Sotsiaalne ümbermõtlemine

Niisiis - saan aru kõigist, kes kardavad, et nüüd kaovad äkki toetused päris ära, või jäävad väiksemaks. Kui me nii mõtleme ja kardame, siis see tõepoolest võibki juhtuda. Oma mõtlemisega tekitamegi needsamad muutused, mida ise kardame. Iseendast võiks praegune tants puudeastme ümber olla päris hea samm edasi - aga kui piirdume lihtsalt pabistamisega, et appi-appi, mis nüüd saab, ja kardame muutusi muutuste endi pärast, siis võib sellest saada ka samm tagasi.

Toetused peavad IGAL JUHUL jääma. Aga selliselt, et inimene saaks normaalselt kätte just selle, mida TEMA vajab. Kui riigikontroll väidab, et toetuste eest ei osteta rohtusid, siis sry - mina isiklikult ei vaja rohtusid mitte üks põrm rohkem (ptüi ! ptüi ! ptüi !) kui nö. tavainimene. Aga samas, kui mõne inimese erivajadus tähendab seda, et ta vajab pidevalt kalleid rohtusid, siis kardan, et praegustest toetussummadest selleks ei piisa. Samas, nt mina vajan iga kuu kindlasti vähemalt 2 tuubi hambaproteesiliimi. See on siis nagu minu erivajadus, või kuis - kuigi hambaproteesiliim nagu esmapilgul ei liigitu ravimiks ega abivahendiks. Kusjuures, oma hambad läksid mul 3-aastaselt justnimelt rohtude nahka. Ja veel on mul erivajadus kasutada suurtes kogustes tavalist majapidamispaberit - või pabertaskurätte. Tean, et on inimesi, kes tõesti vajavad ainult mähkmeid, mida praeguses olukorras ikkagi naljalt vajalikus koguses soetada ei õnnestu.

Teiselt poolt - rehaplaani raha pole ma siiani kasutanud, arvan, et tean selletagi, mis eri- ja muud vajadused mul on, ja kuidas nendega hakkama saada. Ma ei usu, et ükski spetsialist oleks seni näinud, kuidas jalaga keeva kohvivee tassi valamine käib. See ei tähenda, et ma olen eriline inimene - EI OLE ! See on eluline vajadus, et saada elada OMA kodus OMA elu. Ma ei usu ka, et keegi suudaks /oskaks mulle õpetada , kuidas ntx jalaga põrandat pesta või igal hommikul voodit teha. Loomulikult oleks mul väga hea meel, kui rehaplaanis oleks kirjas nägemus, et iga inimene on tõepoolest ERILINE, igaüks oma toimetulekutehnikatega. Tahaksin uskuda, et iga inimese sees on olemas teadmine, milleks ta tegelikult võimeline on, tuleb see teadmine lihtsalt üles leida, ja proovida igasuguseid nippe ning kavalusi, et oma võimed välja tuua. Hea on, kui selle leidmise juures on olemas toetajad ning kaasaelajad - aga mitte pidurdajad.

Selle pika jutu mõte oli, et nt minul jäävad mõned toetused kasutamata, aga samas võib-olla oleks kellelgi teisel neid väga vaja - täna, kohe, praegu, kuna talle ette nähtud summadest ei jätku. Jagaksin oma raha hea meelega - aga praegu pole see vist ametlikult võimalik. Ja mina tean, et ma ei hakka kunagi endale toetusi lihtsalt raha pärast "välja ajama". Pole kunagi niiviisi mõelnud, ja ei kavatse ka.

Veel üks asi. Mina tulen toime isikliku abistaja teenusega, mis on iseendast väga vajalik teenus, ja mille peale kulub ikkagi üsna palju raha, kuna tööandjana ootan isiklikelt abistajatelt väga head tööd, mille eest neil on õigus ka head raha saada. Praegu on olukord muidu suht normaalne, aga mina kui tööandja ei ole ise rahul palgaga, mida abistajatele maksta saan (koostöös Mäksa vallaga). Kusjuures, poole panen oma taskust juurde. Teisisõnu, mulle pole vaja mitte toetusi, vaid tasemel IA teenust. Nii lihtne see ongi.

Kui määratakse töövõimet, siis loodan, et määrajad hakkavad märkama igat pisematki asja, millega inimene toime tuleb, ja kuidas ta toime tuleb. Minu seekordne puudeastme määramine oli sulaselge valetamine - juba hariduse koha pealt. Ma OLEN tavakoolis käinud, ja seda teavad väga paljud inimesed. Ja siis äkki pidin sundkorras kirja panema, et olen käinud erikoolis. Et siis saan maksimaalse toetuse. Kuidas see minu praeguse abivajadusega seotud on, huvitav küll - et kas tavakool peaks nagu käed paremini käima panema, või kuis ? Aga ikkagi tõmbasin selle vale pärast maha, ja panin kirja nii, nagu asi on. Ma ei arva, et tegin endale liiga - vähemalt eneseväärikus jäi mulle alles, ja seda juba rahasse ümber ei arvesta. Ja ma ei taha väita, et keegi oma töö seisukohalt midagi valesti tegi. Viga on süsteemis, seltsimehed - süsteemis:):P

Kõik inimesed ei saagi ühesugust tööd teha. Ka tavainimeste hulgas on nii juhte, kui koristajaid. Ma ei usu, et kõik puudega inimesed millalgi päevapealt tööle lähevad. Kõik seda ju ei saagi. Aga mul oleks väga-väga hea meel, kui need, kes seda saavad, ja kellel on tõesti olemas kange tahtmine endast midagi anda, leiaksid selleks võimaluse ja võibolla annaksid mingi osa oma toetustest neile, kes tõesti ilma toime ei tule.

Hakkan vist mööda päid ja jalgu saama. Aga ma ei tagane oma seisu (või iste:)) kohtadest:):)