Teen või ei tee ikkagi olen... mööda tegija.
Huvitav, kas füüsilised puuded mõjuvad tõepoolest nõnda, et peatakse vajalikuks ikka ja jälle õpetada ja nii edasi? Igaüks isemoodi. Täpselt nii nagu tema ise teeks või ei teeks...
Aga MINA?
Ole hea - on mõnikord halb iseendale. Ole kas või karmima häälega, siis tundub, et polegi enam omaenda lahkuse ja headuse moodi.
Ja MINA?
Ma ei ole paljudest asjadest rääkinud, kuid selle virr - varri sisse kaon mina ise varsti. Mõtlen siin juba nädal edasi - tagasi, mis teha, et seda ei juhtuks...
STOP
pean iseendale ütlema.
Ütlengi.
Küllap võidan rohkem selle ütlemisega .
Alati ei saa lõpp hea olla. Ka enda pahameele väljaütlemine on mõnikord siiram headus, kui teesklev hea...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar