Elu nagu kiige peal

Sain šokeeriva üllatuse. Võib-olla jääb Pärnu näitus hoopis ära... Loodan, et homme saab asjades selgust.

Elu on täpselt nagu kiige peal - üles-alla, alla-üles. Kaua veel...

Elu üles ja alla

Üles-alla oli mul poole tunniga täna hommikul. Ma ei ole küll jamadest nii väga bloginud, aga praegu mul neid jätkub ja veelgi. Elame jamadest üle! Loodan, et keegi mu ukse taha kolistama ei tule, see oleks mul viimane piisk. Kui tullakse, siis noh... Ega umbrohi ei hävine, küll ma elama jään. :P Praegune eluolu on ikka natuke hämmastav, mille peale inimesed ikka ei tule. Ma tean, et kõikidel on praegu raske, kuid nii ka ei saa nagu hetkel on. Kunagi ma blogin, mis tegelikult toimub.

Aga siis tuli ootamatu telefonikõne! Ja oh sa imede ime - hetkega võttis hea halva üle! Kui see ei ole ilus unenägu, siis on mul jõuludeks uus arvuti olemas. Praegu on ta Tallinnas. Ehk saan paari nädala pärast kätte. :) On hea, kui vahepeal ikka blogida ja kui ikka mu blogi loetakse. :) Tundub küll mõnikord, et mis see blogi on. Hakkab vahel endalegi närvidele käima. Vähemalt 70% oma juhtumistest ma ei ole kirjutanud. Ja ikka loetakse välja, mis on mulle oluline. :)

Lootus jääb, et varsti kirjutan rohkem, aga ikkagi ma luban, et ma kõigest ei kirjuta. :P

Üllatus üllatuse otsa!

Seisime bussipeatuses ja helistas Karel. Teatas, et 5. detsembril on Pärnu Kontserdimajas minu näituse avamine! Nojah, ma võtsin teada. :) Tegelikult mina ja meie rääkisime sellest juba ammu-ammu, aga ma arvasin, et saab teoks uuel aastal. Tuleb kiire-kiire aeg: üks näitus maha, teine üles. Ei või olla! :P

Käisin täna Sulemehes kollast õlivärvi ostmas. Alguses ma muidugi värve ei näinud ega ei leidnud, küsisin müüjalt, siis tuli ta mulle värve näitama ja ütles: "Tiia, sul on ikka värve vaja!" Kuna komplekstis oli 12 värvi. Ja müüa oli mittetuttav! :) Nii armas!

Ja veel - ajakiri Naised ajab mind taga. Kuna ma elan Lõuna-Eestis, siis vahetati ajakirjanikku. Ups! Ja keda ma nüüd näen paari päeva pärast? Minu vana tuttavat, Katit. :)

Ja mul oligi eelmine nädal hästi kehv. Olin peaaegu meeleheitel, et kõik paugud olid halvad. Mõtlesin juba, et kunagi peab see ära lõppema. Ja tänane päev tõigi häid üllatusi. Loodame, et see jääb kauemaks nii. :)

Täna on homme, või homme on täna, või homme on homme või täna on täna. Ühesõnaga, TÄNA on juhe koos. EI ole meelakkumine see tudengielu. Tunneme kaasa kõigile tudengitele ja üleüldse õppuritele, kes oma referaatide ja muuga viimase minuti peale jäänud. Aga meil oli päris hariv ja lõbus oma teadmisi kontrollida ja täiendada - meie kahe vanamuti käest ei tule ju keegi aru pärima, või kuis:P

Tegelikult tahaksin siinkohal tänada tänast kihvti bussijuhti, kes mind Vana-Kastres kenasti sülle võttis (sületeenus ikkagi;)), tõstis bussi ja Jõe peatuses tõstis jälle välja (sellised need bussijuhid on, et muudkui tõstavad välja:P) Pani ratastooli istuma ja ise ütles "Opa !" Sellist abivalmis bussijuhti pole sada aastat näinud. Aitähh talle - aga miks ei võiks KÕIK juhid samasugused olla... Oleks minu väikestel isiklikel abistajatel hulga lihtsam ja kergem.

Ja homme olen ma jõhvikas (ehk kuremari xD), panen juba varavalges ajama:P:)

Sotsiaalne ümbermõtlemine

Niisiis - saan aru kõigist, kes kardavad, et nüüd kaovad äkki toetused päris ära, või jäävad väiksemaks. Kui me nii mõtleme ja kardame, siis see tõepoolest võibki juhtuda. Oma mõtlemisega tekitamegi needsamad muutused, mida ise kardame. Iseendast võiks praegune tants puudeastme ümber olla päris hea samm edasi - aga kui piirdume lihtsalt pabistamisega, et appi-appi, mis nüüd saab, ja kardame muutusi muutuste endi pärast, siis võib sellest saada ka samm tagasi.

Toetused peavad IGAL JUHUL jääma. Aga selliselt, et inimene saaks normaalselt kätte just selle, mida TEMA vajab. Kui riigikontroll väidab, et toetuste eest ei osteta rohtusid, siis sry - mina isiklikult ei vaja rohtusid mitte üks põrm rohkem (ptüi ! ptüi ! ptüi !) kui nö. tavainimene. Aga samas, kui mõne inimese erivajadus tähendab seda, et ta vajab pidevalt kalleid rohtusid, siis kardan, et praegustest toetussummadest selleks ei piisa. Samas, nt mina vajan iga kuu kindlasti vähemalt 2 tuubi hambaproteesiliimi. See on siis nagu minu erivajadus, või kuis - kuigi hambaproteesiliim nagu esmapilgul ei liigitu ravimiks ega abivahendiks. Kusjuures, oma hambad läksid mul 3-aastaselt justnimelt rohtude nahka. Ja veel on mul erivajadus kasutada suurtes kogustes tavalist majapidamispaberit - või pabertaskurätte. Tean, et on inimesi, kes tõesti vajavad ainult mähkmeid, mida praeguses olukorras ikkagi naljalt vajalikus koguses soetada ei õnnestu.

Teiselt poolt - rehaplaani raha pole ma siiani kasutanud, arvan, et tean selletagi, mis eri- ja muud vajadused mul on, ja kuidas nendega hakkama saada. Ma ei usu, et ükski spetsialist oleks seni näinud, kuidas jalaga keeva kohvivee tassi valamine käib. See ei tähenda, et ma olen eriline inimene - EI OLE ! See on eluline vajadus, et saada elada OMA kodus OMA elu. Ma ei usu ka, et keegi suudaks /oskaks mulle õpetada , kuidas ntx jalaga põrandat pesta või igal hommikul voodit teha. Loomulikult oleks mul väga hea meel, kui rehaplaanis oleks kirjas nägemus, et iga inimene on tõepoolest ERILINE, igaüks oma toimetulekutehnikatega. Tahaksin uskuda, et iga inimese sees on olemas teadmine, milleks ta tegelikult võimeline on, tuleb see teadmine lihtsalt üles leida, ja proovida igasuguseid nippe ning kavalusi, et oma võimed välja tuua. Hea on, kui selle leidmise juures on olemas toetajad ning kaasaelajad - aga mitte pidurdajad.

Selle pika jutu mõte oli, et nt minul jäävad mõned toetused kasutamata, aga samas võib-olla oleks kellelgi teisel neid väga vaja - täna, kohe, praegu, kuna talle ette nähtud summadest ei jätku. Jagaksin oma raha hea meelega - aga praegu pole see vist ametlikult võimalik. Ja mina tean, et ma ei hakka kunagi endale toetusi lihtsalt raha pärast "välja ajama". Pole kunagi niiviisi mõelnud, ja ei kavatse ka.

Veel üks asi. Mina tulen toime isikliku abistaja teenusega, mis on iseendast väga vajalik teenus, ja mille peale kulub ikkagi üsna palju raha, kuna tööandjana ootan isiklikelt abistajatelt väga head tööd, mille eest neil on õigus ka head raha saada. Praegu on olukord muidu suht normaalne, aga mina kui tööandja ei ole ise rahul palgaga, mida abistajatele maksta saan (koostöös Mäksa vallaga). Kusjuures, poole panen oma taskust juurde. Teisisõnu, mulle pole vaja mitte toetusi, vaid tasemel IA teenust. Nii lihtne see ongi.

Kui määratakse töövõimet, siis loodan, et määrajad hakkavad märkama igat pisematki asja, millega inimene toime tuleb, ja kuidas ta toime tuleb. Minu seekordne puudeastme määramine oli sulaselge valetamine - juba hariduse koha pealt. Ma OLEN tavakoolis käinud, ja seda teavad väga paljud inimesed. Ja siis äkki pidin sundkorras kirja panema, et olen käinud erikoolis. Et siis saan maksimaalse toetuse. Kuidas see minu praeguse abivajadusega seotud on, huvitav küll - et kas tavakool peaks nagu käed paremini käima panema, või kuis ? Aga ikkagi tõmbasin selle vale pärast maha, ja panin kirja nii, nagu asi on. Ma ei arva, et tegin endale liiga - vähemalt eneseväärikus jäi mulle alles, ja seda juba rahasse ümber ei arvesta. Ja ma ei taha väita, et keegi oma töö seisukohalt midagi valesti tegi. Viga on süsteemis, seltsimehed - süsteemis:):P

Kõik inimesed ei saagi ühesugust tööd teha. Ka tavainimeste hulgas on nii juhte, kui koristajaid. Ma ei usu, et kõik puudega inimesed millalgi päevapealt tööle lähevad. Kõik seda ju ei saagi. Aga mul oleks väga-väga hea meel, kui need, kes seda saavad, ja kellel on tõesti olemas kange tahtmine endast midagi anda, leiaksid selleks võimaluse ja võibolla annaksid mingi osa oma toetustest neile, kes tõesti ilma toime ei tule.

Hakkan vist mööda päid ja jalgu saama. Aga ma ei tagane oma seisu (või iste:)) kohtadest:):)

Olen Zavvis!

Tahtsin tellida poksikotti. Mul on täna tahtmine poksida. :P Kopp on kõigest ees. :D Naeran, aga juhe on nii koos, et ma isegi ei tea, miks ma naeran.

Loodan, et see läheb varsti üle. :)

Viies näitus!

Reedest on Mäksa vallamajas näha mu maale. Seekord ei olnud nii-öelda avamispidu, aga kas alati peab olema mürts ja kärts? Vähemalt inimesed näevad minu kunsti. See näitus on tõesti number 5. :)

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi, mida ma ei oleks elu sees enam uskunud, et see juhtub, aga juhtus siiski! Parem hilja kui mitte iial. Tegelikult jube lahe ja äge ja mis iganes. Vahva on! Ootamatult teha ülikooli/kolledži koolitöid teha. :):P Ja veel sotsiaalerialal. Ei-ei, ärge mõelge, et ma läksin kooli. Aga jah, ema võib ka vahel koolis käia.

Okei, veel palju asju on, millest ma tahaks kirjutada, aga mul lihtsalt ei jää aega.

Ahjaa, üks tähtis asi. Mul on kohutavalt hea meel, et lõpuks ometi hakatakse mõtlema, et puudeastme määramisega on midagi mäda. Ma ei poolda, et need toetused kaoks, aga olen alati mõelnud ja öelnud, et peaks arvestama inimese töövõimet, mitte töövõimetust. Vähemalt mind tehti küll viimane kord nii maatasa kui maatasa... Aga minu enda meelest ma olen vägagi elus! :)

EEHHEEEE, blogingi taas

Lõpuks jõudsin blogisse!!!!!!! Olen mitu päeva hoogu võtnud. Tegelikult on nii, kui Erika arvuti siin minu juures on, siis sageli ei jää aegagi blogimiseks, sest narr on, kui mina istun netis ning isiklik abistaja keedab süüa - SEE EI LÄHE MITTE.

Tiia'de nimepäev möödus vahvalt!!! Kunstipoes ostsin rahata vajalikku vahendi. Nimelt müüja ei soovinud võtta raha. Mul oli piinlik. Kuid müüjale oli rõõm mulle rõõmu teha! Aith talle! Eks ma järgmine kord ostan sealt, Vanemuise tänava kunstipoest jälle ja rohkem kunstivahendeid ja raha eest. :)

Kirjutada oleks palju, kuid... varsti hakkab LEEPÜ üldkoosolek.

Vähemasti elan ja elan vist väga normaalselt.