Õudusunenäost õnneni

Püüdes lahendada probleemi pidin nägema (justnimelt nägema, mitte muud) üht suudlust, mis oli nii võlts ja moepärast tehtud. Seda minu meelest. Elu sees ei ole ennem sellist arutelu ebasiira suudlemisega näinud! Minust sõideti lihtsalt üle, selle asemel, et rääkida asjalikult paar sõnagi. Oleks veel kõik see probleem isiklik mul, et jälle mina tahan või nõuan, kuid seda see probleem ka ei ole. Mul oleks maru kerge öelda, et mulle piisab sellest ja punkt.
Kuid ma ei saa niimoodi.
Minust käis klõps läbi.
Me ütleme, et noorus on hukkas, kuid tegelikult tundub mullle, et keskeas inimesed osad vähemasti on sama hukkas, kui osa noori... Öelge, kust noor inimene peab elutõdesid ja hoolimist õppima ja kogema, kui vanemad ei ole eeskujud ja nii edasi...

Aga täna saab üks noor inimene, nimega Silver 18 :) Loodan südamest, et tema väärtuste nael on kõrgel seinas, kuigi ta veel kombib oma elutõe väärtuste hinnanguid. Vahel eksib ka neid otsides. Eksimine on ka vahel vajalik, et sattuda ikka jätkuvalt õigele teele...
Alles ta sündis.
Mina mõtlesin, kes temast saab... Seda mõtlen ma tänagi, kuid pisut vähem, kui 18 aastat tagasi...

Täna päeval näen veel Merlitki, kes tuleb venna sünnale. Mis tunne mul päeval olla võib, ma veel ei oska ette kujutada... :) Merli pole siin olnud midagi üle 12 aasta... Mina pole teda näinud üle nelja aasta... Suhelnud oleme küll... Ja nüüd saab lõpuks tuba mu enda laste naeru loodetavasti täis. :)
See võib äge ja siiras õnne tunne olla!!!

Aeg panebki kõik hea paika.
Õudusunenäost õnneni on üks samm, mis vahetevahel on aastate pikkune samm. Selle ajaga ei tohi vaid kaotada armastust ega lootust ja uskugi, et üks päev on jälle kõik paha möödas... Ei tohi kibestumisi endasse lasta... Jääda iseendaks - siiraks ja säravaks...

See on pagana raske.
Ka praegugi, kui ausalt öeldes argimuresid on rohkem tuhat üks, on raske tunnistada endale, et olen kõigele vaatamata õnnelik...
Aga ma olen.

Ja aeg teeb praegugi oma tööd ja mured ükshaaval lahenevad nüüdki oma soodu...