ei ole viimasel aastal eriti olnud.
Kodu on väike. Kuid häid lambaid mahub alati palju väikesse lauta :D Nii palju meid ka tavaliselt toas ei ole... Kaks - kolm...
Ja samas on südames hästi soe tunne, et mitte oma lapski on võtnud mingigi osa me kodusoojusest omaks :)
Aga jah, vahel on enda ette lahe olla!
Väljas on pime. Kallikese kell on alles 20.55. Sügis saabub...
Huvitav, suvi möödus nii, et ei saanudki aru. Päevikaidki ei saanud kordagi selga... Üks kord panin suure varba Emajõkke... Ongi kogu 2011 aasta suvitamine ;):)
Kuhu aeg kaob?
Alles ootasime valget aega ning juba on pime aeg tagasi.
Just see aasta on aeg lennanud kuidagi uskumatult kiiresti. Ja kummaline, ei olegi eriti midagi teinud... Rutiine elu. Mured. Rõõmud. Natu tööd. Kuid midagi suurt ega erilist pole suutnud teha. Veel...
Äkki sügis toob midagi juurde. Soovin rohkem võimalusi töötamiseks. Aga miks ka mitte rõõmuks. Armastusekski...
On asju, millest olete, minu inimesed, aimu saanud.
On asju, mida tean aind mina.
Jajaa suudan oma inimeste keskel ja vahel olles siiski oma mõtteid ja tundeid iseendale jätta. Ausalt öeldes, see on suht keeruline...
Sest
üksi olemise hetki on suht vähe.
Vahetevahel on neid lihtsalt vaja.
Ma ei suudagi enam pidevalt ja palju olla üksinda. Tuleks vist juba üksildane tunne. Kuid just omaette olemist on vahel väga vaja.
Mulle meeldib näiteks ühes kollases bussis taga istuda. Olen küll nagu eraldi, kuid siiski bussis inimeste seas... Kuskil, pisut kaugemal, kuid siiski bussis istub isiklik abistaja... Istun küll ikka ratastoolis, kuid ma ei mõtle ju sellele. Olen maailmas oma mõtetega. Oma tunnetega.
Ma ei tea, kas saite nüüd aru, mida soovisin just öelda... :)
Arvan, et paljud soovivad selliseid hetki.
Vahe on selles vaid, et neid enamus saavad minna soovi korral näiteks kohe taevatähti lugema minna õue. Mina peaksin ootama isikliku abistaja tööööd - ning kui töööö saab olema (nagu Olustveres oli), siis on arvatavasti see soov meelest läinud ja on muud tegemised :) Või vaadata aknast taevatähti... Kuid õhtuti ja öösiti ei ole viimasel aastal eriti olnud.
Kodu on väike. Kuid häid lambaid mahub alati palju väikesse lauta :D Nii palju meid ka tavaliselt toas ei ole... Kaks - kolm...
Ja samas on südames hästi soe tunne, et mitte oma lapski on võtnud mingigi osa me kodusoojusest omaks :)
Aga jah, vahel on enda ette lahe olla!
Väljas on pime. Kallikese kell on alles 20.55. Sügis saabub...
Huvitav, suvi möödus nii, et ei saanudki aru. Päevikaidki ei saanud kordagi selga... Üks kord panin suure varba Emajõkke... Ongi kogu 2011 aasta suvitamine ;):)
Kuhu aeg kaob?
Alles ootasime valget aega ning juba on pime aeg tagasi.
Just see aasta on aeg lennanud kuidagi uskumatult kiiresti. Ja kummaline, ei olegi eriti midagi teinud... Rutiine elu. Mured. Rõõmud. Natu tööd. Kuid midagi suurt ega erilist pole suutnud teha. Veel...
Äkki sügis toob midagi juurde. Soovin rohkem võimalusi töötamiseks. Aga miks ka mitte rõõmuks. Armastusekski...
neljapäev, september 01, 2011
HEAD TARKUST ALGAVAL KOOLIAASTAL!
Minu koolitee hakkas 35 aastat tagasi... Hästi suvine ilm oli. Mind saatis kooli vanaema. Ema pidi olema tööl. Nüüd jälle ilus ja hea mälestus vanaemast. Ma ei saa mäletada asju, mida pole olnud. Ikka mäletan asju, mis on olnud. Ja ma ei soovi kellegile haiget teha, et mäletan tähtsaid hetki oluliste inimestega...
Mind viis esimesesse ritta 8 klassi klassijuhataja Helga ning veel süles :)
Nii palju siia esimese koolipäeva mälestust.
Olen sellest tegelikult palju rääkinud ja kirjutanud...
Uuest kooliaastast ootan ka üht - teist...
Minu koolitee hakkas 35 aastat tagasi... Hästi suvine ilm oli. Mind saatis kooli vanaema. Ema pidi olema tööl. Nüüd jälle ilus ja hea mälestus vanaemast. Ma ei saa mäletada asju, mida pole olnud. Ikka mäletan asju, mis on olnud. Ja ma ei soovi kellegile haiget teha, et mäletan tähtsaid hetki oluliste inimestega...
Mind viis esimesesse ritta 8 klassi klassijuhataja Helga ning veel süles :)
Nii palju siia esimese koolipäeva mälestust.
Olen sellest tegelikult palju rääkinud ja kirjutanud...
Uuest kooliaastast ootan ka üht - teist...
kolmapäev, august 31, 2011
Olla ema, olla tütar, olla ...
Täna toimus ammu oodatud kohtumine. Enda südames tean väga selget, et tegin väga õige kohtumise. Taaskord. Püüdsin, püüdsin, püüdsin... Kuid järjekordselt jooksin nagu peaga vastu seina.
Aga selge on see, et emana suudan kõik kannatada, kuid tütrena... Või õigemini, ma ei mõista ealeski, kuidas emadel saab olla lõpmatu viha, andeks andmatu meel. Emana ei suuda seda mõista.
Kohtusin emaga.
Kujutasin kohtumist pikemalt ja rohkem rääkivat ette... Kuid kõik oli taas paariminutiline.
Nüüd tean sedagi, et olen süüdi ka praeguses edukas isiklikus elus. Uskumatu. Ma arvasin, et emadel on hea meel, kui nad vähemasti teavad, et lapsed on vaatamata raskustele ja lahkhelidele on õnnelikud... Eksisin. Vist.
Nüüd on kindlasti hea öelda kellegil, et Tiia jälle kirjutab. Halvasti. Valesti. Mis iganes...
Kirjutangi.
Kirjutangi, sest ma ei saa minna metsa karjuma end tühjaks. Mul on valus, pagana pihta valus. Väga valus.
Ma ei saa kahjuks öelda, et mu elus pole olnud kohta mitte kellegil peale ema... Andke andeks, ka vanaema nägi minuga vaeva, mamma on mulle teine ema ja tegelikult vanaemasid on mul olnud vähemasti viis, mul on olnud kogunisti vanaisa, kuigi päris vanaisasid pole mina kunagi näinud... Ja mul on ema.
Olen rikkas laps ju või kuis!
Oma elu olen ise üles ehitanud. Nii hästi või halvasti, kui oska(si) n. Võin küll viriseda karmi ja julma elu üle, kuid siiski olen õnnelik.
Üht usun, et ema on lapselastele iga päev mõelnud. Ja ometigi minu lapsed ei tea temast kui vanaemast midagi. On küsitud. Olen soovitanud lastele ise nüüd kontakti otsida... Samas ei ole vanaema ise midagi teinud selle heaks, et tunda lapselapsi... Ma usun, et ema tunneb üksindust, aga...
Ma ei saa öelda, et teine vanaema ei ole lastele kallis. Tema ju hoolitses laste eest nii nagu ta oskas. Kõik muud asjaolud jäägu siinkohal kõrvale...
Andestamine on hingele kergem.
Armastusega elu on kergem. Mitte mõistmine ja vihkamine röövivad elujõu.
Igal ühel on oma elu.
Kõik teeme vigu. Eksime.
Andestamist aga ... peab veel õppima...
Aga selge on see, et emana suudan kõik kannatada, kuid tütrena... Või õigemini, ma ei mõista ealeski, kuidas emadel saab olla lõpmatu viha, andeks andmatu meel. Emana ei suuda seda mõista.
Kohtusin emaga.
Kujutasin kohtumist pikemalt ja rohkem rääkivat ette... Kuid kõik oli taas paariminutiline.
Nüüd tean sedagi, et olen süüdi ka praeguses edukas isiklikus elus. Uskumatu. Ma arvasin, et emadel on hea meel, kui nad vähemasti teavad, et lapsed on vaatamata raskustele ja lahkhelidele on õnnelikud... Eksisin. Vist.
Nüüd on kindlasti hea öelda kellegil, et Tiia jälle kirjutab. Halvasti. Valesti. Mis iganes...
Kirjutangi.
Kirjutangi, sest ma ei saa minna metsa karjuma end tühjaks. Mul on valus, pagana pihta valus. Väga valus.
Ma ei saa kahjuks öelda, et mu elus pole olnud kohta mitte kellegil peale ema... Andke andeks, ka vanaema nägi minuga vaeva, mamma on mulle teine ema ja tegelikult vanaemasid on mul olnud vähemasti viis, mul on olnud kogunisti vanaisa, kuigi päris vanaisasid pole mina kunagi näinud... Ja mul on ema.
Olen rikkas laps ju või kuis!
Oma elu olen ise üles ehitanud. Nii hästi või halvasti, kui oska(si) n. Võin küll viriseda karmi ja julma elu üle, kuid siiski olen õnnelik.
Üht usun, et ema on lapselastele iga päev mõelnud. Ja ometigi minu lapsed ei tea temast kui vanaemast midagi. On küsitud. Olen soovitanud lastele ise nüüd kontakti otsida... Samas ei ole vanaema ise midagi teinud selle heaks, et tunda lapselapsi... Ma usun, et ema tunneb üksindust, aga...
Ma ei saa öelda, et teine vanaema ei ole lastele kallis. Tema ju hoolitses laste eest nii nagu ta oskas. Kõik muud asjaolud jäägu siinkohal kõrvale...
Andestamine on hingele kergem.
Armastusega elu on kergem. Mitte mõistmine ja vihkamine röövivad elujõu.
Igal ühel on oma elu.
Kõik teeme vigu. Eksime.
Andestamist aga ... peab veel õppima...
teisipäev, august 30, 2011
KUI kohuda,
... KAS on kohtumiseks ilmtingimata mingit suurt probleemi? Mina isiklikult ei usu seda raasugi, et vaja ilget suurt ja rasket probleemi igaks kohtumiseks...
Nii arvatakse aga homse kohtumise eel. Arvaja mure on ju see või kuis... Mina soovin lihtsalt kohtuda südamesoojusega.
pühapäev, august 28, 2011
Oluverest olemiseni ja/või tegutsemiseni
Olen elusalt Olustverest psühhodraama konverentsilt tagasi kodus.
Oli hästi tore ja ka töine nädalavahetust. Kui saab nii öelda, siis vaid kolm päeva siiski endale. Olin selles mullis, mis mulle meeldib. Tegutsesin selles maailmas, mis mulle meeldib. Sain uusi kontakte iseendaga. Nende abil saan enam ja enam teiega olla ja teiega üheskoos tegutseda...
Eile ööse tantsisin oma põlve valusaks :D Nii pole õnnestunud mul veel tantsida :P Aga noh, küll x - peoks põlv paraneb :D Kui mitte enne, siis nt veebruaris saab taas loodetavasti tantsida ning ega eriti muud ma siis ei soovigi...
Okei, veebruarini on veel aega...
Olen küll pisut palju mõnusasti väsinud. Üht tean aga raudselt, soovin iga hinna eest psühhodraama õpinguid. Psühhodraamas olemist ja tegutsemist. Iseenda ülesleidmist ja alles hoidmisega maailma mõistmist.
Homme hakkab uus nädal. Argimuredega. Rahaliste küsimustega. Mind hetkel ei kohuta. Muresid ei jaksa muretseda ja sellega lisanduks veel üks mure: kuidas suuda muretseda kõiki murede pärast... Ei. Samm sammult lahenevad mõned neist, ja tulevad kohe uued asemele...
Usun, sel nädalal seisab ees üks oluline kohtumine, mida mina olen ammu - ammu soovinud ja oodanud :)
Oli hästi tore ja ka töine nädalavahetust. Kui saab nii öelda, siis vaid kolm päeva siiski endale. Olin selles mullis, mis mulle meeldib. Tegutsesin selles maailmas, mis mulle meeldib. Sain uusi kontakte iseendaga. Nende abil saan enam ja enam teiega olla ja teiega üheskoos tegutseda...
Eile ööse tantsisin oma põlve valusaks :D Nii pole õnnestunud mul veel tantsida :P Aga noh, küll x - peoks põlv paraneb :D Kui mitte enne, siis nt veebruaris saab taas loodetavasti tantsida ning ega eriti muud ma siis ei soovigi...
Okei, veebruarini on veel aega...
Olen küll pisut palju mõnusasti väsinud. Üht tean aga raudselt, soovin iga hinna eest psühhodraama õpinguid. Psühhodraamas olemist ja tegutsemist. Iseenda ülesleidmist ja alles hoidmisega maailma mõistmist.
Homme hakkab uus nädal. Argimuredega. Rahaliste küsimustega. Mind hetkel ei kohuta. Muresid ei jaksa muretseda ja sellega lisanduks veel üks mure: kuidas suuda muretseda kõiki murede pärast... Ei. Samm sammult lahenevad mõned neist, ja tulevad kohe uued asemele...
Usun, sel nädalal seisab ees üks oluline kohtumine, mida mina olen ammu - ammu soovinud ja oodanud :)
neljapäev, august 25, 2011
:):):)
Homsest pühapäevani on päevad vaid minu endale :) Olen neid kolme päeva kogu suve ootanud. Puhkus see ei ole. Töö ka nagu just ei ole, kuigi pigem ongi ees mõtlemistöö päevad ees... Lähen Olustverre. Eesti Psühhodraama Konverentsile.
Kaks aastat tagasi käisin... Juba ongi kaks aastat möödas. Uskumatu, kuhu ja kui kiiresti on aeg lennanud...
Nüüd ei ole ma aasta psühhodraaamaga tegelenud. Mmhh, tegelikult olen omas töös koguaeg tegelenud psühhodraamaga. Tööga olen mõndagi juurde õppinud. Samas ei ole ise ma olnud psühhodraama õppe keskel. Mul on sellest väga kahju.
OK, õppimine oleks oma raha eest. Kuid siis pingutaksin teistmoodi ka rahaga... Alles veel eile hommikul mõtlesin, et ma ei lähegi ikka, sest raha on vaja muukski... Aga LÄHEN. Arvan, et see raha on õigesse asjasse pandud. Tulevikkus tasub kindlasti topelt ära :) Olen selles väga veendunud.
Lõppude lõpuks, soovin teist õhku. Õhkkonda. Unustada argimured. Argipäev.
Homme on ema sünnipäev. Mõtlesin täna varahommikul, ärkasin vara, et ema on kinkinud mulle ikka pagana kihvti elu. :) Onjuu! Ei saa öelda, et emad, kes pole nagu lastele midagi suurt andnud varanduseks, polekski miskit andnud... Vastupidi, on andnud elu. Elu varaga peab juba iga inimene, suur laps ise edasi toimetama ning mitte kellegil ei ole õigust seda takistada...
Viimased kuud olen hästi palju mõelnud vanemate ja suurte laste (sry, kui riivan selle väljendiga kedagi, kuid ma ei mõtle halvustavalt) vaheliste suhetele. Midagi on siin hästi viltu. :( On vanemaid, kes ei suudagi suurt last võtta võrdväärsena. On lapsi, kes ei suuda mõista, et nad sirgunud suureks ja neil algab nüüd oma iseseisev elu ja võivad olla kõikidega võrdväärsed.
Mulle endale on viimasel ajal mitmedel kordadel taas vihjamisi öeldud, et mina ei ole olnud hea ema... Tean isegi, et palju - palju on tegemata jäänud. Andmata jäänud. Kuid samas olen endast parima andnud. Enda meelest küll.
Elud, mis on nüüd laste oskuste järgi elada.
Ühes oleme kõik võrdväärsed :) Meil on omad elud :)
See, kuidas elame on paljuski iseenda teha. Natuke vähem teiste teha. Ei ole ikka päris nii, et teised ei lase ega tee elada. Et teised on meie elul ees...Kuigi loomulikult üksinda ei saa mitte keegi hakkama. Mitte keegi.
Hoidkem siis üksteist vähemasti südameis :)
Ärge ajage taga vaid seda, mida saab kätte võtta või....
Valgust ja armastust nädalavahetuseks kõikidele, mu head inimesed :)
Kaks aastat tagasi käisin... Juba ongi kaks aastat möödas. Uskumatu, kuhu ja kui kiiresti on aeg lennanud...
Nüüd ei ole ma aasta psühhodraaamaga tegelenud. Mmhh, tegelikult olen omas töös koguaeg tegelenud psühhodraamaga. Tööga olen mõndagi juurde õppinud. Samas ei ole ise ma olnud psühhodraama õppe keskel. Mul on sellest väga kahju.
OK, õppimine oleks oma raha eest. Kuid siis pingutaksin teistmoodi ka rahaga... Alles veel eile hommikul mõtlesin, et ma ei lähegi ikka, sest raha on vaja muukski... Aga LÄHEN. Arvan, et see raha on õigesse asjasse pandud. Tulevikkus tasub kindlasti topelt ära :) Olen selles väga veendunud.
Lõppude lõpuks, soovin teist õhku. Õhkkonda. Unustada argimured. Argipäev.
Homme on ema sünnipäev. Mõtlesin täna varahommikul, ärkasin vara, et ema on kinkinud mulle ikka pagana kihvti elu. :) Onjuu! Ei saa öelda, et emad, kes pole nagu lastele midagi suurt andnud varanduseks, polekski miskit andnud... Vastupidi, on andnud elu. Elu varaga peab juba iga inimene, suur laps ise edasi toimetama ning mitte kellegil ei ole õigust seda takistada...
Viimased kuud olen hästi palju mõelnud vanemate ja suurte laste (sry, kui riivan selle väljendiga kedagi, kuid ma ei mõtle halvustavalt) vaheliste suhetele. Midagi on siin hästi viltu. :( On vanemaid, kes ei suudagi suurt last võtta võrdväärsena. On lapsi, kes ei suuda mõista, et nad sirgunud suureks ja neil algab nüüd oma iseseisev elu ja võivad olla kõikidega võrdväärsed.
Mulle endale on viimasel ajal mitmedel kordadel taas vihjamisi öeldud, et mina ei ole olnud hea ema... Tean isegi, et palju - palju on tegemata jäänud. Andmata jäänud. Kuid samas olen endast parima andnud. Enda meelest küll.
Elud, mis on nüüd laste oskuste järgi elada.
Ühes oleme kõik võrdväärsed :) Meil on omad elud :)
See, kuidas elame on paljuski iseenda teha. Natuke vähem teiste teha. Ei ole ikka päris nii, et teised ei lase ega tee elada. Et teised on meie elul ees...Kuigi loomulikult üksinda ei saa mitte keegi hakkama. Mitte keegi.
Hoidkem siis üksteist vähemasti südameis :)
Ärge ajage taga vaid seda, mida saab kätte võtta või....
Valgust ja armastust nädalavahetuseks kõikidele, mu head inimesed :)
teisipäev, august 23, 2011
LEEPÜ 5 sünna pildid
Siin on LEEPÜ ainuke ellujäänud apelsinipuu :)
Muide, siin pildil on 4 apelsinipuud. Need saime LEEPÜ 1. sünnaks Piretilt ja Reedalt. Nad palusid puid kasvatada suureks... Kahjuks kolm puud... Mul tõsiselt kahju, sest on tunne, et nagu ei osanud õieti armastada...
Ülejäänud 5. sünnipäeva pildid:) Teine juhatuse liige oli pildistamisega peamiselt ametis...
laupäev, august 20, 2011
20.08.2011
HEAD TAASISESEISVUMISPÄEVA ÕHTU!
Meil toimus MTÜ LEEPÜ 5 sünnipäeva. Oli kül hästi vaikne pidu, kuid siiski pidu. Kõige rohkem sai möllu Bongo, kes möllas Erikaga. Või oli see ikka vastupidi :P
Usun, et varsti riputame piltegi ...
Meil toimus MTÜ LEEPÜ 5 sünnipäeva. Oli kül hästi vaikne pidu, kuid siiski pidu. Kõige rohkem sai möllu Bongo, kes möllas Erikaga. Või oli see ikka vastupidi :P
Usun, et varsti riputame piltegi ...
reede, august 19, 2011
teisipäev, august 16, 2011
Mõtlemist 2
Samas on vanemaid, kes püüavad laste ehk täiskasvanute inimeste elusid ise elada. Olles rikkad ja edukad. Andmata iseendale aru, mida nad teevad ülisuure näilise hoolitsemisega teistele kui ka endale. Pahatihti on selline suhtumine võimalik puudega inimeste vanemate poolt. Ja jällegi jäävad kellegi inimvõimeid ja ressursid kasutamata.
Miks on küll nii?
Siis üteldakse, et noored ja üldse inimesed ei oska ega taha ise vastutada ega otsustada tihtilugu. Kas me ise laseme seda teha?
Miks on küll nii?
Siis üteldakse, et noored ja üldse inimesed ei oska ega taha ise vastutada ega otsustada tihtilugu. Kas me ise laseme seda teha?
Mõtlemist
Kas laps, kes on täiskasvanu ning õigupoolest ei olegi enam laps, peab elukutse valikul jälgima vanemate valikuid või kannatama kunagiste vanemate tehtud vigade pärast elukutse valikul?
Keeruline küsimus.
Ühelt poolt, esmalt, peab noor inimene ise otsustama. Ise looma oma iseseisva tulevase elu. Ise valima elukutse. Kirjutama reegel, eksjuu. Ja väga mõistlik.
Teisalt, kui vanem on olnud vangis, siis on kriips kohe peal mitmel ametil. Olgu siis laps ehk noor inimene kui tahes kui korralik. Muidugi siingi võib olla rikkutuid reegleid, usun. Kui noor inimene suudab end tõestada...
Kas siin pole vastuolu? Öeldakse, et iseenda kogemused või läbielamised või kui neid polegi - vanemgi võib ju enda vigadest õppinud olla - on lihtsalt kuuldu, on vaid töö juures kasuks... Siis, kui laps ehk noor inimene valib südame töö...
Jätkan õhtul...
Keeruline küsimus.
Ühelt poolt, esmalt, peab noor inimene ise otsustama. Ise looma oma iseseisva tulevase elu. Ise valima elukutse. Kirjutama reegel, eksjuu. Ja väga mõistlik.
Teisalt, kui vanem on olnud vangis, siis on kriips kohe peal mitmel ametil. Olgu siis laps ehk noor inimene kui tahes kui korralik. Muidugi siingi võib olla rikkutuid reegleid, usun. Kui noor inimene suudab end tõestada...
Kas siin pole vastuolu? Öeldakse, et iseenda kogemused või läbielamised või kui neid polegi - vanemgi võib ju enda vigadest õppinud olla - on lihtsalt kuuldu, on vaid töö juures kasuks... Siis, kui laps ehk noor inimene valib südame töö...
Jätkan õhtul...
esmaspäev, august 15, 2011
pühapäev, august 14, 2011
Meie LEEPÜ 5 aastane
Täna saab MTÜ LEEPÜ 5 aastaseks ehk täpselt 5 aastat tagasi sai MTÜ LEEPÜ ametlikult registeeritud.
Sünnipäevapidu tuleb aga niisiis 20. augustil. :)
Eile jalutasin jõe ääres. Paat sõitis mööda. Lained olid suht väikesed, kuid siiski rahustavad. Hästi ilus oli jõe ääres :)
Sünnipäevapidu tuleb aga niisiis 20. augustil. :)
Eile jalutasin jõe ääres. Paat sõitis mööda. Lained olid suht väikesed, kuid siiski rahustavad. Hästi ilus oli jõe ääres :)
esmaspäev, august 08, 2011
Olen leppinud iseendaga jälle ära :)
Südamehääl suutis mind iseendaga taas leppitada.
Sain siiski aru, et mina pole mitte midagi valesti teinud elus. Kuigi eks olen minagi vigu teinud ja kindlasti tunnistan neid. Mul ei ole miskit häbeneda. Ja edasi püüan elada ikka endalikult. Teen alati neid asju/tegevusi/toimetusi, mis (parajasti) õigeks pean. Armastan. Mitte, et hakkan vihkama...
Mõistsin, et armastusega on elada siiski palju raskem. Ma ei tea küll, kui kerge on vihkamisega elada, ning ma ei soovigi seda teada. Elu ei saagi ega peagi olema kerge.
See ei ole originaalne.
Kuid ma ei väsi kordamast, et iga raskus on millegiks proovikivi ja teeb tugevamaks.
Tuleb töine nädal.
Sain siiski aru, et mina pole mitte midagi valesti teinud elus. Kuigi eks olen minagi vigu teinud ja kindlasti tunnistan neid. Mul ei ole miskit häbeneda. Ja edasi püüan elada ikka endalikult. Teen alati neid asju/tegevusi/toimetusi, mis (parajasti) õigeks pean. Armastan. Mitte, et hakkan vihkama...
Mõistsin, et armastusega on elada siiski palju raskem. Ma ei tea küll, kui kerge on vihkamisega elada, ning ma ei soovigi seda teada. Elu ei saagi ega peagi olema kerge.
See ei ole originaalne.
Kuid ma ei väsi kordamast, et iga raskus on millegiks proovikivi ja teeb tugevamaks.
Tuleb töine nädal.
Tellimine:
Postitused (Atom)