Olen aiagrillilt tagasi. :) Sain paartundi jälle lihtsalt olla. Vedeleda päikese käes. Sellest piltki. Blogi jamab, ei lase teisi pilte üles riputada.


Huvitav, kui palju suudab inimene kannatada? Nüüd tundub mulle küll, et kannatused ei saa iial otsa. Öeldakse, et kannatused teevad tugevamaks, kuid kas ma ei ole küllalt tugev juba? Enda meelest olen piisavalt tugev.

Kellegi meelest pole seda vist mitte.

Ikka jälle tuleb aina veel pauke uksest ja aknast.



Kuu tagasi näiteks käiti mul lihtsalt sees. Hommikul. Mina olin ilusti kodus. Olin ukse keeranud lukust lahti, et kohe pidi jõudma IA Merili. (Olin pidevalt aastaid päeval lukustamata uksega. Väike küla jne.) Äkki tulid kaks meest tuppa. Nõusid kedagi Andrest, kes pidi korteris elama. Teda otsiti kappides ja lauasahtliski. Mulle öeldi, miks valetan, et ma ei tea Andrest. Lõpuks katkes mu kannatus, hakkasin lausa karjuma: "Kes olete?" Vot see rabas mehi. Tormati uksest välja. Jõudsid öelda, et vallas saadeti.

Vallas ei teatud mitte midagi.

Käisin samal päeval Tartus politseis. Asjatu käik. Isegi avaldust sissetungi pärast ei soovitatud kirjutatud, sest mina kui ohver ei teadnud meeste nimesid ega auto numbrit. Kohalik politsei mainis sedasi umbes, et mul on ka mõistuses puue ja olen siiski nii iseseisev puuetega inimene, et saan ka nüüd ise hakkama.

Väga tore!

Aga...

Kusjuures 110 rõhutas, et minge ja kirjutage kindlasti avaldus. Mitu sõbrannat olid sel päeval asja juures. Aitasid mul rääkida. Püüdsid mind rahustada. Lõpuks olime kõik sellise politsei suhtumise pärast veel rohkem pahased... ja närvis...

Mina igatahes ei usalda EV politsei tööd ega mõistmist enam üldse. Turvatunnet nad igatahes ikka veel ei anna. Vähemasti mitte mulle.

See pole ju turvatunne andmine, kui öeldakse, et hoidke ust lukkus ja kodus võivad käia kõik seni kaua kuni ei varastada rahakotti. Ja veel, kui veel juhtub midagi, siis tuleme kohale...



Jätkan seebikat pärastpoole. Ehk lähen tähistaeva alla soove soovima :=