Erika jooksis mööda ja naeris: "Sul on rate nägu peas!"
Ehee, ei arvanud õieti!!!!
Mul on ju hetkel blogimisnägu peas!!!
Olen üle mitme kuu rahulikult juba olnud tund poolteist arvutis. Maarika pool. Oma varvastega kirjutan. Tõeline nauding! Uskuge! Alati on olnud kiire või mitte ligipääs jalgadele või muud taolist - igatahes olen kasutanud kellegi käte abi.
Eile jõudsin Tallinnast ilusti koju. Rongiga.
Arvasin, et suudan jääda nüüd koju ning hakata argimuredega taas võitlema, kuid homme lähen veel Valgamaale. Erikale ja ta emale külla. Puhkus venib pikemaks. Mul on sellest vaid hea meel. Lõõgastust on mulle vaja. Veel. Muidu ma lihtsalt ei suuda vastu panna. Ka tugevamal inimesel on võimetel piir.
Tallinnas käisin loomaias ja kohvikus :P Päriselt ka!
Sauele jõudsin ka. Öö Saue kirikus oli super rahustav. Hästi kodune. Meid oli vähe, räägisime lihtsalt elust - olust. Ikka jälle jäi ja jääb kõlama tõsi asi: inimene ei tohi mitte kunagi ükjsi jääda oma murekoormaga. Alati leidub kuskil keegi, kes mõistab poolelt sõnalt ja jagab rõõmuga enda kogemusi, mis on väga sarnased sinu omadele. Need annavad sulle jõudu ja jaksu edasi minna ja vaadata kõike uues valguses. Aitäh, Marika, et tutvusin sinuga!
Täna pean vist lõpetama, kuid homme õhtul ja öö saan olla usutavasti pikemalt nettis, siis kirjutan täpsemalt, mis mul juhtunud on. Sissetungimisest pisi Henry külaskäiguni. Ütlen, et elu on olnud seinast!
Otsustasin, et läbi ma ei põle, sest mind n kõigile vaja veel.
Elame veel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar