Eile õhtul olin üksinda üle pika aja kodus ning arvatavasti jäängi rohkem jälle üksi olema. Suveajal olen loodetavasti isegi palju kodunt ära.
Aga eile tundus tuba kuidagi tühi ja kõle. Suurt polegi muutunud. Lihtsalt elu sujub oma rööpa nagu peabki. Ainult eile mõtlesin, et see möll, mis on olnud poolaastat igasuguste lastega - võõraste ja omadega - on justkui mitmekordne tasu selle eest, mis on olemata jäänud aastate jooksul. Olen olnud nii vihane kui ÕNNELIK. Mõni hetk olen mõelnud, et "oh ei!", kuid siiski võin tagant järele öelda, et kergemat aega ei oleks ma soovinud.
Lastega on keeruline. Igal ajal. Kergemat eesmärke otsida ühel lapsevanemal on suht võimatu... KUI ta just ei ütle: "laps pole tema probleem, vaatagu ise, kuidas saab".
Mina suutsin anda lühikese aja jooksul poistele kui tüdrukutele usutavasti midagi sellist, millega nad ehk hakkavad edukalt edasi minna. Oma elu alustada. Vähemasti teavad, et kuskil on keegi, kes neist hoolib...

Hetkel olen Erika arvutis, ta võttis arvuti kaasa.
Täna on olnud lahe laupäev.
Mul on kaks uut isikliku abistajat samuti.

Elu läheb edasi.