Täna oli mul hästi kihvt ja armas vahejuhtum, vahelduseks eilsele kokkukukkumisele, millest ma taas parem ei blogi. Aga tõsiselt endast väljas olin küll, ja kõik muu sinna juurde. Hommikul läksin lihtsalt Lõunakasse meelt lahutama. Olin parajasti Juku mänguasjapoes ja tegin päkapiku jaoks uurimistööd mänguasjade kallal. Nägin küll kaugelt, et jõuluvanad jalutavad poes ringi ja arutavad tööasju - küllap oli neil konverentsijärgne arutelu käsil:) Hetke pärast sain ehmatuse osaliseks. Üks jõuluvana lihtsalt kukkus mind kallistama ! Äärepealt pidin karjuma hakkama:P Jõuluvana soovis mulle "Merry Christmas !" ja andis põsele musi. Siis sain sõnad tagasi ja soovisin "Merry Christmas" vastu. Jõuluvana tegi mulle veel pai ka. Aga naljakas oli asja juures see, et, nagu ma alles pärast Maarja pool aru sain, teine, eestlasest jõuluvana seisis eemal nagu post, ja lõpuks taipas mulle "merry christmas" ära tõlkida. Mõnel jõuluvanal on ka vist veel üht-teist õppida...
Ja mänguasja leidsin ka pika uurimistöö krooniks. Koera, kes kõneleb. Õpetab 6 kuu kuni 3 aasta vanustele lastele igasugu asju. Mis on jalg, käsi ja kõrv. Ja loeb lastele luuletust. Ma ei kuulnud laulu, aga lubati, et muusika on ka olemas. Kutsa pidi tähti ja numbreid ka õpetama. Hakkasime abistaja Merikesega ära minema - et ost jääb järgmiseks korraks, hetkel rahakott hästi ei luba. Ja siis ütles kutsa hästi armsa häälega: "Ma armastan sind !" Hästi-hästi armas lelu oli. Kindlasti päkapikk teab juba, et väike tibu tahab seda.
Aga kokkuvõttes päris hea lõõgastumine oli - lihtsalt vajasin seda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar