Vot, hommikul juhtus see, mida polnud veel juhtunud... Lihtsalt libitsesin voodist põrandale. Hakkasin ratastooli paremini panema - tavaline asi, mis käib mul igal hommikul juba automaatselt. Tasakaal kadus, vajusin sujuvalt diivanile, kuid suht lollakasse asendisesse ning pikkamisi libitsesin põrandale...
Haiget ei saanud raasugi.
Kuid
uks oli lukkus.
Kadi pidi tulema (ja tuligi), kuid kuidas ta sisse lasta...
Helistasin... Lauakaga, sest hetkel mul mobiili polnud. Vajutasin ninaga telefoninuppe. Kusjuures esikus oli mul hästi mugav põlvitada, tõsiselt. Ainult numbreid polnud peas...
Suhtlesime Kadiga läbi ukse. Saime Erika kätte, tal on igaks juhuks mu võtmed. Erika omakorda sai Maarika auto...
Kadi jooksis ka Pireti poole. Ehk saab võtme kiiremini.
Mina seni proovisin pikali olles esikus luku lahti keerada, Napilt jäi tulemusest puudu. Kõige selle juures panin tähele, et mul on ilus säärejooks :D ning olin maru vihane, et ei saa kasutada kaht jalga luku keeramiseks nagu tavaliselt... Proovisin igasuguseid nippe siiski...
Siis saime võtme Piretilt.
Ja kui püsti sain ja kõik oli ok Kadi abiga, saabus ka päästeoperatsioonile Erika.
Silver oleks ka kohe jooksnud, kuid buss või hääl oleks aega võtnud...
Kahju, et ei ole 1. aprill - oleks olnud hea aprillinali!
Sain kogemuse, et kõikidel isiklikel abistajatel peaks olema igaks elujuhtumiks mu toavõti. Mitte et kavatsen hakata lendama koguaeg!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar